Mudelitest – seitsmejalgne väikeajuta oinas

Viimasel ajal on ilmunud lühikese ajaga kaks teksti, kus Siim Veskimees on kriitikute hammaste vahele sattunud. Ma tervitan seda nähtust kahel käel, sest esiteks näib, et minu püüdlused inimesi mõtlema panna on lõpuks vilja kandnud, ja teiseks annab see mulle järjekordse vabanduse oma mölapidamatust trükisõnas välja elada.

Kõigepealt õiendagem ära üks, tundub et minu poolt tahtmatult põhjustatud segadus, millest kasu oli vast niipalju, et andis Veiko Belialsi artiklile „Narratiivne fiktsioon ja ulme mudellugeja” (Täheaeg 8) suurepärase sissejuhatuse. Veiko toob seal ära minu lammutamise „12 ahvi” („Twelve Monkeys”) kallal ja küsib siis, et miks küll minule väga meeldinud Robert A. Heinleini „Enese ees ja järel” („By His Bootstraps”) parem on. Tõepoolest, lugu uuesti üle lugedes pean tunnistama, et sellest võib ka Veiko moodi aru saada. Võimalusi on ju kaks, kusjuures minu arvates lugu ise ei välista neist kumbagi – kas Bob Wilsoniga toimunud sündmused käivitusid kuidagi „iseenesest” või oli ajamasina loojatel, loos mainitud „kõrgematel olenditel“ teda sinna tulevikku millegipärast tarvis. Jah, sündmused moodustavad näiliselt suletud ringi, kuid ei tohi unustada, et ega peategelane endaga toimuvat täielikult ei mõistnud ja lisaks on loos mõningad suured küsitavused, kõige suurem neist vast ühes esimestest, teatud mõttes võtmestseenis toimunud väravate „kokkusulamine” oma hilisema taasilmumisega. Ma tegelikult ei tahaks siin väga sügavuti tungida, sest see tundub vabandamisena, ja võimalik, et ma olen „kõrgemate olendite” sekkumise ise juurde mõelnud loo loogikaaukude silumiseks. Järele mõeldes – võimalik, et enamik lugejaid saab sellest aru nii nagu Veiko ja sel puhul on tal muidugi täielikult õigus ja mina eksisin.

Eeltoodu sobib hästi illustreerima teatud metafüüsilist paradoksi minu suhtumises Veiko teksti.

Nimelt ma – küll suuresti nõustudes Veiko artikli üldise mõttega – vaidleksin talle ikkagi vastu just tema enda argumente kasutades. Veiko kirjutab: „Igasuguse ilukirjanduse (eriti aga ulme) puhul on peamiseks reegliks nõue, et lugeja peab vaikides vastu võtma fiktsionaalse kokkuleppe, mida Coleridge on nimetanud „uskumatuse kõrvalejätmiseks”.” Ma loodan, et ei tee Veikole liiga, kui toon selle siia tema artikli motona – me oleme nõus omaks võtma teatud kokkuleppeid, kuid millegipärast mitte teisi. Sama peatüki lõpust: „Me oleme valmis lugema natside salajasest baasist Kuu tagaküljel, mis on 2. maailmasõjast saadik seal varjatuna jõudu kogunud, et kogu maailm vallutada, sest sellele annab riputada külge sildi „alternatiivajalugu”. Aga meie tolerants saab otsa, kui vaakumis kõlab mootorite mürin või tegelane kõnnib Jupiteri pinnal.”

Selliselt sõnastatuna – vabandust, Veiko! – nimetan ma seda oodiks jaburusele. Tegemist on formaalse, demagoogilise võrdsustusega, millega saab põhjendada ükskõik mida, nii sotsrealismi, „Vahitorni” ja Uido Truiat, kui tegelikult ka kogu seda „kirjandust”, mida tavaliselt loeb vaid raviarst.

