Kellaga vastu pead, nii et osutid lendavad

Tundub, et eestlastel ei ole jälle midagi targemat teha, kui raisata oma aega tühja vaidlusega. Jah, Eestil ei ole seni olnud mõistust ja selgroogu mõttetu kellakeeramine lõpetada. Olgem rõõmsad, et see läbi saab. Aga ei, ikka on vaja naabrile ära panna.

Kui inimesed läbi aastatuhandete kaks-korda-kaheteisttunnise ajaarvamise adapteerisid, olid „nullid” kokkuleppeliselt keskööl ja keskpäeval, mida esimesed aastatuhanded määrati taevasse vaadates.
 
Mis on muutunud? Kui kõik tobedavõitu sõnavaht, eneseupitamine, kliiniliselt loogikavabad argumendid ja isiklikele vastastele ärategemine maha arvata, mitte midagi. Vaielda ju võib selle üle, kas inimene suudaks veel midagi lollimat välja mõelda, kui 24-tunnine ööpäev, mille tund jagub 60 minutiks ja minut 60 sekundiks, nii et ööpäevas on 86 400 sekundit (äärmiselt inimlik ja käepärane arv!), kuid vähemalt püsis see Maa pöörlemise loomuliku rütmiga koos ja oli üheselt arusaadav... kuni tulid soperdajad.
 
Vööndiaeg kui niisugune kujunes välja koos raudteede levikuga – lepiti kokku, et selle asemel, et igas linnas on oma aeg ja kõigi väljumiste-saabumiste-sõiduaegadega käib kaasas kohalike aegade erinevuse tabel, võetakse kasutusele pealinna aeg; üsna ruttu jõuti ajavöönditeni.
 
Kellakeeramise idee iseenesest pole ka halb ja kui maha arvata spekulatsioonid, nagu kasutati seda juba antiikajal, ja teoreetilised arutlused (muuta aega kaks tundi, pool tundi, pool tundi mitu korda, vastavalt laiuskraadile poolest tunnist kahe tunnini, kahekümne minuti kaupa igal märtsi-oktoobri nädalavahetusel etc), algas see massilisemalt esimese ilmasõja paiku. See andis mõõdetavat efekti 30–40 laiuskraadidel ja olukorras, kus töölised ja ametnikud peaaegu et rivikorras igal hommikul samal ajal ärkasid ja tööle läksid. See ei anna mingit mõõdetavat kokkuhoidu ekvaatorile ja poolustele lähemal (ekvaatoril ööpäeva pikkus eriti ei muutu ja suurematel laiuskraadidel tuleks efekti saavutamiseks tõepoolest nihutada aega kümne minuti kaupa igal kevadisel ja sügisesel nädalvahetusel) ja eriti tänapäeval, kui valgustus võtab ainult tühise osa kogu elektritarbimisest.
 
Kellakeeramise mõjust tervisele on palju räägitud-vaieldud ja siin võiks ju lõplikuks argumendiks olla rõhuva enamiku inimeste sisetunne – rütmimuutus on vastik ja ebameeldiv.
 
Ühesõnaga, kellakeeramine on Eestis alati olnud absoluutselt mõttetu ja see on olnud mõttetu inimeste nöökimine ka igal pool mujal vähemalt põlvkonna jagu. Jah, muidugi paljud toetavad seda; eriti need, kes terve elu on harjunud kellakeeramisega – siin ei tasu isegi irvitada, inimesed harjuvad sõnulseletamatult idiootlike asjadega ja hakkavad neid lausa traditsioonideks nimetama.
 
Kellakeeramise idee on, et selle asemel, et kõik hakkaksid kevadel ja sügisel vastavalt valgele ajale oma tegemisi nihutama, keeratakse üht kella – lajatatakse kõigile valikuta. Ka parimate kavatsuste juures on see käitumine, mis iseloomustab n-ö tugevat riiki, mis trambib saabastega kõigi kodanike magamistuppa.
 
Nii et kui kellakeeramine ükskord otsa saab, tuleb seda tervitada kui terve mõistuse võitu. Järgmine küsimus on, millisele ajale me jääme. Esimene loomulik mõte oleks, et kõige lähemale algsele definitsioonile, ehk vööndiajale, mis näiteks Tallinnas erineb astronoomilisest ca 5 minut ja Tartus 3 minutit. Kui palju see meile aga tegelikult loeb? Me ei sõltu enam ammu otseselt päikesest.
 
Teisalt vähemalt minul oli okupatsiooniaegse suveajaga, kui vahe astronoomilise ajaga oli juba 2 tundi, tunne, et kellaajal pole enam mingit seost loomuliku ööpäevarütmiga, ja peas tuli hoida kaht numbrit: mida näitab kell ja mis aeg päriselt on. Teisalt võib muidugi väita, et kellel meist tegelikult on seos loodusliku ööpäevarütmiga? Vast ainult sellel protsendil, kes loomi peavad. Kuipaljud võtavad töökoha valikul arvesse, kas kohal tuleb olla 8 või 9?
 
Solvavalt lollakad on selles vaidluses ainult need argumendid, mis kellaaegadel keegi midagi tegema on harjunud. Kui harjumused on numbris kinni, siis mis vahet, kuhu ööpäev lõpuks pidama jääb, ja kui rääkida „traditsioonist”, siis oli Moskva aeg, siis Moskva aeg koos suveajaga, siis vööndiaeg, siis vööndiaeg koos suveajaga, siis vööndiaeg, siis vööndiaeg koos suveajaga... Ja siis, kui sa arvad, et oled kõike näinud, hakkab keegi segast peksma, et kõik, kes Moskva aega ei taha, on orjahinged...
 
Vööndiaja juures saavad kokku kaks argumenti – nii on kõige parem seos ööpäeva loomuliku rütmiga ja nii oleme n-ö õiges ajas naabrite suhtes; meie „õige” aeg on talveaeg ja Soomega samale ajale jäämisel on igal juhul rohkem mõtet kui valida Moskva aeg.
 

Kui kellaloksutamine lõppeb, võib järgmiseks arutama hakata, kas on mõtet ka mingeid traditsioonilisi harjunud aegu suviti-talviti natuke nihutada. Puudutab see tegelikult peamiselt kooli, sest suurem osa inimesi saab tänapäeval siiski paari tunni piires valida, milla tööpäev algab, ja kui inimeste harjumused muutuvad, venib teenindus kohe järele. Uimastel ühiskondlikel teenustel võtab see aega, kuid isegi transporti planeerivad ametnikud suudavad mõista, et vajadus on aastaajati erinev – nii et midagi põhimõtteliselt võimatut inimeste muutuvate harjumuste arvessevõtmises ei ole.
Head loomulikku aeg!