See mõttekujund ei ole kahjuks minu välja mõeldud, seda on erinevad autorid kasutanud vähemalt pool sajandit, nii et ma ei riski öelda, kes oli esimene.

Inimkond kosmose lävel on nagu esimene kala Devoni rannal, kes uut keskkonda uudistama asub, mis sest, et liikuda ja hingata on peaaegu võimatu. Meie kõik oleme selle kala järeletulijad. Need, kes merre jäid, on ka senini alles, nad kasvatasid endale kaheksa rida hambaid ja õgivad siiani tühjal pilgul üksteist. Samas kui maale tulijatest on saanud midagi jääjatest nii palju kaugemale arenenut, et nood on absoluutselt võimetud meid mõistma.

Küllalt tõenäoliselt juhtub midagi sarnast ka kosmosesse minekul – kui meil vähegi veab, areneme ühel päeval millekski selliseks, mis on tavalisest homo sapiensist üle samavõrra kui meie latikatest või barrakuudadest. Ehk niipalju nutikamad, võimekamad ja keerukamad, et mahajäänud pole absoluutselt võimeline mõistma, mida, miks ja kuidas me teeme, meie elu on jääjate jaoks igas praktilises aspektis eristamatu jumalikust kõikvõimsusest.

See tähendab „meie” – need, kes lähevad. Ega jääjatega ka midagi ei juhtu. Loodame vaid, et oskame Maaga paremini ümber käia kui inimesed siiani oma ookeanidega. Tähendab, mõjutada saavad inimesed kosmoserahva tegemisi sama palju kui räimed Nordstream-2 ehitamisel kaasa rääkida, aga ehk jätkub üliinimesel rohkem ettenägelikkust kui homo sapiensil.

Muidugi on üks oluline erinevus – tol kuivale roninud kalal puudus vähimgi võimalus naaberlahes toimuvat mõjutada; pidi kuluma miljoneid aastaid, enne kui ta järeltulijad roomasid seal kuivaleroninuid sööma. Ja samamoodi puudus kalades umbne kadedus, mis oleks neid pannud kuivaleroninuid organiseeritud kiuslikkusega tagasi tirima – aga inimene võib küll nii lõpetada.

Muide, ka see võib olla üks vastuseid, miks kusagil pole supertsivilisatsioone – võib-olla ei lase enesetapjalik väiklus planeedivalitsejaks tõusnud tsivilisatsiooni kunagi järgmisele arengutasemele tõusta?

Kas teadustöö või kosmose kolonisatsioon?

Kui natuke lähemat perspektiivi vaadelda, siis me räägime kahest täiesti erinevast situatsioonist: kas kosmoses toimub vaid riiklik uurimistöö või on seal toimetamisel selge kommertshuvi. Mõlemal juhul aga ei tasu otsida vähimatki analoogiat näiteks Uue Maailma koloniseerimisega. Teatud sarnasusi on Antarktikas tegutsemisega, kuid tasub meelde tuletada, et seal on keelatud igasugune majandustegevus.

Kõigepealt, inimene ei jää väljaspool Maad ellu päris suure hulga elutagamissüsteemideta. Isegi kõige hullemates tingimustes Maal on sul vähemalt võimalik hingata ja abi on mõne lennutunni kaugusel. (Jah, muidugi juhtub keegi teinekord kinni jääma kohta, kus hingata ei saa ja mainitud Antarktikas ei saa teinekord pool aastat lennata, aga jätame ilmsed erijuhused kõrvale.)

Ei ole isegi niiväga oluline, kas tehased, kus toodetakse kõige keerukamaid süsteeme (näiteks mikroprotsessoreid), asuvad Maal või kusagil kosmoses – väljaspool Maad ellujäämine nõuab miljonite inimeste koostööd. Või ütleme nii, et kulub vähemalt sajandeid, enne kui kuhugi tühjale asteroidile lahti lastud von Neumanni masinad (st need, mis suudavad ise ilma välise abita endasarnaseid toota) ehitavad kättesaadavast toorainest ja päikesevalgusest inimestele sobivaid keskkondi.

Piirangud saavad suured olema

Kommertshuvi on äärmiselt oluline! Poliitika lipendab nagu pesu tormis, kord satub ette liider, kes näeb kaugemale, kord mõni populistlik jobu, kes tahab punkte koguda ühiskonna põhjakihtidele meeldimisega ja hakkab soperdama sotsiaalsüsteemiga. Ka viimasel juhul on kosmoseasumite tulevik pilvitu, kui nad toovad raha sisse.

Kuidas võiks elu käia väljaspool Maad, kui seal töötavad juba, ütleme kümned tuhanded inimesed?

Selle aasta sündmusi arvestades tuleb mainida, et kindlasti kehtivad Maa-välistesse asundustesse minekul karmid karantiininõuded ja igasugust „sertifitseerimata” eluvormide sinnaviimist käsitletakse bioterrorismina.

Ka pagas on arvatavasti väga piiratud, isegi neil, kes sinna võib-olla alatiseks lähevad – ikka see Maalt ülestõstmise meeletu hind. Samas, oleme ju juba jõudmas ajastusse, kus sa saad praktiliselt kõik, mis sulle kallis ja oluline, suvalises kohas üle võrgu kätte…

Jah, elu kosmoses on piiratud ja seotud suurte ebamugavustega. Samas, selle alguse kalanäite kiiluvees – tõepoolest, inimene üldiselt ei saa endale lubada kõik oma hädad ära teha täpselt seal, kus ta parasjagu olema juhtub.

Kas igatsus sinise taeva ja üldse eluslooduse järele võib muutuda ületamatuks? Lapsepõlves ulmet lugedes ma ei saanud aru, millest jutt, kui midagi sellist kirjutati. Siis, vanemaks saades, taipasin: sinna pikale kosmosereisile oleks tulnud eestlased saata! Me elame ju niikuinii kolmveerand aega nagu kosmoselaevas – tehiskeskkonnas, ja ühest paigast teise minekuks peame skafandris läbima elukõlbmatu ala. Ilma naljata, korralikku skafandri selgaajamine võib olla mugavam, kui kampsunite-mütsid-sallide-saabastega jahmerdamine. Elusloodus ja sinine taevas on niigi suurem osa ajast kättesaamatu unistus…

Asumid Kuul või Marsil

Samamoodi võiksid kõik suurlinnad tegelikult sama hästi asuda Marsil kupli all – suurema osa elanike jaoks igapäevaselt vahet ei oleks. Sellised nelja- kuni kümnekordsed kilekuplid võivad olla päris suured ja tegelikult üsna odavad. (Kihte on palju sellepärast, et rõhk tõuseb järjest sissepoole ja niimoodi on iga kihi pinge väiksem ja need seisavad ise üleval; ja ka näiteks meteoriiditabamuse puhul – ilma tiheda atmosfääri kaitseta tuleb seda ohtu arvestada – see ei purune tervikuna ja suure koguse õhu väljajooksmine väikesest august võtab tunde ja seega annab aega auk parandada.)

Võimalik, et saja aasta pärast on kusagil Kuul või Marsil elamine igapäevane ja inimesed võtavad kaasnevaid piiranguid sama loomulikuna, kui talust linna kolimisel – ei ole enam oma kompostihunnikut, kuhu võis rahulikult visata kõik biolaguneva, põrandapesuvett ei saa otse aknast peenrasse kallata, pole hiigelsuurt aita täis kasutut koli, mida kahju ära visata… Öösiti ei tohi lärmata, ei tohi suvalises kohas autot parkida või häda teha ja nii edasi ja nii edasi – aga ometi on suurem osa tööstusriikide elanikkonnast nende piirangutega leppinud.

Sest sellistes arenenud tööstusriikide linnades-linnastutes on siiski meeletult hea elada, võrreldes kolmanda maailma alternatiividega. Veelkord, võimalik, et kõigest saja aasta pärast on sama lugu kosmoseasumitega.

Võib üsna julgelt väita, et kui mingit väga fundamentaalset teaduslikku läbimurret ei tule, elab, ütleme, ka kolmesaja aasta pärast suurem osa inimkonnast Maal. Ainult et seda Maad valitsevad need, kes on ka mujal Päikesesüsteemis kanna maha saanud.