HIS: Millal sa esimest korda Fr.R. Kreutzwaldi loominguga tutvusid? Milline oli sinu lemmiklugu „Eesti rahva ennemuistsetes juttudes“, ja miks?
SV: Minu jaoks on FRK „Ennemuistsed jutud” alati olemas olnud. Tõesti ei tea, millal neid ise esimest korda lugesin, aga emaga konsulteerides sain kinnitust, et vanaema neid mulle mudilasepõlves ette luges.
Lemmiklugu? Ei oskagi öelda, aga näiteks põhja konna olen alati mäletanud ja juba oma 30 aastat tahtnud sellest lugu kirjutada, nii et lisaks kõigele muule aitäh Indrekule ka selle eest! :-)
HIS: Antoloogiasse kirjutasid sa loo pealkirjaga… Millise muinasjutu ainetel on see lugu kirjutatud ja miks valisid sa just selle loo?
SV: „Kuues Maa”. Siin tuleb vast natuke selgitamist – või vabandamist – selles osas, kuida ma ulmet näen. Minu jaoks on oluline maailmasüsteem, sündmuste laiem võimalikkus mingil meile teaduslikult aktsepteeritaval skaalal ja tegelaste-olude sisemine loogika. Õige mitmed mu jutud, kui järele mõelda, on osaliselt mingi fantastilise süžee „reaalsusele lähemale viimine”.
Kui ma mõtlen muinasjuttudele, siis on seal reaalsuskude ju väga õhuke, ent ei ole ma kummatigi mitte esimene, kes kõige võimatumaidki legende reaalsusega seob. Ehk siis võtsin ma postulaadi, et pole olemas nõiduslikke esemeid ja maagiat laiemalt – on kuidagimoodi taustal, varjatult tegutsev kõrgtehnoloogia. Järgmiseks tuli välja mõelda, miks see eksisteerib koos võltsimatult keskaegse FRK juttude olustikuga ja kolmandaks, kes võiksid olla mu kangelased, kes sellest natukegi üle käivad.
Mu lugu algab Pilli-Tiiduga ja pean tunnistama, et... võib-olla ma kirjutan kunagi valmis selle loo teise variandi, mis mul tegelikult esimesena pähe tuli, kuid valiku tegemise hetkel üsna paljudel kaalutlustel (millest viimane ei ole, et lugu õigeks ajaks valmis saaks...) kõrvale jäi – et too kutt oli midagi Teise Asumi Muula sarnast...
Lühidalt, ma lõin maailma, kus võivad toimuda kõik FRK muinasjutud, ja eriti tahtsin panna oma kangelasi põhja konnaga kaklema.
HIS: Ulmekirjandus jaguneb üldjoontes kolmeks alamžanriks: õudus, fantasy ja SF. Kas ja millisesse alamžanri sa oma loo paigutaksid?
SV: Kõike eelmises lõigus selgitatut arvesse võttes – väga kindlalt SF.
HIS: Kogumiku koostaja Indrek Hargla peab väga oluliseks ulmekirjanduse populariseerimist ja lugejate žanriteadlikkuse tõstmist. Kas sinu meelest on kirjanikule n.ö ulmepäitsete pähe panemine pigem loomingut pärssiv-kitsendav või hoopis kirjutamist lihtsustav ja konkretiseeriv asjaolu?
SV: „Kes lasi tõde sedapidi paista...” :-D Minul ei tule praktiliselt välja miski peale ulme kirjutamise (st kirjandusena; artiklid ja konkreetsetest oludest-sündmustest tõukunud kirjeldused-jutustused on teine asi). Mul on mitmeid lugudekatkeid, mis on seisnud aastaid, isegi aastakümneid... kuni ma leian mingi ulmelise rosina, mis kogu asja liikuma paneb. Olen korduvalt kasutanud seda R. A. Heinleini mõtet, et ei ole olemas tõelist intellekti ilma võimeta oma ninaotsast kaugemale näha, hoomata ja hinnata esmapilgul igapäevaeluga haakumatuid ideid ja kontseptsioone. Ja sellepärast pean samuti väga oluliseks ulmekirjanduse populariseerimist ja lugeja ajutegevuse ergutamist.
HIS: Öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Meie oma kirjanduse suurkujude loomingu mäletamine-meenutamine läbi nende teoste ideede uustõlgendamise on üks võimalus meie kirjanduskultuuri hoida ja edasi kanda. Kas sa oled sama meelt või eelistaksid, et Kreutzwaldi loomingut käsitletaks pigem kui sakraalilmingut, mida ei tohiks mingil juhul teisendada?
SV: Oeh. Kas ikka tohib märkida, et palju need lood nüüd päriselt üldse mingid eesti rahva misiganes lood on ja palju saksa ja teiste lääne-Euroopa rahvaste muinasjuttude ümberjutustused...
(Et segadust ei tekiks – ma näen igas mõttes positiivsena, et need jutud eestlastel sellisena olemas on, sh ka seda, et see meid eurooplusele lähemale on viinud.)
