Selleks, et aru saada, mida õieti tähendavad kasvavad energiahinnad ja mida see endaga pikemas perspektiivis kaasa toob, tasub korra taas üle mõelda laiemat vaadet.

Kõigepealt, meie elatustase on üsna lineaarselt seotud energiatarbimisega; seni on inimkond tundnud ainult üht teed viletsusest välja tõusmiseks – kasutada rohkem energiat.

Tavaliselt alustatakse kõiki neid arvutusi õuna maast tõstmisega, mis (oletades, et see on „keskmine” 100g õun, me tõstame seda meetri ja teeme seda sekundi jooksul) nõuab 1W võimsust. Üldse suudab inimene anda püsivalt ca 50–100 W võimsust ja sama ligikaudu aastas ca 250 kWh.

Tööloomade võimsused on reeglina vahemikus 300–800 W ja muide, kui koormata tavalist hobust ühe hobujõuga (erinevate definitsioonide järgi 735–746 W), siis sul varsti enam ei ole hobust…

Selline ajalooraamatutest ja fantaasiafilmidest tuttav vertikaalne vesiratas tiigi ja paisu taga andis reeglina paar kilovatti (2000–5000 W), tavaline veski kuni kümme, ja alles aurumasinad tõid siin läbilöögi – võimsused kasvasid sadadesse kilovattidesse. (Täpsustuseks – keskaegses Euroopas osati teha ka vesirattaid, mille võimsus oli kuni poolsada kilovatti, kuid need olid erandid.)

Eelmiseks sajandivahetuseks olid aurumootorite võimsused kasvanud 3000 kW-ni, enne I MS gaasiturbiinide võimsused 25 megavatini. Lihtsalt, et skaala paika saada: inimkonna esimesed 6 suurima võimsusega energiajaama on hüdroelektrijaamad, suurim Hiinas Kolme Kuristiku Tamm, 22,5 GW (gigavatti), edasi tulevad juba tuuma-, söe- ja gaasijaamad; need esimesed kuus on üle 10 GW, edasi paarkümmend tükki 5–10 GW.

Ja tuleb arvestada, et nende esimese kuuega on praktiliselt ka hõivatud kõik kohad planeedil Maa, kuhu saab ehitada selliseid tamme.

Nimekirjas on ka hiiglaslik Hiina tuulepark (Gansu, 8 GW), aga arusaadavalt suurema osa ajast ei anna see midagi. (Ja lisaks sellele läheb ka üle 60% toodetud elektrist raisku, sest tuulepark asub Gobi kõrbes, eemal tööstusest, ja kuigi on rajatud tuhandeid kilomeetreid kõrgepingeliine [= suured kaod], ei ole tööstus huvitatud rämpselektrist, mida kord on ja kord ei ole…)

Ent kui me mõttes niimoodi ajas tagasi läheme, ei tohi neist kaalutlustest välja jätta veel paari väga olulist asja – ja esimeseks, kuidas me end soojas hoiame. Inimkeha toodab sadakond vatti lihtsalt selleks, et hoida kehatemperatuuri. Külmas arusaadavalt rohkem ja huvitav on teada, et mõnedel põhjarahvastel (näiteks eskimodel) on organism kohandunud, keha toodab puhkeolekus 1,5–2 korda rohkem sooja, nii et nad tunnevad end hästi ka +10°C toas. (Talvel saame siis teada, palju meis on eskimot…)

Ja muidugi laagrilõke – selle võimsus on samuti väga laiades piirides 10–100kW. Mis, muide, on väga huvitav selles mõttes, et tänapäeva korralik eramaja vajab kah külmal talvel kütteks nii väga ligikaudu 10kW. Ja selles valguses on päris õpetlik panna graafikule keskmise keskklassi inimese eluruumi ruutmeetrid, elatustase ja keskmine õhutemperatuur – lisaks arusaadavale korrektsioonile GDP järgi tõmbuvad külmas kokku ka meie „mugavustega koopad”.

Seni on kogu inimkonna areng käinud ühes joones – suurema energiakasutuse suunas. Samamoodi on tõusnud kasutatavate kütuste energiatihedus – ja seda viimast tuleb mõista kahes dimensioonis, esiteks muidugi keemilis-füüsikaline, energiakandja endaga seotud näitaja, st palju energiat on või saab kätte kilogrammist materjalist, ja teiseks, palju pinda (põllumaad, keskkonda, loodust) energiaühiku tootmiseks vaja on või ära rikutakse.

Seni on see läinud tõusvas joones kuni rämpsenergiaallikateni – päikese- ja tuuleelektrijaamad on fossiilsest ja tuumakütusest palju halvema energiatihedusega – nende tootmiseks läheb palju tööd ja materjale ning need lõhuvad palju rohkem keskkonda.

Rääkimata sellest, et nende toodetava energiaga pole midagi peale hakata – nende nimetamine rämpsallikateks pole sõnakõlks, tehnilises vaates on nende toodetu mõttetu täiendav ballast garanteeritud allikatele. Ja mitte ainult sellepärast, et need teinekord annavad midagi, aga suurem osa ajast ei anna – need pole võimelised iseseisvalt töötama, nende sageduse hoidmiseks ja sünkroniseerimiseks peab päriselektrijaamadel olema piisav võimsusvaru.

Rämpselekter kõlbab tegelikult ainult vee soojendamiseks – kui sul on piisav ja piisavalt hästi isoleeritud veevaru. Akud unustage ära – akude tootmine reostab keskkonda, nende valmistamiseks kulub rohkem elektrit, kui need kogu oma tööea jooksul salvestavad, ja nende energiatihedus on täna 60 korda madalam kui näiteks bensiinil.

Siit edasi tuleks endale ka selgeks teha, miks on inimkonna senine areng käinud suurema energiakasutuse suunas?

Sel lihtsalt põhjusel, et… isakesest Darwinist olete kuulnud?

Mitte midagi ei ole muutnud sellest ajast, kui lõkke ääres end soojendanud härrasmees lõi kolba lõhki oma kliimasoojenemisest hoolival, süsihappegaasi atmosfääri mitte paiskaval naabrimehel. Sest ta oli paremini kiskjate eest kaitstud ja tõenäoliselt oli ka ta tervis parem ja nii edasi.

See arutlus jõuab siinkohal loomulikult Murphy seaduse tõdemuseni, et inimesed ja rahvad käituvad ratsionaalselt siis, kui kõik muud võimalused on ammendunud. Kui hiinlasi ja teisi selliseid ei oleks, patsutaks ma õlale ja annaks medali säästuajudele, kes arvavad, et nemad lapsi ei saa, maakera niigi üleasustatud – jumala eest, tublid, andke minna! Inimgeneetika paraneb ja minu lastel on rohkem ruumi.

Aga paraku on terved riigid ja rahvad, kes vaatavad rohehullust pihku irvitades – tõmmake-tõmmake endale vesi peale…

Ühesõnaga, meil ei ole võimalik midagi tõestada inimestele, kes lähtuvad loosungist: „Päästa planeet, tapa end”. Meil ei ole nendega isegi midagi rääkidagi. Meil on mõtet rääkida ainult nendega, kes tahavad püsima jääda ja sealjuures kaasa rääkida selles, milline osa inimkonnast püsima jääb – kui kuremölapidu on lõppenud ja tuleb karme valikuid teha.

Ja paraku ei küsi järgmine põlvkond tsivilisatsiooni kandjaid eelmiselt tõenäoliselt mitte seda, millise planeedi te meile jätsite, vaid et mis piss teile pähe lõi, et te asendustegevustega kõik maha mängisite…