ühiskond

Vanasti oli lihtne, kuningas valitses. Kui keegi tõusis turul vankrile ja hakkas tuututama, et kuningas ei kõlba kuhugi, tulid vahid ja arvaja... kadus.

Ma ei taha kirjutada islamist, see on kuri ja nõme usk.

Aga ega teised palju paremad pole. Normaalselt arenenud inimolevused juba kooliikka jõudes üldiselt ei proovi oma sigadusi väljamõeldud sõbra kaela ajada, aga nagu maailmas näha, ei jõua päris paljud oma arengus kunagi sinnamaale.

Eks seda ole juba vist tüdimuseni korratud, et Marrakechi migratsioonilepe on üsna otsekohene katse tunnustada illegaalset immigratsiooni „uue normaalsusena”. Kui keegi veel kahtleb, siis – palun lugege lepingut! Loomulikult mitte võltsi, pehmendatud eestikeelset tõlget.

Vihkamise sajand algas „ametlikult” 1917. a nn oktoobrirevolutsiooniga, kuid nii nagu saja-aastane sõda ei kestnud sada aastat, olid seemned külvatud üleeelmisel sajandil ja mõrusid vilju maitseme veel tükk aega.

Lubatagu natuke end näiteks tuua. Astusin EKRE liikmeks umbes 3 kuud tagasi. See ei olnud kerge otsus, sest on mitmeid teemasid, mille suhtes ma olen pisut teisel arvamusel.

Huvitaval kombel tundub ka nüüd, pärast eestikeelse tõlke ilmumist, et ega eriti keegi Marrakechi leppe teksti lugenud ei ole. Tunnistan, et ei ole eestikeelset varianti uurinud, nii et tõlke täpsuse kohta ei oska sõna võtta.

Üks mulle väga lähedal seisev inimene töötas aastaid diplomaadina Kasahstanis ja seetõttu tean sellest tohutust (suurem kui pool Euroopat!) riigist rohkem kui hägused mälestused „ühtsesse vennalikku perre” kuulumise aegadest. Kohalikke ajalehti lugedes võib seal jääda mulje, et maailma asju otsustavad kolm riiki – USA, Suurbritannia ja Kasahstan.

Kaks pedet ostsid omale lapsed. See ületas eestlaste jaoks uudise läve; teatud mõttes on tõesti huvitav teada, et seda on võimalik enam-vähem legaalselt teha… Aga kas ja kui palju see meid reaalselt puudutab? Tegemist on seni väga marginaalse nähtusega ja kui keegi arvab, et lapsi pole varem ostetud ja müüdud, on ta nii naiivne ullike, et sellisele jääb vaid kaasa tunda.

Tundub, et eestlastel ei ole jälle midagi targemat teha, kui raisata oma aega tühja vaidlusega. Jah, Eestil ei ole seni olnud mõistust ja selgroogu mõttetu kellakeeramine lõpetada. Olgem rõõmsad, et see läbi saab. Aga ei, ikka on vaja naabrile ära panna.

Kunagi, sajandeid tagasi hakkas Euroopas murenema üks ajalooline formatsioon, mille olemus lühidalt kokku võttes oli, et suurem enamus songib maad ega tohi midagi teada ega kuhugi minna, ja neile teeb paar punti katust – üks räägib sellest, kui hea on peale surma, ja teine hoiab end enam-vähem vormis teiste omasugustega kakeldes.