Veame kihla tsivilisatsiooni huku peale?

Väga raske on mõelda välja midagi rabavamalt ajuvaba ja ebaloogilist kui meie ajaarvamine! Kõigepealt loetakse aastaid teatud tüübi sünnist, kelle ümber on inimkond tõenäoliselt kõige rohkem valesid ja jaburusi kokku plätserdanud, ja lisaks on ta tegelikust sünniajast väidetavalt kolm aastat mööda pandud.

Ja see on alles algus! Aasta ei alga isegi mitte ta sünniga, vaid suvalisel ajal umbes nädal hiljem – mis on omakorda pärit sellest ajast, kui astronoomia instrumentaalne pool piirdus lõkke kõrvale püsti torgatud kepiga ja selle „täpsuse” juures oli varjult näha, et jah, päevad hakkavad pikemaks minema.

Meie „kuud” ei lähe kokku Kuu tiirlemisperioodiga, on mõttetu ja süsteemitu pikkusega ja seitsmes kuu on üheksas ja nii edasi (ladinakeelsed numbrid seitsmest kümneni on septem, okto, novem ja decem). Meie nädalad käivad üldse omasoodu, kõigest muust hoolimata.

Meie kasutame ööpäeva jagamiseks kahekümneneljand- ja kuuekümnendsüsteemi, mis mõlemad mõnitavad tervemõistuslikkust ja on erinevatel viisidel jäänukid aegadest, mil matemaatika polnud veel päris üle saanud „üks-kaks-kolm-palju”-staadiumist.

Nii et see, et aastanumbrid on tegelikult järgarvud ja sajandid-kümnendid algavad mitte vastavalt kolmanda ja teise numbri vahetumisega, vaid kui üks ka ette tekib, on veel pisiasi.

Ainult et ei maksa imestada, et tulnukad maad ei külasta – üks pilk meie kellale ja kalendrile ja jääb vaid pead vangutada: „Vara…”

Aga tegelikult tahtsin rääkida ennustamisest, sest vaatamata eelpooltoodule võime ju ikka lugeda, et algas uus kümnend ja viiendik XXI sajandist on läbi.

Mis oleks mõistlik rajajoon? Aasta? No mis siin tulla saab? Vaktsiiniga võidetakse koroonaepideemia. Jah, vaktsiinil on kõrvaltoimed, mõni ka sureb, aga nii on see alati käinud. Palju põnevamaks läheb majandusega – millal rahatrükkimine, millega seni kriisi on ohjatud, bumerangina kolaki vastu kukalt tuleb, ja kas suurvõimud suudavad seda pehmendada.

Ja isegi see pole kõige põnevam – peaküsimus on, kas tsivilisatsioon õppis midagi? Aga seda saame teada alles aastate pärast.

Nii et, ütleme, kümme aastat? Väga lihtne – „suured” trendid jätkuvad, ent mängu võib pea peale pöörata mingi neksus või singulaarsus – midagi ettenägematut, pärast mida kõik varem tehtud arvestused ei kehti. Seega palju ausam ja mõttekam oleks vaadelda just neid mainitud olulisi trende-protsesse-suundumusi, ja kolmes ajahorisondis: 10, 30 ja, ütleme, 80 aastat, ehk sajandi lõpuni. Ja nende taustal natuke mõtiskleda, millised sündmused võivad olla „mängurikkujad”, ehk kogu ennustamise mõttetuks muuta.

Kõigepealt määratlegem tunnused, mille alusel me mõõdame tänast tsivilisatsiooni. Siin on väga raske originaalne olla, sest niipalju, kui ma ajaloost tean, on seda umbes sarnaselt postuleeritud juba vähemalt kolm tuhat aastat…

1. Keskkond: 10a – läheb halvemaks; 30a – läheb veel halvemaks; 80a – on juba täiesti p***s. Pikemalt – me näeme keskkonnaseisundi halvenemist ja kui 10 a pärast õnnestub seda veel edukalt ignoreerida, siis sajandi keskpaigas enam ei saa ja sajandi lõpuks on suur osa Maast elamiskõlbmatu ja miljardid hukkuvad.

Kui! Ehk kui midagi ei muutu. Minu ennustus on, et midagi ei muutu – kuni me tegeleme rohepettuse ja igasuguste muude asendustegevustega. Aga see on omaette pikem arutelu, mille heameelega kirjutaks eraldi lahti.

2. Maailmakord. Midagi ei ole teha, tänase Maa majandussüsteemi juures tasub ennustused siduda USA dollariga: 10a – midagi oluliselt ei muutu; 30a – on endiselt tähtsaim; 80a – „ah jaa, oli tõepoolest kunagi…”

Siin tuleb vaadelda USA, EU ja Hiina arenguid. Sajandi keskpaigani – siis võib-olla tuleb tegijaid juurde (Lõuna-Ameerika esmajoones, mujalt pole suurt oodata) – USA tähtsus väheneb, sinna ei ole midagi teha. Aga ka selle tohutu hunniku „kuisid” kirjutaks eraldi lahti. Meie jaoks on kõige olulisem, kas Euroopa (ükskõik mis kujul) on selles mängus püsivalt vähemalt n-ö medalikohtadel – kui pole, on asjad halvasti.

3. Sõjad ja tuumaähvardus. Need on seotud maailmakorraga, ent mitte absoluutselt; meenutagem kasvõi, et ca 1,5% rahvaarvu ja majandusvõimsusega Venemaa kekkab selles mõõtmes.

Riike, kel on tuumarelv: 10a – 12-15, 30a – 30, 80a – kõigil, kes järel on.

Suuremõõtmelise konflikti tõenäosus: 10a – 10%; 30a – 50%; 80a – 1. Veel mitte kunagi maailma ajaloos ei ole juhtunud, et suuremad jõutasakaalu muutused oleks läinud veretult. Tõenäosus, et Hiina ei hakka millalgi härgama, on olematu. Või (sajandi perspektiivis) mõni teine kiiresti kasvav suurvõim. Seda enam, et keskkonna mõõtmes on neil olukord tõenäoliselt hulga halvem kui Euroopal-Põhja-Ameerikal.

4. Teadus ja tehnika: 10a – võimalik, et see on kõige süngem aeg, n-ö madalaim punkt: meie liikumisvabadus on piiratud, meil pole mingit privaatsust ja meile ei kuulu midagi. 30a – ennustan, et selleks ajaks on kas tekkinud uued reeglid ja suhtumine inimeste õigustesse (tehnika kasutamise vastu) või on kõikjal täiemõõduline 1984. 80a – esimese võimaluse puhul võib tsivilisatsioon uue hingamise saavutada, teisel ootab ees vältimatu allakäik, millele ei pruugi kunagi (st ca 10 000 aasta perspektiivis…) järgneda uut tõusu.

5. Inimelu kvaliteet, „õnn”: 10a – halvem; kindlalt! Ei ole midagi teha, covid oli „suurtest hädadest” esimene. Majandus on viletsas seisus, keskkonnaseisund halveneb. Riigid ja rahvad keelduvad endiselt tunnistamast, et kogu senine paradigma ei kõlba kuhugi. 30a – jällegi on kaks võimalus: me kas vaatame heldimusega tagasi XX sajandile ja käime vaikselt alla või teadvustame, et elame uues, hoopis teistsuguses ja hulga karmimas maailmas. Maailmas, kus „demokraatiat”, „sallivust” ja „vabadust” jutlustavad tegelased on juba peksa saanud. Ja mitte nende käest, keda nad sildistades vaikima sundisid – see tähendab omadelt…

Aga see on jälle taas pikem jutt.