Kas kõik kordub? Või lõpeb?

See on 20. artikkel, milles ma olen rohkem või vähem välja toonud, mis meist võiks erinevate sisemiste ja välimiste mõjurite koostoimel saada 10, 30 ja 80 aasta pärast (ehk kombatavas-ennustatavas tulevikus ja hiljem, umbes sajandi keskpaigaks ja lõpuks). Küllap kvalifitseerun jubedaks ennustajaks selles mõttes, et ma pole öelnud midagi kindlat, pigem on prognoosid olnud kuidest ja küsimärkidest kubisev ebamäärasus.

Mis, muide, on peaks mõjuma tõsiseltvõetavana – tuleviku ennustamise eest saavad terved instituuditäied udupäid aastakümnete kaupa palka ja osa neist tegeles sovietoloogiaga ja kõik nad magasid Nõukogude Liidu lagunemise maha… (ja neid ei lastud lahti, nad saavad siiani palka edasi!)

Paremal juhul saab paika panna piirid ja osutada ilmsele.

Siit edasi lubatagu olla natuke ulmekirjanik, sest asjad, millest juttu tuleb, tekitavad paljudes kummastust – no ei ole inimesed harjunud vaatlema oma tähtsat ja asjalikku sebimist n-ö igaviku seisukohalt. Ei olda ka kuigi hästi ette valmistatud püüdeks end mõtestada sajandite ja ühiskondlike formatsioonide kontekstis. Nii et kõik need, kes solvuvad või peavad järgnevat kuidagi ebakorrektseks, palun võtke seda ulmena! Töötava ajuga isendid aga saavad ehk natuke mõtlemisainet.

Valgustusajastu hakkab lõppema. Pöördumatult läbi on saanud ka ülemöödunud sajandil sündinud progressiusk, mis viis arenenud maailma umbes möödunud sajandi keskpaigaks selleni, et praktiliselt mitte keegi ei pidanud kartma külma ja nälga – ühiskond oli muutunud nii rikkaks, et kõik esmavajadused võis kõigile garanteerida.

Ja edasi?

Meie tänase päeva üks peamisi märksõnu on odavus.

Me oleme muutunud säästukultuuriks; selle sõna kõige halvemas, kidumise ja närususe tähenduses. Isegi paljud põhimõtteliselt hästi mõeldud suundumused (nagu kõik, mis sisaldub sõnas „öko-”) on muutunud iseenda karikatuuriks.

Me sööme toiduasendajat (ehk mingit plastikusse pakitud saasta, millel peal vagatsev ja sisult vale kiri „mahe”), joome joogiasendajat (ehk pudelisse pandud kraanivett, mis teinekord on filtritest läbi lastud, aga tihemini lihtsalt keemiaga maitset solgitud), tegeleme spordisaalis tegeliku töö ja liikumise imiteerimisega, vahime telekast kultuuriasendajat ja vahelduseks tegeleme FB-taolistes reklaamiportaalides suhtluse- ja läheduseasendusega. Magame oma unetunnid odavas koduasendajas ja veame end taas kuhugi kontorisse, kus töö imiteerimise eest saame natuke raha, millega kinni maksta oma selline asenduselu. Tihti veel igavese ja lootusetu pangaorjana.

Tsivilisatsioon nõuab linnu. Linnad on juba aastatuhandeid maad üleval pidanud, sealt on maale tulnud kõik need leiutised, et su ainus valik poleks neljakümneselt adra taga vantsides kärvata (ja see oleks siis ka enam-vähem kõik, mida sa elus teinud oled). Midagi on valesti läinud, kui linn enam ei täida oma eesmärki, vaid on muutunud liigsete inimeste mitmekorruselistes virnades ladustamise paigaks, kuni nad seal (järglasteta) surevad.

Kui selline areng jätkub, oleme sajandi lõpul milleski Isaac Asimovi „Teraskoobaste” laadses („The Caves of Steel”, 1953, ek 2008) – suletud kitsastesse siseruumidesse, kõik vajadused ja eluavaldused rangelt normeeritud. Ja meil ei ole Välisilmu, kolooniaid teiste tähtede juures, mis aastatuhandeid hiljem inimkonna lõpuks sellest õudsest tupikust välja päästsid.

