Et kohe vastata pealkirjas esitatud küsimusele, siis jah, võrrelda võib mida iganes. Iseasi, kas see võrdlus lähtub reaalsusest või kõlbab üksnes propagandaks või paremal juhul meelelahutuseks. Muide, Dov Jonesi indeksi ja maakera keskmise temperatuuri vahel on palju parem statistiline korrelatsioon kui temperatuuri ja CO2 hulga vahel. Hämmastav kooskõla on ka USA Maine’i osariigi lahutusprotsendi ja USA margariinitarbimise vahel – ehk igasugusel võrdlemisel on mõtet siis, kui võrreldavate asjade vahel on sisuline seos.

 

Kõige suurem erinevus kahe suure, kirjudest ja tihti sobimatutest lappidest kokkutraageldatud moodustise vahel on kindlasti selles, et Euroopa Liit on pehmem ja hulga atraktiivsem. Me ju astusime sinna ikka tõesti päris ise. Meie eest ei teinud seda võõrvõim oma sõjaväge kasutades ja etendades natuke tsirkust sissetoodud kaltsakatega, näpuotsaga kohalikke reetureid ja värdjaid vürtsiks, et asi ilusam paistaks. Meie rahvast ei viidud loomavagunis võõrale maale; kaotasime küll masu ajal võrreldava osa, aga nad läksid ise ja enamik neist on elus ja eluga rahul. Meile küll topiti etteotsa mingi tundmatu teisejärguline ametnik, kuid sedagi tehti nii, et mõned usuvad siiani, nagu oleks Buratino kaudseltki eestlaste valitud.

 

Ja nii edasi – suurriigid toimivad tõepoolest selles osas sarnaselt, et eks nende endast pateetiliselt heal arvamusel olevate provintside haldamine ole paras n..s.

 

Miks me EU-sse astusime? Mäletate? Me tahtsime kaht asja – kaitset Venemaa eest ja olla tsivilisatsioonis, hääleõiguslikuna kaasas maailma teise raha, majanduse, teaduse ja sõjalise suurvõimuga. Meid võeti vastu ja me avastasime, et jah, aga ega liidu moodustanud suured omavahel väga hästi läbi saagi – kui välja arvata need korrad, kui väiksematele ja uustulnukatele on vaja ära teha – ja kaasa tuleb meeletus koguses bürokraatlikku ja ideoloogilist lollust.

 

Kui ma 30 aastat tagasi esimest korda Rootsi läksin (aastaks õppima), hämmastas mind muu hulgas, et seal on selgelt näha, et seal pole 400 aastat sõda olnud. Seda on raske paari sõnaga seletada, aga kõiges, nii ehitistes kui suhtumistes kumab läbi sajandite järjepidevus. Mis oli teistpidi ohtlik, sest korduvalt pidin seal oma seisukohtade kaitseks kasutama mõttekujundit, et kas tõesti peab iga rahvas ja lausa iga põlvkond kaotama nii 3–10%, et aru saada, mis asjad on agressioon ja okupatsioon ja kui habras on rahu. Rootslased ei tahtnud aru saada – ja nüüd on nad sõja endale koju kutsunud ja õpivad karmil meetodil...

 

Euroopa Liidu kõige suurem häda on selles, et see üritab olla pehme jõud vahepeal väikeseks jäänud maailmas, kus kõik kasutavad pahatahtlikult selle vastu kõike seda, mis omal ajal oli selle eelis. Sealhulgas selle liikmed. Selle otsused sünnivad raskelt ja kannatavad teinekord – kõige pehmemalt öeldes – patoloogilise mitte-eesmärgipäratuse all. Tuletagem meelde, et Söe- ja Teraseühendus, kuhu kuulus kuus riiki, loodi peamiselt selleks, et nad varsti jälle omavahel sõdima ei läheks. Euroopa killustatuna hoidmine, sealhulgas Saksamaa tükeldamine oleks olnud USA huvides ja EU algetki poleks sündinud, kui poleks alanud külm sõda ja koos sellega vajadus eurooplased ühe mütsi alla koguda, et neist natukegi asja oleks.

 

Täiesti viljatu on vaidlus, on EU sõltumatute riikide liit, konföderatsioon või föderatsioon. Ühisturg ja veel mõned sellised detailid viitavad juba isegi mitte föderatsioonile, vaid föderaalriigile, samas kui mõned, esmajoones sotsiaalsed dimensioonid, on tõepoolest riikide liidu tasemel. Me võime õelutseda, et eks britid on soolokarjääri võimalusi hinnanud umbes sama objektiivselt kui Geri Halliwell (kui keegi mäletab Spice Girls’e... Geri lahkus sealt 1998. a ja tuli tagasi 2007. a); kummatigi ühine kasu seda liitu koos hoiab.

 

Ainult et see, mida seal liidus tehakse, ei vasta enam suuremat kellegi huvidele. Tegelikult pole isegi küsimus selles, miks kuradi pärast saavad Prantsuse talupidajad selliseid toetusi, et nende lehmad võiksid igal aastal äriklassis ümber maailma lennata, vaid et miks üldse raisatakse seda – jah, pigem konföderatsiooni tasemel tagasihoidlikku ehk ca 2% GDP-st – liidueelarvet ajast ja arust põllumajandustoetustele.

 

Meil siin Eestis on võib-olla kõige valulikumad küsimused, miks me peame „solidaarselt” toetama meist rikkamat, reegleid rikkudes ennast lõhki laenanud Kreekat? Milline õiglus peitub meeletus, omahinda poolteisekordseks kergitavas CO2 trahvis põlevkivi kasutamise eest, kuivõrd meil ei ole olnud ega ole ka praegu selles osas kiiret lahendust? Mille kuradi pärast peame me tegelema mingite kusagilt lõuna poolt maffia ja igasuguste kuritegelike gruppide sisseveetavate „pagulastega”, kui me ühe vaesemana, endise sotsmaana oleme raskustes endagi vananeva rahvastiku eest hoolitsemisega?

 

Ehk siis Eestil oleks viimane aeg hakata sihipäraselt kasutama üht suurt erinevust Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu vahel – siin on võimalik hambaid näidata ja teinekord ennast kehtestada. On aeg öelda, et me ei astunud EU-sse mitte selleks, et igavesti olla vaene, väljasurev allhankemaa. Et euroopalike väärtuste hulka kuulub kindlasti ka ausus ja vastastikune lugupidamine. Ja üksteise toetamine. Mille absoluutseks vastandiks on näiteks Skandinaavia pankade arrogantne laamendamine siin.