Ilma ennustamine pidi olema ülilihtne tegevus – kõigepealt tuleb homme ca 3/4 tõenäosusega sama ilm mis täna; umbes sama tõenäosusega ilm ka soojeneb, kui soojenes eilsega võrreldes; kui aga temperatuur erineb palju keskmisest, võib tendents pöörduda...

Umbes samamoodi tundus ka mulle nii poolteist kuud tagasi (tundus ka paljudele teistele, aga see ei ole vabandus), et koroonaviirus on kõigest järjekordne haip – kõik eelmised ju sisuliselt olid. Raskendavaks asjaoluks, et tõsiseltvõetavad tulevikuprognoosid (näiteks Rooma Klubi omad 1970ndatest) ennustavad hiljemalt selle sajandi teisest veerandist tõsiseid ülemaailmseid epideemiaid; see tuleneb vältimatult tervise nõrgenemisest ja keskkonnatingimuste halvenemisest tohutu rahvastikutihedusega Aasias ja samuti igapäevaseks saanud väga tihedast ülemaailmsest lennutranspordist.

Biorelvaks liiga äpu

Kergendavaks asjaoluks võib lugeda, et keegi ei oodanud, et Hiina valetab nii suurelt. Kõik (sealhulgas suurte lääneriikide valitsused) eeldasid, et Hiina valetab nii paar korda – aga mitte sadu, võib-olla isegi tuhandeid kordi!
Küllalt suure tõenäosusega pole see järjekordne vandenõuteooria; ja mitte ainult sellepärast, et Boris Johnsonile esitatud raportis väidetakse Hiina ohvreid vähemalt 15–40 korda rohkem olevat või et USA esindajatekoja vabariiklaste juht Kevin McCarthy ütleb otse, et 95% praegu toimuvast oleks olnud välditav, kui Hiina poleks valetanud. Või et Itaalia kaotab praegu ca 600 inimest päevas ja palju viletsamini varustatud Hiinal lihtsalt ei saanud suurusjärke paremini minna.

Kõigepealt, Hiina väidab, et viirus kandus inimesele detsembris (2019) Wuhani kalaturult ostetud (illegaalselt) nahkhiirelt. Hm, 3. novembril jõudsid Pekingisse Chaoyangi haiglasse (mis peaks olema pealinna n-ö peanakkushaigla) doktor Li Jifengi juurde kaks hingamisraskustega haiget Sise-Mongooliast (st Põhja-Hiinast). Sümptomid olla neil olnud vähemalt 10 päeva. Doktor arutas juhtumit WeChatis kolleegidega, nimetades tundmatut hingamisteede haigust äärmiselt nakkavaks ja surmavaks. (WeChat on üks Hiinas lubatud, st tugevalt tsenseeritud suhtlusplatvorm.) Kaks päeva hiljem täiendas Hiina oma automaatset võrgutsenseerimissüsteemi ja kõik seda haiguspuhangut puudutav kadus. Tundub, et kadusid ka arstid ja patsiendid, sest rohkem pole neist midagi kuulda.

Paraku vahendas 13. novembril uudist The New York Times ja Hiina oli sunnitud informeerima WHO-d (Maailma tervishoiuorganisatsiooni). Hiina haiguste kontrolli keskus väitis, et haiguse edasise levimise risk on „äärmiselt madal”.

Wuhanis asub, muide, Hiina ainus nn 4. taseme mikrobioloogialabor, ehk siis koht, kus tegeletakse kõige tapvamate viirustega. Kas covid-19 oli biorelv? Vaevalt tegelikult, sest biorelvaks on see üsna äpu ja võib anda vastupidise efekti. (Surevad praktiliselt ainult vanad ja haiged, st sõjaolukorras võib see vaenlast hoopis tugevdada, võttes neilt „ballasti”; jah, tundub julm, aga sellises maailmas me elame...) Aastaid on teada, et nad tegid seal katseid nahkhiirtega ja lekkinud on ka teated, et töötajad said pidevalt neilt elukatelt hammustada...