Veelkord – Veiko artikkel on põhijoontes väga õige ja asjalik käsitlus, ettevaatlik tuleks olla pigem sellega, mida ta järelduste pähe välja pakub. Tsiteerin veel: „Nagu nägime, tekib põhiline probleem siis, kui ulmelugeja ei käitu ulme mudellugejana, mis tähendab, et ta kas:
klammerdub liigselt empiirilise maailma külge;
ei suuda uskumatust kõrvale jätta;
ei suuda teha vahet nimetamisel ja konstrueerimisel;
on puuduliku (või mõnikord hoopis liiga küllusliku) entsüklopeediaga.”

Minu arvates on tegu natuke ühekülgse lähenemisega. Me tegelikult ju anname Clifford D. Simakile andeks Jupiteri pinnal kõndimise, sest lugu ise („Deserteerimine”, „Desertion”) on hea, niisamuti kui me anname E.R. Burroughsile andeks printsessid Marsil. Järele mõeldes anname me ju ka Ray Bradburyle andeks, et ta teatud lähenduses ei tee muud, kui tõstab Minnesota elu-olu Marsile. See nõuaks pikemat käsitlust, aga siin tuleks esiteks vahet teha, kas tegu on loo atribuutide või kandvate detailidega, teisiti öeldes, kas „võimatud” eeldused on selleks, et lugu piltlikult öeldes üldse paigalt saaks võtta, või on lugu ehitatud nii, et selle kandev idee lähemal vaatlemisel kriitikat ei kannata. Ja lisaks tuleb ju aru saada, et heal lool on tavaliselt mitu kihti, mis ideaalis ka eraldi võetuna nauditavad on.

(Selles tähenduses on muide kummastav kogemus lugeda Ulmekirjanduse Baasis teatud isikute arvustusi ja tõdeda, et nad on aru saanud vaid esmasest sõnumist...)

Ma ei räägi midagi uut, kui toon siin välja lugeja looga samastumise kriteeriumina äratuntavate, nö hinges kaasa helisevate sümbolite hulga. Või teistpidi sõnastatuna on kindel kogus „valesid” sümboleid, mille lugeja ära seedib, enne kui ridade vahelt läbi kukub. Scifi puhul paraku peab autor nägema seda rohkem vaeva, mida paremad on lugeja eelteadmised antud valdkonnast.

Burroughsi ja Bradbury Marsil pole ilmselgelt midagi ühist selle keraga, mis Maast poolteist korda kaugemal ümber Päikese tiirleb. Asi pole ainult selles, et nad oma lugude kirjutamise ajal ei saanud kuidagi teada, milline Marss päriselt on. Marss kui teatud sümbol isegi võimendab teksti vaatamata „valele”. Seevastu mootorite mürin vaakumis sümboliseerib ainult kirjutaja lihtlabast lollust.

Üldiselt ma loodan, et eelnev innustab Veikot vastu vaidlema või veel parem, järgmist põhjalikumat artiklit kirjutama, sest sedalaadi analüüsivat teksti ilmub meil kahetsusväärselt vähe.

Julgusest olla

Minult on korduvalt küsitud, kuidas ma suhtun kriitikasse. Vastan veelkord – hindan head kriitikat ja ei võta südamesse teistsugust; sest teisiti ei saaks kirjutada. Ma olen seda kusagil juba näiteks toonud, aga muud pole teha, kui nukralt naerda, kui sa kohtad tõeliselt küündimatut kriitikat – näiteks kirjeldan ma oma loos rootslasi; ma olen oma elust ligi 2 aastat Rootsis elanud, mul on seal sõpru ja tuttavaid; Indrek Hargla, kes on 5 aastat Taanis elanud, kinnitab, et jah, sellised nad on; ja ikka leidub kretiin, kes kuulutab, et tema käis ka korra Rootsis ja tegelikult pole rootslased üldse sellised... Eks ole, kommentaarid on ju liigsed.

Lugedes Taivo Risti „Algernonis” ilmunud artiklit „Mõtisklus superkangelasest ja seksiobjektist” (Algernon, aprill 2011) tekkis mul esmalt tahtmine sirgeks ajada kõigest paar rõhuasetust – et näiteks mina ei andnud ju jutus „Kuldhordi teine tulek” hinnanguid, ma ei öelnud kusagil ega kordagi, kas nad on head või pahad. See, kas tegu on utoopia või düstoopiaga, jäi lugeja otsustada. Või et „Eluringis” vaadeldakse tegelikult ju suurt osa toimuvast äärmiselt kibestunud tegelase silme läbi, kel on olnud kaks sajandit aega sappi koguda.

