Kui mitu elu maksab turism?

Pealkiri on loomulikult ajendatud Hiinas ja nüüd juba maailmas laiemalt levivast nn koroonaviirusest. Kuivõrd mul puuduvad vähimadki teadmised viroloogiast ja arstiteadusest laiemalt, ei ole järgnevas tekstis neid aspekte üldse puudutatud. Kummatigi on tegemist tapva ja seni spetsiifilise ravita haigusega, seega on vahest asjakohased mõned mõtted, mis Hiinat, nakkushaigusi üldisemalt ja meie suhtumisi puudutavad.

Hiina. Totalitaarne peldik, mis isegi 90-ndate alguses väikest sula ei näinud (nagu Venemaa) ja kus kõik see mõõdutundetu valetamine-vassimine ja absoluutne hoolimatus inimeste vastu aina süvenedes ja „täiustudes” edasi kestab. Võib-olla suvaline näide, aga ma vähemasti tean, mida kirjutan – 1975. aastal purunenud Banqiao tammi tõttu hukkunute arvust alguses üldse vaikiti, siis ilmusid hinnangud „mõni tuhat” ja tundub, et Hiina enda ametlik number on siiani 14 000; tegelikuks hukkunute arvuks hinnatakse 200 000.
 
Ehk üsna julgelt võib sellele seni alla tuhandesele hukkunute arvule ühe nulli otsa kirjutada. (Tõene dokumentaalne info ei pruugi sõna otseses mõttes eales välja tulla, aga kaudsed meetodid, terve mõistus ja kogemus Hiinaga lubavad nii oletada.)
 
Hiina kohta on see muidugi täpes. Neid ei ole pannud tegutsema, korralikku karantiini välja kuulutama mitte haiguse senine käik, vaid pandeemiaoht. Hiina linnad on tohutud ja tohutu asustustihedusega ning sanitaartingimused pole seal tsiviliseeritud maailma mõistes just kiiduväärt. Küllalt tõenäoliselt on valmistutud näiteks Wuhani kui terviku kaotamiseks; ilma naljata, pole üldse nii palju vaja, et kõik zombifilmide õudused karmiks reaalsuseks saaksid.
 
Haigused levivad maailmas transpordi kiirusega – kunagi levisid epideemiad üle Euroopa ratsahobuse, siis rongi kiirusega. Nüüd lennukitega. Ja ühe linna piires kordades ja kordades alla peiteaja.
 
Koroonaviirus on tegelikult tapja kohta ikka väga äpu – ei suuda kuigi kaua väljaspool inimkeha ellu jääda ja suremus sellesse on 3% ligi. Ehk levib nigelalt ja „võtab” ainult vanu ja juba enne haigeid. Jah, üle maailma levides põhjustaks see palju pahandust, aga keskmine terve kodanik ei pea isegi haigestumist kartma. (Seega on kohane ka rahulikult esoteerika alla liigitada kõik vandenõuteooriad, nagu oleks koroonaviirus inimtekkeline – no ei anna mõõtu välja... Ja kui isegi oli biorelv ja lasi laborist jalga, siis kuulge – nii saamatuid mõrvarbiolooge pole küll vaja karta...)
 
Turism Hiinast ja Hiinasse on praktiliselt seiskunud. Loomulikult, kuidas teisiti? Aga kas on kohane üldse asetada küsimust nii, kui palju see turismifirmadele maksma läheb? Ütleme nii, et neid numbreid tuleb kahtlemata teada; kas või sellepärast, et kaudselt mõjutavad need meie kõigi rahakotti. Võimalik, et riigina käitudes tuleb isegi turismifirmadele appi minna, sest kõiki riske ei saa alati erafirmadele jätta; sektorit põhja lastes kaotame turu neile riikidele, kes omasid aitavad, ja töötu abiraha tuleb halvemal juhul inimestele ikka maksta...
 
Huvitavaks läheb küsimus selle koha peal, et kas ja mis tingimustel tuleks uuesti kontakte alustada ja (kui Hiina poleks omalt poolt reisimist kinni pannud) võimalusel ikkagi epideemiaohtlikest piirkondadest pärit külalisi võõrustada? Turismifirma seisukohast – miks mitte? Ja kui ka keegi jääb haigeks, siis ravib ju riik...
 
Aga tõsiselt, kallid kaaskodanikud, kas teil komeedikindlustus ikka on? Mis oli eelmine paanika? Ebola. Liigub ringi hea statistika, et rohkem ameeriklasi on olnud Kim Kardashianiga abielus kui ebolasse surnud. Nüüdseks võib juba julgelt väita, et võimalus Eestis koroonaviirusse surra on välgulöögi klassis, ületades küll mäekõrguselt meteoriiditabamust ja hairünnakuid, aga jäädes haledalt alla näiteks autoavariidele ja minupärast või maksatsirroosile.
 
Ühesõnaga, järjekordne maailmalõpp on sisinal õhust tühjaks voolanud ja taandunud vaid hambad ristis ülalhoitavaks meediahaibiks – tegelikult suurt kedagi ikka üldse enam ei koti (ega peagi kottima), mis toimub kusagil varem tundmatus Hiina linnas (mis sest, et see on rahvaarvult pea kümme korda Eestist suurem).
 
Aga kas oht on möödas? Teisalt, kas on kohane tekitada kollase nahavärviga inimeste ümber kümnemeetrine tühi ring? Tõde on ju kusagil vahepeal ja see juhib tegeliku küsimuseni – kas me peame kartma ülemaailmset pandeemiat, mis sarnaselt mustale surmale terveid riike kolme neljandiku ulatuses harvendab?
 

Me elame kesk Maa loodust ja me sorgime seda ise ka agaralt. Me elame möödunud aegadega võrreldes palju ohtlikumas situatsioonis „tänu“ ülemaailmsele kiirele transpordile – ehk meil pole lootust vahele jääda, kui kusagil maailmanurgas midagi tõeliselt halba lahti pääseb. Suhtugem asjasse nii, et viirusepaanikad aitavad meil natukegi ennast vormis hoida juhuks, kui tõeline häda käes. Nii et tundkem kaasa kauges Hiinas koroonaviirusse surijatele ja säilitagem külma pead.