Edasi mõelge ise – ükskõik, mis see covid-19 oli, ilmselt sealt see lahti pääses.
Tõenäoliselt oli Hiina valitsus juba novembris epideemiaks valmis. Ainult et mitte sellega võitlemiseks, vaid info summutamiseks. Esimene (tagantjärele ilmselge) koroonaviiruse juhtum on 8. detsembrist ja viitega sellele õnnetule kalaturule – ja küllap just sellepärast see nähtavale on jäetudki. 21. detsembri seisuga olla neid kümneid ja 26. detsembril hoiatati haiglaid, et tegemist on uue haigusega.

Kuidas Hiinat vastutusele võtta?

Ent Hiina rahvusliku tervishoiuorganisatsiooni Wuhani haru juht väidab oma ringkirjas, et haigus ei nakka inimeselt inimesele (st et meditsiinipersonal võib end julgelt tunda); ja et haiguspuhang on kontrolli all. Aga tegelikult enam ei olnud. Detsembri viimastel päevadel hakkab üle maailma levima lekkinud tõendeid, et Hiina laborid on tuvastanud uue väga ohtliku haigustüve ja Hiina võimud tegelevad testimise keelamise ja tõendite hävitamisega. Doktor Ai Fen Wuhani keskhaiglast postitab mõned oma tulemused arstide gruppi. Ta vangistatakse ja postitused kaovad. Teine arst, doktor Li Wenliang kirjutab „SARS-i-taolisest väga ohtlikust haigusest” oma ca 100 kursusekaaslase suletud WeChati grupis, postitus ja doktor kaovad. Jaanuari esimestel päevadel proovivad 8 arsti hoiatada, mis tulemas on. Nad vangistatakse. Saagem aru, et need läbitilkunud näited võivad olla üks sajast...

6. jaanuaril tundub asi juba väga kahtlane ja USA soovib saata Wuhanisse oma meeskonna, sealhulgas kaks USA tervishoiu tippametnikku (Health and Human Services juhi Alex Azari ja U.S. Centers for Disease Control and Prevention direktori doktor Robert Redfieldi – et Hiinal oleks väga raske keelduda...). Hiina keeldub neid vastu võtmast.

13. jaanuaril on esimene haigusjuhtum Tais. 14. jaanuaril kiidab WHO Hiinat kiire ja läbipaistva info edastamise eest (ühesõnaga, kuritegeliku vastutustundetuse osas on WHO Hiina järel teisel auhinnalisel kohal). 15. jaanuaril saabub USA-sse nende esimene haige kodanik – Wuhanist. 20. jaanuaril tunnistab Hiina, et tegu on nakkushaigusega...

Üks natuke julgem Hiina ärimees, Ren Zhiqiang kirjutas veebruaris: „Inimestel, kes elavad demokraatlikes riikides, kus sõna on vaba, võib olla raske hinnata, kui palju häda väljendusvabaduse puudumine kaasa toob. Kuid hiinlased teavad selgelt, et kogu see epideemia ja kõik sellega kaasnevad kannatused on otseselt ajakirjandus- ja väljendusvabaduse puudumise tagajärg.” Ren Zhiqiang on märtsist kadunud.

Hiinas on võimatu elada ilma mobiilita, sa ei tohi toastki välja minna, kui sul pole mobiilis rohelist tervisekaarti. Hiinas on detsembrist mobiililepingute arv vähenenud 21 miljonit. Fakt, mille nad lasid läbi enne, kui taipasid. Nüüd nad juba tsenseerivad isegi matuseurnide müüginumbreid.

Ühesõnaga, ilmselt kõik, sh USA luure, arvasid, et Hiina petab oma tavalisel viisil, nii paari korraga. Hiina tõmbas kõiki alt, „ületades ootusi” vähemalt kümnetes, kui mitte sadades kordades. Ehk siis mitte pisut üle nelja tuhande (Hiina ametlik number), vaid kui ka kõigest kümnendik neist kadunud mobiiliomanikest on surnud – siis teeb see kaks miljonit.

Nüüd on küsimus ainult selles, kas ja kuidas Hiinat selle jama korraldamise eest vastutusele võtta. Naerukoht, eks ole...