Vabaerakond teelahkmel

Valimised on möödas ja nüüd on aeg tibud kokku lugeda.

Olen ise juba teise parlamenti pääsenud erakonna sünni juures ja pean praegust hetke kõige ohtlikumaks, ja seda nii Vabaerakonnale kui Eestile.

Vaadake, senist võis ennustada. Kui natuke rohkem kui aasta tagasi punti tulin, oli laual üks paber, mis sarnanes põhimõtteliselt sellega, mis minulgi taskus, ja seal oli kirjas uue erakonna loomise ajakava. See on tehnoloogia. Olen sel teemal vaielnud mitmete parteikaaslastega ja saagem aru – asja tuleb teha armastusega, kuid sa pead kinni pidama tehnoloogiast. Vabaerakond sündis ja jõudis siia, kus oleme, Eestis tärkava (või tasapisi küpseva, kuidas soovite) kodanikuühiskonna väljundina. Ka head veini ei saa, kui kogu tegemist südamega ei võta, kui aga eksida põhitõdede vastu, ei saa veini, vaid paremal juhul äädika.

Olen juba liiga tihti näinud, kuidas muidu toredatel tegelastel esimese edu puhul pind jalge alt kaob

Kõigepealt, analüüsigem valimistulemust: HALB!

Jah, tore, et riigikokku saime. Aga ainult 8 kohaga, samas kui vaja oleks 51! Teame ju kõik, kui õõvastavalt närune on Eesti olukord ja et kiiresti tuleks sekkuda, et üldse alustada muudatusi, mis võivad Eesti välja viia demograafilisest, moraalsest ja majanduslikust ummikust. Miljoni Lolli Maal tegid lollid jälle ootuspäraselt lolli otsuse ja valisid end neljaks aastaks juhtima jobud ja petturid. Paras, võiks öelda, kui see poleks meie rahvast – lollid peavadki peksa saama ja maamunalt kaduma.

Aga see on meie rahvas ja peame jätkuvalt mõtlema, kuidas seda kõige paremini teenida.

Millega seletub valimistulemus? Väga lihtne – nagu keegi juba mainis, tuli kartellierakondade reklaami söögi alla ja söögi peale ja isegi kahe suutäie vahele. Võtame e-hääletuse 12%, lisame siia hirmu, et EVA ei ületa künnist, ja lihtsalt teadmatuse, ja saame oma reaalselt saavutatavaks tulemuseks võrdsete võimaluste korral umbes REFi taseme (selle täpsuse piires). Jättes kõrvale vana- ja venemeelsed, kes igal juhul Savisaart valivad (see kasutuskõlbmatu osa), peame taas tõdema – kordan veelkord –, kui loll on keskmine valija ja kuidas tema olematut aju annab reklaamiga pesta.

Räägime veel ühe asja selgeks – kas on „ilus” asju õigete nimedega nimetada? Kuhu jääb poliitkorrektsus? Lugupidamine valijate vastu?

Lugupidamine on olemas – sügav kummardus nende tarkade ja vastutustundlike ees, kes meid valisid!

Mida teistega teha? Siin astub taas mängu tehnoloogia. Kartellierakondadele seni ikkagi veel üsna soodne tulemus saavutati ju mitte Eesti eest võitlemise ja mõtlemisega, vaid poliittehnoloogiaga – massiline reklaam, ajastatud spinnid, valed, häma, demagoogia ja tohutu hulk katteta lubadusi. Nagu üks meie parteikaaslane ühele REFi valijale ütles, kui see kurtis, et EVA ei luba midagi – sa oled ju Euroopa viie rikkama hulgas, mille üle sa üldse kurdad? Küsimuse võib ju asetada nii, et mitu korda veel õnnestub valijat tühjade lubaduste pillerkaariga petta, kuid vastus on teada – enne jõuame välja surra.

Olen seda korduvalt ja korduvalt rääkinud – kui me relvastatud ülestõusu ette ei valmista, peame mängima nende reeglite järgi, mis on kehtestatud. Mingit kolmandat võimalust ei ole.

Täpsemalt – EVA on olemuslikult kolmas võimalus – aus ja avatud kodanikuühendus. Saime jala ukse vahele. Oleme mängus sees ja meie võimalused hoopis teisest suurusjärgust. Nüüd ei tohi seda maha magada, peenrahaks vahetada või eneseimetlusse laskuda. Nüüd alles läheb raskeks!

Halvad valikud

Mis nüüd juhtuma hakkab, on ka selge – ühelgi erakonnal ju pole enamust, järelikult algavad koalitsiooniläbirääkimised. EVAst said parlamenti inimesed, kes seal enne olnud ei ole ja juba on alanud avalikkuse töötlemine – neil pole kogemusi, neil pole ühtsust, neist pole niikuinii millekski asja... Meie saadikuid hakatakse ära ostma, meelitama ja tuhandel viisil töötlema. (Räägin siin EVAst, kuid sama toimub ka EKREga. Ent viimased on omaette jutt, mida puudutan pisut allpool.)

REFi ei tohi alahinnata. Nad on kaua võimul olnud ja teevad kõik, et sinna jääda. Ei tasu väga tõsiselt võtta koalitsiooni Keskiga (isegi kui viimased annaksid formaalse lubaduse mitte vene tagumikku lakkuda). Viimases valimisdebatis ju ei mõistnud Savisaar hukka Venemaa sõda Ukraina vastu, seega vaevalt on ühelgi mõistusega inimesel enam kahtlusi, kelle teenistuses ta on.