Või et... olgu, naisküsimust lahkaksin ma heameelega allpool põhjalikumalt.

Ühes suhtes pani see artikkel mind nördima – Taivo läheb isiklikuks. Ta esitab kahtlusi kirjaniku „moraalse palge” kohta: „Nüüd te saate aru, missuguse tundega ma seda kohta lugesin. Ma ütlen: märgid on näha. Lootkem kõik, et Veskimees on siia sisse kirjutanud bahaduride, kes on ju kõik alatud inimesed, maailmavaadet, mitte iseenese sisimaid tahtmisi ja igatsusi.”

Ühelt poolt ongi see põhjus, miks ma kasutan pseudonüümi – inimesed ei oska pidada autorit lahus tema loomingust –, teiselt poolt aga pole Siim Veskimees enam täiesti tundmatu, nii et lubatagu mul korraks rollist välja langeda. Mina – siis Eesti Vabariigi kodanik, kelle pseudonüümiks on Siim Veskimees – olin ühe erakonna initsiatiivgrupis ja asutajaliige aastal 1989, siis, kui enamik kalleid kaaskodanikke ja sealhulgas paljud hilisemad tulihingelised röökurid seda lihtviisiliselt ei julgenud. Erakonna nimel pole muuhulgas tähtsust ka sel põhjusel, et tol hetkel oli mulle maailmavaatest palju olulisem võidelda okupatsiooni vastu. Ma olen kaitseliitlane 90-ndate algusest, ma olen ka abipolitseinik ja näiteks 2007 aasta aprilli lõpus ja mai alguses ööbisin ma presidendilossi keldris – ja kus olid sina, Taivo, sel ajal, kui mina seisin, relv käes, nende väärtuste eest, millesse ma usun? On kahesuguseid mehi – ühed teevad midagi ja teised räägivad, et tuleks midagi teha. Ja seda nii kirjandus- kui päriselus.

Mis Siim Veskimehesse puutub, siis loomulikult on tal korraga vähemalt 6 armukest, kellest noorim on 13. Loomulikult on kõik vähegi reaalsuse piiresse mahtuvad sündmused tema lugudes autobiograafilised. Loomulikult laseb ta kõrges kaares kõigele, mis on püha ja kui ta oleks vahele jäänud kõigega, mis ta elus teinud on, tuleks tal istuda vähemalt aastatuhande lõpuni... Oo sancta simplicitas!

Tegelikult – täpselt nagu Veiko oma artiklis mainib – loeb igaüks lugusid oma rikutuse tasemelt. Lubatagu siia kopeerida lõik, mis ka tema artiklis on ja millega ma täiesti nõus olen:

„Arturo Perez-Reverte on oma „Dumas´ klubis” kirjutanud: „Meie, /…/, ei pannud teid midagi uskuma. Te ise täitsite lüngad, nagu oleks tegu romaaniga, /…/. Nii et vastutus lasub ainult teil, mu sõber... Tegelik süüdlane on teie liigselt intertekstuaalne lähenemine, liiga paljud kirjanduslikud seosed, mis teil tekkisid.”
„/…/.”
„/…/ Kuulge, Corso, süütuid lugejaid ei ole enam olemas. Igaüks lisab tekstile omaenda rikutuse. Lugeja koosneb kõigest sellest, mida ta varem on lugenud ja kinos või televiisoris näinud. Autori poolt ette antule lisab ta alati midagi oma. Ning seal varitsebki oht: liigsed seosed võivad viia selleni, et lugeja loob vale või kujuteldava vastase.”
„Teave oli vale.”
„Ärge olge nii kindel. Teave, mille raamat esitab, on tavaliselt erapooletu. Selle võib olla sepitsenud pahatahtlik autor, kes tahab eksitada, kuid see pole kunagi vale. See olete teie, kes sealt valesid asju välja loeb.””

