Võimalik, et viga on ainult poliitilises juhtimises ja majandusministeerium ei ole täis tölplasi ja kilplasi, vaid neid lihtsalt ei võetud kuulda? Ent kui valus peab hakkama, et saada aru, et Exceliga majanduse kallal soperdamine on nagu nuinarkoosi ja kööginoaga südameoperatsiooni teha – tulemus tuleb pärast vaikselt häbenedes maha matta. Eesti ja aktsiisipoliitika puhul siis, et kas õnnestub haav enne kinni õmmelda, kui verekaotus kriitiline?

 

Piirikaubandus on alati olnud. Piirikaubandus õitseb seal, kus hinnaerinevused piiri eri pooltel on suurimad ja piir ületamine suhteliselt lihtne. Eriti drastiliseks on asi läinud muidugi Schengeni viisaruumis, kus piirikontrolli sisuliselt ei ole, ja Balti riigid ei ole siin ainsad – šveitslased käivad Prantsusmaal, seal on piiril spetsiaalsed hiigelsuured supermarketid, prantslased omakorda Hispaanias ja Andorras. Aktiivne piirikaubandus käib USA ja Kanada piiril ja väga paljudes kohtades maailmas. Piirikaubandust on läbi ajaloo proovitud ohjeldada piirangutega (Balti riikidest Venemaal käimine on suhteliselt tülikas; Singapurist väljudes peab auto kütusepaak olema 3/4 täis ja nii edasi...)

 

Meie piirikaubanduse Lätiga teeb eriliseks mainitud Schengen, EL lepingud ja asjaolu, et tänases maailmas, tänu maanteetranspordi kiirusele ja mugavusele, tegeleb sellega terve Eesti, mitte ainult piiriäärsed ja reisilolijad. Igal eestlasel on nüüd kodus kaks taarakogumiskotti – Eesti ja Läti maksumärgi tarbeks. Ka mina olen viimase aasta jooksul teinud Eestist ainult n-ö hädaoste – on viimasel hetkel kuhugi vaja veini kaasa võtta või teinekord kõrtsis klaasike. Ma ei ole kordagi ise Lätis käinud, ma annan tuttavatele tellimusi ja mul pole Gorbatšovi keelustamistsirkuse aegadest olnud kodus nii palju alkoholi...

 

Hinnaelastsus on suhtarv, kui palju väheneb-suureneb tarbimine hinna tõustes-langedes. Reeglina on esmatarbekaupade hinnaelastsus väike – sa tarbid neid sõltumata hinnast enam-vähem ühepalju – ja luksuskaupadel suur – neist on kerge loobuda. Hinnaelastsuse puhul ei tohi unustada, et näiteks alkoholi hind ja alkoholi hind Eestis on kaks ise asja. Turu nihkumine tähendab (lihtsustatult) hinna tõustes tarbija lülitumist alternatiivsetele toodetele.

 

Eestis on suurenenud koduveini valmistamine, puskariajamine ja salaalkoholi müük. Need valemid ja illustreerivad graafikud leiab, nagu öeldud, makroökonoomika esimese kursuse õpikutest.

 

Seal käsitletakse ka nähtusi, mis praktilises elus muudavad lihtsad matemaatilised seosed hüplikeks ja teinekord raskestiennustatavaks, näiteks tarbimisharjumused, psühholoogiline barjäär ja kumuleeruv mõju kogu ostukorvi silmas pidades – mõnda aega kannatab tarbija hinnatõusu, hambad ristis, siis võtab kätte ja läheb osturetkele piiri taha; kui ta kord juba läks, on tal järgmine kord lihtsam minna, ja kui ta juba läks, ostab ta ka kõike muud, mis odavam; Eesti-Läti näite puhul alates kütusest ja lõpetades ehitusmaterjalidega.

 

Siin tuleb silmas pidada veel üht huvitavat efekti, mis pisut „silub” maksustaja poolelt vaadates piirikaubanduse mõju. Igasugune piir on alati ikkagi barjäär.

