See on minu esimene ilmunud raamat ja esimene lugu nn Inimkonna Föderatsiooni maailmast (sinna kuuluvad veel 2007 aastal ilmunud „Keskpäevapimedus” ja 2008 aastal ilmunud „Taevatagune suurem ilm”).

Olgem ausad, see raamat sündis kahest asjast -- esiteks on mulle alati kuidagi kohatu tundunud haldjate ja igasuguste muude ebardite poole alt üles vaatamine, nagu seda rõhuvas hulgas fantaasiaraamatutes lugeda saab, ja teiseks tundsin ma tõesti kunagi nooruses üht selle raamatu kangelanna moodi tüdrukut (päriselus läks tal muidugi palju paremini kui raamatus, ta on täie tervise juures ja ütleb mulle isegi ter

Selle raamatu esimesed katked on pärit väga muistsest ajast, nii et suhteliselt õige on mõningate intervjuude põhjal kõlama jäänud mulje, nagu ma oleksin seda kirjutanud kakskümmend aastat.

Romaan leidis äramärkimist 2006 aasta romaanivõistlusel.

Mingi muistse sõja käigus Päikesesse uputatud tähekindlus tulistab valimatult kõiki lähenejaid ja seetõttu on Maa unustatud kolgas. Inimkond elab tuhandetel planeetidel, kuid mõnedel Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku agentidel on siiski „võtmeid”, mis lubavad neil aeg-ajalt Maale peitu tulla.

Mida sa teed, kui sa oled 20 aastat vana ja su vanaonu on sulle jätnud maja ja ühe käsikirja, mida lugedes oleks kõige loogilisem arvata, et kellelgi sõitis katus kaugele ära või tehakse sinuga kummastavat nalja? Ja siis hakkad sa käsikirja vihjete alusel otsima ja leiad keldris midagi väga veidrat? Ja aina hullemaks läheb...

Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat

Meie selja taha on jäänud meeletu XX sajand. Sajand, mis algas Belle Époque’iga ja juhtis meid läbi kahe maailmasõja õuduste, totalitarismi massimõrvade ja poolesajandise külma sõja aatomi- ja arvutiajastusse. Sajand, mis algas auru, üksikute autode, esimeste elektrilampide ja unistusega lendamisest.