Ma tõepoolest ei salli puritaane, kes „kõlbeliste väärtuste” eest võideldes üritavad juba maa peal endale ja teistele põrgut korraldada. Mulle on alati tundunud, et üks alateadliku pahelise sado-masohhismi avaldumisvorme on teiste juures nende vigade otsimine, mis subjektile endale kõige tülgastavamad tunduvad. Mulle näib, et kõigil sellistel tulihingelistel võitlejatel pulbitseb kusagil hinge peidetud sopis kihk kasvõi kordki see Kõige Koledam Asi ära proovida, enamasti avaldub see aga kiusus ja sallimatuses.

Näiteks „Eluringi” Zeus tõepoolest ei seleta pikalt lahti Kreeka mütoloogiat, aga siin oleks pisut haridust abiks. Tegelikult piisaks korraks Wikisse kiikamisest: [http://en.wikipedia.org/wiki/Nymph „...young nubile maidens...”).

Ausalt öeldes on too Taivole ette jäänud koht „Eluringis” inspireeritud Maurice Druoni raamatust „Les Mémoires de Zeus” (ek „Zeusi mälestused”, Loomingu raamatukogu 1968). Zeusi hooldajaks ja ammeks oli nümf Amalthea või Adamanthea (teine nimekuju arvatakse olevat esimese moondunud vorm) ja kõik allikad, millega mina olen kokku puutunud, mainivad teda kui pisut lapselikku naisolevust.

Taivo toob oma artiklis põhiliselt näiteid „Kuldhordi teisest tulekust” ja „Eluringist” ning „Eluringi” kangelanna Margo ei olnud muide ei lapselik ega kõhn. Aga olgu, Margo puhul oli tal vaja teisi asju tõestada.

Tänapäeval ei ole populaarne karjuda „jumalateotus”, sest see põhjustaks vaid naeru kuulajate ridades. Nüüd hüütakse „pedofiilia”. Tõepoolest, oleme tagasi juurte juures, sest kui üks liigi ürgsemaid reflekse, järeltulijate kaitsmine kah enam ei tööta, oleme omadega lõplikult perses. Ainult et kas see ei ole sama ohtlik, kui me nüristame seda nii olulist refleksi taolise lõputu tühikarjumisega?

Või oleme me juba jõudnud selleni, et igasugune seos mittepassiealiste kodanike ja seksi vahel kirjanduses on tabu, ja näha on esimesed märgid sellest, et tulihingelised kõlbelisuse eest võitlejad selle peale kilama pistavad? Uau, kui õnnelikud nad siis peavad olema – mida kõike annaks ära keelata...

Tegelikult on see lihtsalt nõme. Muidugi on lihtsam kirjutada asjadest, millest sa tead, ja kujutada tegelasi, kes on sulle südamelähedased, ent kas tohib mainida sellist pisiasja, et peaaegu igas loos on ju ka antikangelased? Muidugi paneb autor tegelastesse ka midagi iseendast ja muidugi mõjutavad tegelased omakorda teda, kuid jäägem ikkagi terve mõistuse piiresse, eks ole, muidu peale seitsmenda raamatu lõpetamist proua Rowling kindlasti juba soputab igal hommikul oma luua kohevaks ja lendab tööle.

Tavalistest ja nokuga tibidest

Seksil, spordil ja söömisel on niipalju ühist, et neid vaadata või nende üle arutleda teinekord ju natuke võib, aga kõige parem on ikkagi ise tegeleda.

Tegelikult on tore naistest rääkida ja kui ma libistasin pilgu üle oma raamaturiiuli ja vaatasin korraks ka kettale, kus ma filme hoian, võin uhkusega kinnitada, et enamik filmide-raamatute autoreid on minu paadis. Peamine chick peab olema noor ja ilus.

Miks siis mina hambusse jään? Ütleme, et mõned mu loos võiks naine ju teistsugune olla... näiteks paks ja inetu... aga mulle miskipärast tundub, et ajastu naiseideaali ei ole mina välja mõelnud, mis sest, et see mulle suurepäraselt sobib. Ons mu „süü” selles, et ma joonistan selle välja mõnede inimeste jaoks liiga jõuliste värvidega? Mulle meenub üks Estcon, kus öises vestluses üks mees tunnistas, et talle meeldivad paksud naised. Ta mõtles natuke ja lisas alkoholi siiras aususes, et tore on ka see, et tal on nii vähe konkurente...

Nõukogude ajal muide tõdeti, et kõige seksikamad lauluteksti on... – mis te arvate mis? Loomulikult operetilibretod. Aga operett oli ju selline vana, tardunud kunst ja seda ei tajutud niimoodi. Me vajame ideaale. Unistusi. Kas keegi väidab, et naiselikus ilus on midagi saatanlikku? Kas unistus ideaalses vormis naisekehast on kohatu maailmas, mis rasvuma kaldub?

Igal asjal on loomulikult piirid – minule näiteks tundub nilbe selline nähtus nagu Fashion TV. See on nüüd küll selge vabandus, aga kes tunneb Elioni digiboksi seadeid, teab, et kanaleid välja arvata ei ole sugugi lihtne ja neid läbi klõpsides saad kõigile korraks pilgu peale visata. Vaadake seda teinekord (isegi mina pean teinekord ca 20 sekundit vastu, enne kui igav ja paha hakkab). Saage aru, 24 tundi ööpäevas näidatakse enamasti lihtsalt kõndimas või efektseid poose võtmas alatoidetud noori naisi. Kusjuures öösiti suudavad nad seal teinekord isegi lausa mõneks sekundiks juba tissivesti ka ära võtta; noh, teate küll, kristlastel on mingi omapärane fetiš või tabu – on umbes kümme ruutsentimeetrit kehast, mida kohe mitte ei tohi näidata, muidu on kõik šokeeritult maoli. Kuid sisuliselt on sellise meedia puhul tegemist ma ei tea küll täpselt kellele suunatud omapärase, kuiva ja siivsa erootikaga. Sest keegi ju ometi ei pane selge neid veidraid räbalaid, millega nad seal ringi tatsavad? (Nüüd küsige, et millal ma viimati ööklubis käisin...)

Me elame tegelikult ajastul, mil traditsiooniliselt mehisteks peetud väärtustel ei ole enam kohta. Meestel ongi ju tegelikult ainult üks selgelt mõõdetav eelis – füüsiline jõud. Mehed ja naised ei ole võrdsed ka paljudes muudes asjades, kuid kõige muu puhul on väga vaieldav, kas seda saab eeliseks lugeda, ja seda nii üht- kui teistpidi. Ja kui järele mõelda, siis ei anna ka füüsiline jõud tänapäeva maailmas enam mingit olulist eelist. On vähe ameteid, kus seda reaalselt vaja läheb. „Traditsiooniline mehelikkus” on au sees vaid paikades, mida me üldiselt mahajäänuteks peame. Võib-olla oleks aeg endale teadvustada, et ajaloos on vastavalt oludele (majanduslikule situatsioonile) patriarhaat vaheldunud matriarhaadiga, ja et ehk me seisame just sellise muutuse lävel – et see aeg, mil ohvitser (mees) tõusis kaitsekraavist ja juhtis armee (mehed) rünnakule või kapten (mees) astus oma meeskonna ees uuele rannale, on jäädavalt läinud?

Ma ei räägi siin formaalsest võrdsustamisest, mis on lihtsalt tobe ja kohati järgmisele põlvkonnale sirgelt kahjulik (Rootsi peab isa olema sama kaua lapsega kodus kui ema – huvitav, kuidas nad on Rootsi mehed pannud rinnaga toitma?), vaid pikaajalisest ühiskondliku mõtlemise muutusest, mis praegu on teatud mõttes embrüonaalses staadiumis, avaldudes just sellistes äsja sulgudes mainitud ekstsessides ja üldises peataolekus. Tegelikult on matriarhaat juba käes – vaadake, mis toimub ülikoolide sisseastumisel ja kes on koolide tulemuste pingereas esimeses otsas.

