Sõbrad, tahtsin puudutada üht teemad, mis minu arvates on probleem, ja meeldiv on tõdeda, et ka Arnold Rüütel ja Mart Helme puudutasid seda oma kõnedes. Kummatigi pean oluliseks toimetaja, tõlkija ja eesti keeles kirjutava kirjanikuna see oma mätta otsast üle rääkida.

Teate, kirjanikud ei ole leebed olevused, kes ei hammusta, kui neile mitte peale astuda. Aldous Huxley kirjutas oma „Heas uues ilmas” piirideta ühiskonnast, kus ema oli ropp sõimusõna, ja meie ametlikesse paberitesse tekkisid nummerdatud vanemad.

George Orwell kirjutas oma „1984” ja „Loomade farmi” hoiatuseks, tänased liberaalid aga kasutavad seda käsiraamatuna. (Mulle meeldib Orwelli näiteks tuua, sest me oleme läbi käinud sarnase tee – tema oli noorena sotsiaaldemokraat, mina olin ka. Nüüd ma olen siin – konservatiiv.)

Kas te teate, mida olen EKRE liikmena seni tõsiselt nautinud? Ma saan öelda, mida ma mõtlen. Jah, võib-olla on minus paras annus sadisti, et mul puudub igasugune kaastunne, kui lumehelbekesed mu poliitiliste vaadete peale näost lapiliseks lähevad ja hingeldama hakkavad. Aga seda tuleb teha stiilselt!

Me ei saa silmi sulgeda fakti ees, et meid toetab kõigest iga viies-kuues eestlane. Mida me teistega teeme? „Seebiks” ei ole õige vastus.

Jah, tore on ilkuda, et sotsialism ei tööta, aga selle valijad ju ka ei tööta! Nad ei vali iial konservatiive, kes ütlevad, et elus tuleb ise oma pamperseid vahetada. Me jälgime kummastusega, kuidas täiesti arvestatav hulk mehi toetab maailmavaadet, mille mõned järgijad kuulutavad, et kõik valged mehed tuleks ära kastreerida – üle mõistuse, eks ole?

Olgu, okei, ma arvan ka, et ega nad polegi päris mehed – sellepärast see kastreerimisjutt neid ei puudutagi.

Tõsisemalt – selle neelab valija alla, aga kui me räägime, et võib-olla ei laseks teatud seltskonda siia pomme panema, päid lõikama ja naisi põlema panema, siis oleme fašistid, rassistid, primitiivsed ja nagu see standardne haugatuste rida läheb.

Sõbrad, faktid on kangekaelsed asjad ega hooli sellest, et meile meeldida. Seega loodan, et te ei solvu, kui ma selle otse välja ütlen: päris arvestatav osa valijaid peab meid neandertallasteks. Mida teha? Nagu ma ütlesin, „Seebiks!” ei ole õige vastus. Me peame neid veenma vastupidises – et läbi meie kõneleb sajandite taip.

Aga vaatame näiteks FB meie sõprade ja toetajate erinevaid lehti – vaatame, mis üldse sotsiaalmeedias toimub – sealt nõrgub vihkamist ja rumalat ärapanemist.

Oleks see veel hästi tehtud või naljakas! Võtame presidendi – ma olen avaldanud mitmetes väljaannetes artikleid, kus olen selgitanud, kui kahjulik on meile kogu see institutsioon ja eriti praegune maskott. Igor Gräzin võrdles teda otsesõnu sotslüpsjaga.

Aga ma vajutan “unfollow” tegelastele, kes vorbivad tehniliselt küündimatuid pilte, mis Kaljulaidu jõhkralt mõnitavad. Sama kehtib kõigi meie vastaste, sealhulgas näiteks Tarandi kohta. Teate, meil ei ole teisi eestlasi võtta kui need, kes parasjagu on. Seega pole vaja mitte kogu jõust tema suunas peeretada, vaid mõtiskleda, mida kuradit temas leiavad need, kes tema poolt hääletavad?

Olgu, meidki mõnitatakse labaselt, aga teate seda vanarahva tarkust, et ära maadle seaga – te mõlemad saate poriseks, aga siga naudib seda. Rahvuskonservatiivid, ärme lähme vene trollide ja sotstrollide vastu sõnnikuloopimisvõistlusele – nad löövad meid massi ja kogemustega.

“Noblesse oblige” – teate küll. Rahvuskonservatiivsus kohustab – või vähemalt peaks meid kohustama – olema väärikas ja tervemõistuseline. Kui me tahame, et rahvuskonservatiivsus ei seostuks inimeste mõistuses pimeda rumalusega, tuleb end selgelt distantsieerida intellektiga sügavas ja leppimatus opositsioonis olevast vaimsest sõnnikust, alates esoteerikast ja vandenõuteooriatest, lõpetades vaktsiinivastaste ja veganitega. Ja mitte vorpida või vähemalt mitte levitada lasteaiatasemel pildikesi.

Võitluskaaslased, minu üleskutse teile – teeme nii, et me ei ole polkovniku lese e-versioon, kus sõrmed töötavad veel tükk aega pärast seda, kui vaim on juba lahkunud. Ei ole nii, et teadlased ja spetsialistid ei tea midagi. Me kontrollime fakte. Me tunnistame vigu. Ja rahvuskonservatiivid ei soovita kellelgi end põlema panna. Isegi mitte siis, kui see oleks tõenäoliselt selle indiviidi eredaim hetk. Me tulime, et tuua vaimuvalgust ja võita endist pimedust.