Nojah, kellele õpetas ja kellele mitte, eks ole…
Läinud aasta oli üks neist, millest ei ole suuremat midagi head meenutada. Kui mitte lugeda võiduks seda, et alanud sõda Ukrainas sisuliselt ikkagi lõpetas päevapealt kogu selle totaka tralli covidi ümber – sest oli ju liigagi selge, et sõda ei mõjuta see mitte kuidagi.
Ja ega muidugi keegi ei vaevu eriti vabandama, et näe reageerisime räigelt üle, rikkusime inimõigusi, kehtestasime mõttetud piirangud ja ostsime kokku üüratu kuhja kalleid preparaate, mille jaoks enam kuidagi ei kannata mõnd järgmist inimõiguste rikkumist kehtestada, et need inimestele jõuga sisse süstida…
Ja mitte keegi ei vastuta tehtud (ebaproportsionaalselt suure) kahju eest. Loomulikult. Keegi ei vastuta lõhutud elude, stressi, põhjaläinud firmade, puudulikult antud hariduse ja näiteks kultuurile antud põntsu eest; vastupidi, valusa laksakaga tuli kogu ühiskonnale tagasi koroonapaanika ajal süüdimatult trükitud raha inflatsioonilaine.
Kirjutasin aasta tagasi, et tegelikult piisaks tulevikuennustuseks ühest lausest – kõik läheb p**** – ja küsimus on vaid selles, millal juhm enamus sellest aru saab. No täpselt nii läkski. Jah, eks ma olin ka optimist, ei arvanud, et orkid sõda alustavad, kuigi kõik märgid seda näitasid… No ja muutus sellest suuremas vaates vaid niipalju, et lollidele tühje lubadusi jagades võimule tulnud seltskond sai endale järgmise hea ettekäände, mille kaela kõik oma saamatuse hädad ajada.
Kirjutasin aasta eest: „Elektrihind jääb üles, koroona oma paanika ja inimõigusi rikkuvate piirangutega ei kao kuhugi, inflatsioon kogub hoogu, Venemaa kogub piiri äärde vägesid, Hiina ülbab oma regioonis, põgenike sildi all eksporditakse tööstusriikidesse kuritegevust ja tõenäoliselt ootab Läänemaailma ees järjekordne taandumine.”
Natuke ma muidugi eksisin – algas täiemõõduline sõda, mis koroona kõrvale lükkas (lammaste tähelepanu mõttes) ja Läänemaailm, vastupidi kõigile ootustele, ei ole taandunud. Nii et jah, midagi positiivset läinud aastas siiski oli (kui see vaid nii jääks!)
Teatud mõttes on positiivne ka toetuse kasv konservatiivsetele jõududele (nii meil kui maailmas); ennustasin seda ja lisasin, et põhimõttelist muudatust aasta 2022 kaasa ei too – inerts on liiga suur. See ennustus täitus; mõlemas punktis. Keskmise valija juhmuse määr on tõeliselt hämmastav – meil on ka objektiivsete numbriliste näitajate järgi Euroopa kõige saamatum valitsus ja refi toetus püsib…
Mis muidugi on teisalt ka mõistetav, kui vaadata, milline massiline valetamine ja mõnitamine käib peavoolumeedias. Ma loen aeg-ajalt igasuguseid väljaandeid ja jään selle juurde, et üldisel taustal on ERR veel suhteliselt viisakas ja avaldab ka „korrektsest” erinevaid seisukohti.
Ent mida sa seletad inimesele, kes teatab ülbelt, et näiteks Uusi Uudiseid ta põhimõtteliselt ei loe? Ei no tubli, aga ega siis ei tule ju intellekti teesklemine kuigi hästi välja, kui sa sisuliselt tunnistad, et loed ainult oma kõlakoja kohandatud lohutuskirjandust. Kõike tuleb lugeda! Kasvõi selleks, et aru saada, kui marutõbised mõned on…
Aga tõsisemalt – nii, nagu ma kirjutasin aasta tagasi, olen jätkuvalt veendumusel, et Eesti vajab väga, väga-väga väärikat konservatiivset erakonda, ja kui EKRE tahab seda olla, tuleb ka sellisena käituda.