 

Eesti ja Läti vahel pole küll valuutabarjääri (erinevate valuutade puhul kipuvad vahetuskulud olema 3% ligi, mille tavaliselt maksab kinni nõrgema valuuta omanik), ent piiri tagant millegi ostmine, kas ise või vahendaja kaudu, on ikkagi ettevõtmine – sa kulutad raha ja aega minekule, või kulutab seda keegi teine, ja kusagilt peavad need ressursid tulema; ka see efekt on n-ö puusalt pannes sinna 3–5% ligi.

 

Seega, kui vahed on väikesed ja piirikaubandusega tegeleb mõni protsent elanikkonnast, võib valitsus kõrgemate maksudega oma rahvast lüpsta. Tõsi, tänu piirikaubandusele võidab naaber rohkem, ent kui nii saadakse rahvalt kätte raha, mida muidu lihtsalt ei saaks, on tulemus justkui positiivne.

 

Siin tulevad muidugi vastu need teooriad, et miks üldse on maksud ja kust alates riigi maksupoliitika lõhki läheb, aga järjekorras; hetkel jätame meelde, et pigistades oma rahvast, saab naaber praktiliselt pingutuseta osa sellest endale (ja seda nii sinna jäetud maksude-käibena kui nöökimisest tüdinud ärakolijatena, aga see on ka juba omaette teema).

 

Mainitud „silumisefekt” on tugevalt mittelineaarne, ehk ühel hetkel, kui hinnavahe läheb liiga suureks, tuleb murdumispunkt. Kui sa kulutad sõidule näiteks 50 € ja ostad veerandi võrra erineva hinnaga alkoholi 200 € eest, oled saanud lihtsalt ühe päeva sõiduelamust. Kui sa aga ostad poole võrra erineva hinnaga alkoholi 500 € eest, oled võitnud (ja ühtlasi tõmmanud alt megaaktsiisi kehtestajaid) juba 200 €.

 

Ja see ei ole kaugeltki kõik – kui sa juba läksid, ostad auto nii täis, kui see kanda jaksab; sa ostad toiduaineid ja üldse kõike, mida vajad või arvad vajavat ja mis on odavam; sa ka eksid mõne hinnaga, aga see pole hetkel oluline. Küll aga on oluline, et sa vead kaupa veoautodest palju ebaefektiivsema sõiduautoga ja sa ostad ka kütuse Lätist, nii et kaudselt kannatavad selle tegevuse arvelt kõik – kütusemüüjad, veofirmad, kohalikud poed ja nii edasi.

 

Kaotad ka sina, sest sa kulutad oma aega ja vaeva maanteed nühkides (ka maanteed kuluvad). Lisaks pole sul kodus nii häid hoiutingimusi kui suurtes hulgiladudes (ka need saavad kahju!) ja sa ostad mõnd asja liiga palju, ehk tegelikult on ka siia peidetud mõni protsent kulusid.

 

Lühidalt kokku võttes – ühe kaubagrupi, alkoholi (tubakas ja kütus vähemal määral) ülemaksustamine on valla päästnud laviini, mis otseste ja kaudsete kulude kaudu sööb vähkkasvajana Eesti majandust; ja otseselt mõõdetav kahju – laekumata alkoaktsiis – on vaid jäämäe veepealne osa. Kusjuures, seda on maailm näinud kordi ja kordi ja seda oleks osanud tasuta, makroökonoomika algkursuse seminariülesande lahendusena, ennustada iga esimese kursuse majandusüliõpilane.

 

Ega siin midagi mõelda pole – viimastel aastatel kehtestatud lisaaktsiisid tuleb lihtsalt tühistada. Päevapealt. Kohe. Ja siis võtab toibumine aega vast aastakese, kuni näiteks minusugused ei viitsi enam koduveiniga jahmerdada – mis sest, et vein maksab kolm korda rohkem kui Lõuna-Euroopas, ei ole sel vähemalt sotside rumala nöökimise maiku juures.

 

Teatud mõttes on kõige hullem, kui valitsus otsustab aktsiise langetada aastavahetusel – nii antakse haugimäluga valijale sõnum, et näe, eksisime, aga valijate tungival soovil... Ja pärast valimiskastide sulgemist visatakse valimisprogrammid prügikasti ja edasi läheb nagu seni on läinud.

 

Nii et küsimus on ikka selles, kui palju eestlane end teatud kehaosa pidi tõmmata-vedada laseb, enne kui aru pähe tuleb.