Mida ma tean haridusest? Mitte midagi. Olen kõigest umbes 20 aastat erinevates koolides õppinud, kuus aastat ülikooli õppejõud olnud, neli last on jõudnud ülikooli ja kaks on veel põhikoolis – mitte midagi.
Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet,” kirjutas Artur Alliksaar. Mingis mõttes on see iga piisavalt kogenud, tundliku ja mõtlemisvõimelise inimese elukreedo.
Teate küll: „Ajalugu on rida trikke, mida tehakse surnutega”, Voltaire. Lähiajalooga on kõik peaaegu sama, ainult selle vahega, et mõned asjaosalised on veel elus ja sobivates tingimustes hakkavad vastu – mõnedel on selline kummaline atavistlik omadus, mida kunagi nimetati – ilma irooniata – aususeks, ja see läheb kaksisoimaga kaklema…
Tunnistagem, et pealkiri on selles mõttes tüüpiline klikipüüdja, et sellele saab vastata mitmel moel, millest mõned on vaimukad ja praktiliselt kõik märgist mööda.
NIMBY (not in my back yard, eesti keeles «mitte minu tagahoovis») sündroom ehk nimbism on saanud läänemaailmas probleemiks möödunud sajandi keskpaigast, üldtuntud terminina on seda kasutatud alates 1980-ndatest.
Ei, sellist seltskonda meil õnneks ei ole ja kindlasti pole ka õige kõiki ametnikke äärmiselt jälkideks olevusteks pidada – selles mõttes tuleb tunnistada, et pealkiri on puhas klikipüüdja.
On nii palju asju, millest ma midagi ei tea! Ja on nii palju asju, mille kohta on mul vaid eelarvamused.
Jah, teatud määral tõukub see pealkiri umbes aastatagusest halast. Iseenesest normaalne, kui noor inimene maailmavalu põeb, ja ega ühiskond sellele kümne tuhande aasta jooksul korduvale lobale mingit väärtust omistanudki.
Üks viis diskussioon sohu juhtida on esitada tõeliselt jabur väide ja siis, kuni oponent püüab selles leida ratsionaalset iva – mida seal muidugi polegi –, ennast imetledes mida iganes kokku lõõritada.
Tegelesin mõne aasta eest ühes firmas „IT-lahenduste juhtimisega” (sisuliselt tooteportfelli haldamisega), mis praktikas muuhulgas tähendas ka turvapoolega kursis olemist, ja see on parasjagu õpetlik, isegi hirmutav, mis toimub tulemüüril – pidev järelejätmatu pommitamine igasuguste turvaauke otsivate automaatsete skriptide abil; spämm, mida on maililiiklusest hinnanguliselt üle 99%, on kogu võrgus loksuva räm