Ja – näiteks – mitte ise vastu lahmida liberaalide jampsivale õelusele, vaid rahulikult analüüsida, mida õieti väidetakse. Ei ole vaja tigetseda lihtsalt sellepärast, et see hästi kõlab ja teatud publikule meeldib – võtmesõna on siin väärikus.
Või – näiteks – endast otsustavalt eemale lükata esoteerikaga piirnevad ilmselged rumalused. Meenutagem, et ühe sel aastal likvideeritud erakonna liikmed tunnistavad ise tagantjärele, et surmahoobiks sai valimisprogrammi lipsanud lubadus uurida riiklikul tasemel keemiasabasid.
Või – veel näiteks – kinnijäämine teisejärgulistesse teemadesse. Kuidas ohjeldab inflatsiooni, langetab elektrihinda, tõstab Eesti kaitsevõimet või aitab toime tulla põgenikelaviiniga teatud seksuaalsete hälvete järjekindel vaenamine? Eriti, kui sama seltskond järjekindlalt materdab meie liitlasi, kahtlaselt paljud teemaasetused kuidagi kahtlaselt sarnased orkide mölaga?
Ühesõnaga, võib-olla ma ei ole hea ekrelane, aga minu arvates on veel pikk tee minna, enne kui me jõuame päris suure hulga nooremate ja haritumate inimesteni, kellest nii või teisiti sõltub Eesti tulevik. Ärgem laskugem oma vaenlaste tasemele! Ärgem unustagem, et neid, kes meie poolt ei hääleta, on endiselt 4–5 korda rohkem! Neid tuleb sõnade ja tegudega veenda, et see, mille eest seisavad konservatiivid, tagab pikemas perspektiivis sellele riigile ja siinsetele inimestele tuleviku.
Meil on olnud järjestikused halvad aastad.
Me nägime, kuidas lumehelbekesed või tripperi-põlvkond (või kuidas see sõna oligi… twitter vist…) või ükskõik kuidas neid nimetada, joonistasid mingist närusest külmetushaigusest õhku pandeemia, hakkasid hirmust kiljuma ja nõudsid segregatsiooni, apartheidi ja fašismi kehtestamist. Niipalju siis valgustusajastust, niipalju põhimõtetest, mis läbi renessansi tõid meid, õhtumaalasi, religiooniööst tänasesse, kus ikkagi tegelikult mitte keegi ei pea kartma suremist nälga ja külma ja võib arvestada pika tervena elatud eluga.
Me nägime, kui habras see kõik on – orkidel lööb piss pähe ja siinsamas, sisuliselt keset sedasama Õhtumaad peavad nad terroristlikku sõda, viimasel ajal nimme keskendudes naistele-lastele-vanuritele kannatuste põhjustamisele. Ja neil on tuumarelv ja nende inimvihkajast juht näeb välja piisavalt segane, et viimases hädas seda proovida.
Nii et vastake ise, kas see on parim võimalik maailm?
Või – kui palju halvemaks veel saab minna?
Tegelikult saab, ja palju-palju halvemaks. Selleks ei ole palju vaja – mitte mõelda ja lasta samamoodi edasi. Selleks, et miski paremaks läheks, tuleb midagi teha, eks ole, aga neil, keda mõistmatu rahvas etteotsa on valinud, ei ole ju ühtki lahendust peamistele probleemidele – näiteks kuidas end kaitsta ja kuidas mitte olla elektrikerjused. Kusjuures näiteks gaas on maailmaturul juba odavam kui enne orkide Ukrainasse tungimist.
Tuletagem meelde, et õiglust maailmas ei ole. Kui me tahame ellu jääda, peame olema selleks piisavalt head. Muidu ei oota meid muud, kui masendav hääbumine. Tühi sõnavaht ei loe, loeb nutikus; ja viimane on midagi väärt ainult siis, kui on jätkunud taipu ka piisavalt suur kaigas muretseda.