Ja me jääme kogu aeg rumalamaks ja meie lastetud juhid võitlevad hariduse vastu. (Kool on ju peamiselt selleks, et õpilane end hästi tunneks, eks ole…)

Tõejärgsus ongi ju juba kohal! Mul tuleb teinekord must masendus peale vesteldes ka parimate noortega – nendega, kes valutavad südant meie maa ja rahva tuleviku pärast. Aga sealjuures nad usuvad, et vaktsiinid põhjustavad mingeid haigusi (autism tundub olema juba liiga keeruline sõna), kristallid ravivad ja Keskerakonnas on mõned ausad inimesed. (Selle viimase kohta: ega ma kindlalt ju ei tea, võimalik, et väljaspool Tallinna on mõni kergeusklik ullike sisse sattunud…)

Ühesõnaga, ilma loogika, analüüsi või isegi elementaarse kriitikata on hunnikusse kuhjatud tõenäoliselt õigeid asju, tõestuseta arvamusi ja väga ilmselget jama. Jah, liiga paljud pole enam ise võimelised vahet tegema.

Ent mida me ootame, kui isegi tõsiseltvõetavusele pretendeerivad üleriigilised meediaväljaanded on täis selgeltnägijaid ja horoskoope? Miks on suitsupakkidel kirjad, et see kahjustab tervist, kui kõik seda niikuinii teadma peaksid? Samal põhjusel – rahva tervise kaitseks – tuleks horoskoopidele, Telegrammile ja muudele sihukestele intellektisolvangutele kohustuslikus korras lisada kiri, et tegemist on meelelahutusega, millel puudub igasugune seos tegelikkusega.

Meil (läänemaailmal) on juba nii kaua läinud liiga hästi – rumalusele ei järgne vahetult evolutsioon poolt ette nähtud karistust – surma. Veganlus saab eksisteerida, kuna toitu on palju, füüsilist tööd tegema ei pea ja linnastunud kultuuris on võimalik terve elu igerikuna vegeteerida. Vaktsiinivastasus saab – rühmaimmuunsuse arvel ja seda saboteerides – eksisteerida, kuna tõeliselt ohtlikud haigused saadi juba ammu kontrolli alla. Vandenõumaniaklus saab eksisteerida, sest maailmapildi adekvaatsusel pole otsest seost järgmisel palgapäeval laekuvaga (või töötuabiraha või pensioniga).

Lühidalt, me oleme küllastunud rämpsuga. Me hakkame ka vaimselt mattuma saasta alla. Ka kasutu inimsaasta alla – jah, ma tean, et nii „ei ole ilus” öelda. Ja vähe sellest, et me hariduse lahjendamisega soosime oma (taastootmiseks ebapiisavalt väheste) laste n-ö eloistumist, me veame sisse suurtes kogustes kahejalgseid, kes ei jaga meie tõekspidamisi ja juba algusest peale lisanduvad – peale üksikute erandite – ülalpeetavatele. (Igaks juhuks: eloid olid H. G. Wellsi „Maailmade sõjas (The War of the Worlds”, 1898, ek 1929) lillelapsed, keda tehniline tsivilisatsioon toiduks tarvitas.) Tulemusena toimub Pariisis ja teistes sellistes kohtades seesama, mida eestlased poole sajandi eest Ida-Virumaal tunda said – kiire lagastumine ja kriminaliseerumine ja kohalikud hakkavad peksa saama…

Ja me ei ole maailmas üksi. Tsiviliseeritud, läänelikke riike on masendav vähemus. „Kassilinna saatuses” (Lao She „Mao cheng ji”, 1933, ek 1972) ajasid vallutajad „kõrgemalt arenenud” (jõuetud, võimetud end kaitsma, võimelised ainult sõnu tegema) suguvennad lihtsalt auku ja mulla peale. Vaevumata neid isegi enne tapma…