Minu arvates on teatud rahvale omaseks saanud, n-ö une pealt teada motiivide interpreteerimine üks suurepärane võimalus neid elus hoida. Kirjanik nägi lugusid omas ajas omamoodi. Ajad muutuvad, meie, tema loominguga koos kasvanud, näeme neid kindlasti teistmoodi kui tema. Ega FRK sellest kuhugi kao, et me täna tema motiive kasutame – ainult tugevamaks muutub ;-)
HIS: Muinasjutte peetakse enamasti lastekirjanduse pärusmaaks. Kas sa oled selle seisukohaga päri? Kas ja miks peaksid ka täiskasvanud muinasjutte lugema?
SV: See on jälle nii mitme otsaga küsimus.
Täiskasvanu ei loe muinasjutte kindlasti nii nagu laps. Muinasjutt kui niisugune on teatud mõttes ülim, primitiivne lihtsustus ja seega paljud loo elemendid saavad köita ainult last, kelle teadmised maailmast ja kriitikavõime on pehmelt öeldes vähearenenud. Samas ei tohi unustada, et me oleme kõik kunagi lapsed olnud ja kui osata vaadata, annab muinasjutt aimu kirjutamisajast, väärtustest ja inimeste mõttelaadist. Neid tuleb lugeda ettevaatlikult, sest näiteks Grimmide lugusid lugedes ikka ei saa eriti adekvaatset pilti tänapäeva Saksamaast...
Võib-olla on see natuke vulgaarne näide, kuid nii, nagu me täiskasvanuna ei harjuta enam kunagi korrutustabelit, ent kasutame seda baasina Kuulennutrajektori arvutamisel, on muinasjutud meis kõigis kusagil olemas ja juhivad meie otsuseid.
HIS: Eesti (kirjandus)poliitikas toimus sel aastal üks ennekuulmatu lugu. Nimelt pandi üks ministeerium kinni. Kirjandusministeerium. Kui sina oleksid kirjandusminister, milline oleks kõige tulitavam probleem, millega otsemaid tegelema hakkaksid, ja millega sa tänapäeva kirjanduselus ütlemata rahul oleksid?
SV: Eesti kirjanduselus ei näe ma põhjust rahul olla eriti millegagi. (Maailmas mõne asjaga olen ja mõnega mitte, aga see on hoopis teine ja pikem lugu.)
Kõigepealt räägime algpõhjustest, sest hädad tulenevad suuresti neist:
1. Ma korraldaksin rahvahääletuse: „Kas sa soovid või ei soovi eesti keele ja kultuuri säilimist?” Ja seletaksin selle sealsamal sedelil lahti umbes selliste sõnadega: Vaata, kilplasest kaasmaalane, „jah” ei tähenda ainult tühja mölisemist sel teemal, vaid et see mõnitamisemaiguline kümnetuhandik, mis riigieelarvest reaalselt kirjarahvani jõuab, tuleb vähemalt paarikümnega korrutada. Sa pead aru saama, et eimillestki olla ainult vanajumal midagi teinud ja tänapäevane kirjakultuur on tükikaup – maksab sama palju eestlasele, inglasele, sakslasele ja hiinlasele. Ja kui tahad, et oleks, tuleb maksta – tuhat korda rohkem kui hiinlane. Aga kui „ei”, siis sitta sinuga. Läheme inglise keelele üle ja paneme eestluse sellesse jõledasse klaasist kuuti Raadil, kõigil lihtsam. Aga ära pärast kiunu, et miks eestlus käes ära suri – ise ei tahtnud toita, sellepärast surigi, sa nõme, juhm ja armetu elukas.
2. Eesti vajab hädasti mingit kirjarahva esindusorganit, näiteks Eesti Tegevkirjanike Liitu või midagi taolist. Sel praegusel on kaks häda: see pole siiani nõukaajast üle saanud, sel pole enam kortereid ja külmkappe jagada, aga see on endiselt hambutu ja jõuetu, kultuuriministeeriumi ametnike ees lömitav… ollus. Ja see omakorda tuleneb suuresti teisest hädast: EKL on zombidega üle rahvastatud. Sealt lahkutakse teatavasti ainult jalad ees ja nii uppuvadki kõik mõtted tollesse ballasti, mille best before on ammu üle, mis pole aastakümneid midagi loonud, ei mõista enam tänapäeva maailma ja pole enam võimelinegi hoolima. Olen ise neile proovinud näiteks digimeediast rääkida ja see on lõikavalt, masendavalt kurb – olen näinud rohkem sära ja taipamist kenneli silmades.
3. Tegelikult tuleks need kaks asja kokku panna – raha ja seltskond, kes on suuteline sellega midagi mõistupärast peale hakkama. Seda ei saa loomulikult jätta mingiks kirjanike klubi siseasjaks, sest siis suubub see eneseimetlusse, kuid veel vähem saab see olla ametnike juhitud, kuigi teisalt ei tohi alahinna objektiivset reaalsust, näiteks finantsdistsipliini. See tähendab mitmetahulist pikaajalist poliitikat, mis hõlmab lisaks kirjandusele ja kirjanduskriitikale ka tõlkimist – ja seda mõlemas suunas – ja luulet ja muid kirjandusilminguid esseede ja librettodeni, ja kindlasti selle kõige digitaliseerimist ja koos üldse läbi kogu ajaloo eesti kultuuriruumi kuuluvaga lihtsalt ja arusaadavalt üldkättesaadavaks tegemist.