Ühest partnerist REFile ei jätku, seega üritatakse punti võtta keegi kolmas. Tõenäoliselt keegi uustulnukatest ja tõenäoliselt just EVA, kui haavatavam. Miks selline määratlus? Saagem aru, EKRE on ühe (olgu, kahe) inimese juhitud selge maailmavaatega organisatsioon. Vabaerakond on väljapoolt vaadatuna vahetult enne valimisi suvalistest tegelastest kokku aetud protestihäältekoguja.

Analüüsigem, mis tegelikult juhtub, kui EVA satub REFi juhitud koalitsiooni. Õigemini pole siin midagi analüüsida – häving. On absoluutselt selge, et hiljemalt aasta pärast oleme süüdi. Süüdi kõiges, mis halvasti on läinud, sest oma „absurdsete” nõudmistega pole lasknud REFil Eestit kindlalt edasi viia.

Vaadakem veelkord riigikogu koosseisu ja mõtestagem see enda jaoks lahti:

Kesk, millega on kõik selge – Euroopasse kuuluva Eesti vaenlased.

REF – uusrikastest manipulaatorid, orienteeritud lühiajalisele edule rahva enamiku arvel.

Sotsid – natuke halenaljakas katse istutada Eestisse Skandinaaviast imporditud sotsialismiideid. Muidu sümpaatne punt, aga masendavalt selgrootu.

IRL – surnud erakond, ja nagu tulemustest näha, saavad ka paljud valijad sellest aru. (Võis olla midagi enne, kui Res Publica – see reformarite demi-monde – selle ära solkis.)

EKRE – protest rahvuslikul pinnal, väärtused ja traditsioonid, ent miinusmärgiga – seda maailma, kus nende ideed toimiksid, pole enam olemas.

Ja meie, EVA – suhteliselt toores punt, mis aga on pannud vanad võimulolijad rahutult nihelema ja tuult nuusutama – „kas nad on ohtlikud?” Kurat, jah, oleme küll! Kui me, nagu öeldud, ennast ise ei hävita. Ja just selle nimel töötavad hetkel kõik kartellikad.

Üks asi peaks olema täiesti selge – EVA ei tohi minna koalitsiooni ei REFi ega Keskiga, sest kui me seda teeme, pole meid kahe aasta pärast olemas!
Teine järeldus on ka ilmne – tuleb vaadata, kui palju tervet mõistust on EKRE-l

EKRE kohta kehtib laias laastus sama, mis EVA kohta – sotside ebaõnnestunud katse koguda EU ees plusspunkte, lohistades siia kooseluseadusega seotud probleemid, mängis neile kätte 7 kohta parlamendis (meenutagem, et kohalikel valimistel said nad hävitava kaotuse osaliseks, ca 150 esindaja asemel 3...) Kui puhtalt numbritest rääkida, oleme EKREga koos viies teistega võrreldav jõud.

Millised on võimalikud kombinatsioonid ja mida see meile tähendab?

Vastavalt seadusele annab president valitsuse moodustamise võimaluse kõigepealt REFile.

Kesk on loodetavasti välistatud ;-)

SDEst ja IRList üksi ei piisa.

Järelikult tuleb juurde võtta peksupoiss. Peksupoisile tähendab see hävingut (igas mõttes).

Kui EVA ja EKRE säilitavad külma pea, jääb REFile ja tegelikult ka kahele teisele ainult halb ja väga halb valik – Kesk või omavahel puntrasse. Nad on targad inimesed, küllap nad saavad aru, mida mõlemad võimalused nende jaoks tähendaksid – Kesk on suurema osa inimeste silmis ikkagi paaria ja kuigi REF ei saa neid enam tõmmata-tõugata ega teineteise vastu välja mängida, ei saa nad ka edasi ega tagasi ning rahulolematus ühiskonnas süveneb.

Kui EVA, EKRE ja Kesk jäävad opositsiooni, võib järgmistel valimistel olla pilt totaalselt muutunud – Kesk võidab juurde koha-kaks, EVA ja EKRE (eeldusel, et kumbki ei tee mingeid suuri ämbreid) on umbes 20-25% peal ja koalitsioonikolmik on vastavalt kaotanud.

Kui EKRE läheb koalitsiooni peksupoisiks, on järgmises riigikogus 4 või 5 erakonda – seal pole EKREt ja hetkel on raske ennustada, kui kiiresti kärvab IRL.

Kui EVA läheb koalitsiooni peksupoisiks, on tulemus põhimõtteliselt sama.

Võimalusi, kus valitsus moodustatakse Keski juhtimisel, ei tasu arutada, sest kumbki väiksem koos IRLi või SDEga ei anna enamust, ja nii lõbus meil vist veel ei ole, et meie, EKRE ja kumbki neist...

Seega veelkord – külma pead!

  1. Kui kolm kartellikat teevad valitsuse – las lähevad kaotama. Ka Eesti küll kaotab 4 aastat, kuid kodanikuühiskond saab meie tõhusal toel kõvasti jõudu juurde.

  2. Kui EKRE otsustab minna peksupoisiks – mis teha, olgu muld talle kerge.

  3. Valitsust ei suudeta moodustada ja kuulutatakse välja erakorralised valimised

Vaadake, siin lähevad asjad tõeliselt huvitavaks. Kartellikad on ju end rahast tühjaks teinud. Mis te arvate, kust nad järgmiseks massiliseks kampaaniaks raha võtavad? Ja meie oleme sees... Raske ennustada, kas mõni neist läheb tõepoolest pankrotti selle sõna täpses tähenduses, kuid igal juhul tuleb selline raputus Eesti ühiskonnale kasuks. Ja on ka võimalus meile.

Igal juhul on järeldus selge – mitte mingil juhul ei tohi valitsusse minna!