Tegelikult on suur osa mehi juba alla andnud, nad pesevad kodus nõusid ja lentsivad kotti kandes poodides naiste sabas. Nende jaoks on Conan juba nii võõras, et kui nende diivani ette, õlle ja teleka vahele tekiks hobune, mõõk ja kena kõrbeprintsess, ei oskaks nad ühegagi neist midagi peale hakata. Olgu, tuleme poole maa peale vastu – džiip, AKM ja midagi Buffy, Nikita või Tomb Raideri taolist... Või kuhu maale peab vastu tulema – etteunustatud võtmetega BMW, võõras krediitkaart, kuhu PIN vildikaga taha kirjutatud, ja väga lahkelt naeratav pooltuttav üliõpilasneiu... Enam tobedamaks minna ma ei oska, kuid mõte on ehk arusaadav – tõenäoliselt ei tõstaks suurem osa mehi ka selle viimase peale oma kõhtu püksi ja ei ajaks oma sitapotile karke alla... Kuigi veel segasemaks jääb, mis aatomijõud paneks selliseid naisi selliseid mehi tahtma?

Solvasin ma kedagi? Aga mõelge, kas see maalitud pilt ikka on vale... Kui pehmeks meie väärtused veel saavad minna? Mis on omadused-märksõnad, mida tänapäeval tehtavad tööd nõuavad? Korralikkus, järjepidevus, pühendumus, reeglipärasus, süstemaatilisus, rutiinitaluvus... („Lõuad pidada ja edasi teenida!”... aga ei – see on seesama asi liiga ausalt ja otse, st mehelikult öelduna.) Olgem ausad, naised on selles paremad.

Ehk siis – ma olen kindel, et me elame murrangulisel ajal. Ma olen oma raamatutes pakkunud välja mõned ideed, kuid praegu tundub, et lihtsamalt ja põhjalikumalt ütles selle välja Stanislaw Lem oma 1961 (pool sajandit tagasi!) ilmunud raamatus „Tagasipöördumine tähtede juurest” (Powrot z gwiazd”): „Kõige kõige olulisem on noorus. Sellepärast võitlevadki kõik selle säilitamise eest. /.../ ...kui palju tegureid, mis varem erootikas määravat osa mängisid, nüüd kadunud on. Loodus ei salli tühjust; järelikult asusid asemele uued tegurid. Võtame kas või nähtuse, millega te nii kokku kasvanud olite, et isegi ei märganud selle erilisust: risk. Seda ei ole enam olemas.”

Kogu kosmeetika, ilukirurgia, kõik need tuhat ja üks kõhnumisimevahendit on ilmselt alles algus. Küllap jõutakse veel meie eluajal mingite kehasse istutatavate moodulitega kontrollitava kehakaaluni ja nägu, rinnad ja tegelikult suur osa kehast muutub pidevate operatsioonide-korrigeerimiste tandriks – kõik ikka selleks, et teismeline välja näha, ja seda nii tavaliste, kui nokuga tibide puhul. Sest mehi selle sõna arhailises tähenduses – neid, kes suudavad relv käes kurja vastu minna ning vajadusel oma au ja väärtuste eest ka elu anda – siis enam ei ole.

Aga kõige hullem oleks see, kui me ka unistustest loobuksime.

Kokkuvõtteks lubatagu deklareerida, et kuigi nüüd ja tulevikus on Siim Veskimehe tekstides kõikvõimalikke karvaseid ja sulelisi, ei kao sealt kindlasti kuhugi ka noored, saledad, kena näo ja kujuga naised, keda on lihtsalt rõõm vaadata... või ette kujutada. Sellised mõnikord heledamad ja mõnikord tumedamad, mõnikord pikemad ja mõnikord lühemad, mõnikord mingit värvi pikkade juuste kosega ja mõnikord lausa palja kupliga. Vähemalt mõnikord ei kanna nad üldse riideid ja kui see ka tekstist alati otse välja ei tule, ei ole nad ei rumalad ega saamatud. Inimestele, kes taolisi asju lugedes end oma vaimse või seksuaalse orientatsiooni tõttu halvasti tunnevad, soovitaksin edaspidi mu raamatute lugemisest pigem üldse hoiduda. Kõigil on kergem.