Raamatu „Ennesõjaaegne kullakarva” sissejuhatus

Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat

Meie selja taha on jäänud meeletu XX sajand. Sajand, mis algas Belle Époque’iga ja juhtis meid läbi kahe maailmasõja õuduste, totalitarismi massimõrvade ja poolesajandise külma sõja aatomi- ja arvutiajastusse. Sajand, mis algas auru, üksikute autode, esimeste elektrilampide ja unistusega lendamisest. Sajand, mis tegelikult tõi meid primitiivsest mullas sonkimisest räniajastusse – virtuaalreaalsuse, ülemaailmsete võrkude, geenitehnoloogiate ja geostatsionaarsete satelliitide ajastusse.

Mis saab edasi? Kas me suudame samas tempos edasi minna või ootab meid tagasilangus, sest fossiilne kütus, see tagastamatu hiigellaen, mille baasil on sündinud ja kasvanud tänane tsivilisatsioon, hakkab otsa lõppema?

Kuu Ordu on üks võimalik vastus... kuigi see eeldaks midagi, mis ümberringi vaadates ilmvõimatu tundub – terve mõistuse võitu. Kuu Ordu jätkab sealt, kus meil näib kõik pooleli jäävat – kõige kiuste lähevad nad Kuule, viivad seal läbi hulga ohtlikke katseid ja saavutavad ülekaalu aatomitehnoloogiates. Mõnda aega talutakse seda rahulikult, sest esiteks on neid käputäis ja teiseks saavad kõik sellest kasu. Kuid tasapisi hiilib suurriikidele kohale tõdemus, et Kuu Ordu ei ole enam pateetiline protest. Et nad on kosmose energiakülluses kosunud ja muutunud ohtlikuks. Kuu Ordu saab sellest ise ka suurepäraselt aru ja on omaltki poolt valmistunud – sõjaks.

Ja 2061. aasta sügisel see algabki.

Ennesõjaaegne kullakarva – see on raamatu ärksatest inimestest üle maailma, kes tahavad töötada tuleviku heaks. Erinevastest rahvustest ja rassidest, erinevate lootuste ja tõekspidamistega on nad kokku tulnud, sest neid ühendavad Kuu Ordu ideed. On neid, kes alles tulevad, õieti teadmata, mis neid ees ootab, ja on neid, kes juba Kuul sündinud. Ajaloo keeris kisub nad kaasa ja ühel hetkel avastavad nad, et ainus valik on võitlus. Ja sõjaga on see paha lugu, et alati saab keegi surma...

Raamatu tiitellehel on pühenduse asemel read:

There are those who fail, there are those who fall,
There are those who will never win,
Then there are those who fight for the things they believe,
And these are men like you and me.

(Chris de Burgh, „Snows of New York”)

On kaotajaid, on loobujaid,
on neid, kel eal ei vea,
kuid ikka on ka võitlejaid
nagu meie sinuga.

„Lahinguväljal näeme, raisk!”
Või Kuu Ordus.
SV

Need värsid on tõlkinud Liisi Ojamaa, kes raamatu valmimisele veel mitmel moel kaasa aidanud.
Kaanepildi on teinud Thor Peterson.

Raamatu tagakaane kohta on teose tiitellehe pöördel järgmine kommentaar:

See on vaade kosmosest Madagaskari saarele (NASA arhiiv). Tegemist on suhteliselt värske fotoga (2. oktoober 2011). Mis sellel pildil valesti on? Vaadake, 50 aastat tagasi oleks see üleni roheline olnud, nii nagu on veel roheline kitsas riba saare idaosas. Võib-olla on kommentaarid liigsed, aga valige ise, kas te näete inimrumaluse triumfi, saaresuurust looduskatastroofi või ebakorrektset osatamist.

Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis