Ma astusin EKRE-sse aastake pärast seda, kui Vabaerakond (oma esimesel eluajal) lõplikult valijate jaoks olemast lakkas (2018). Astusin, sest teised erakonnad olid palju-palju hullemad ja leppisime Helmetega kokku, et on mõned teemad, mille koha pealt ma oma suu vähemalt pooleldi kinni hoian.

(Lühidalt: 1. EU on paratamatus, me ei saa ilma!, mis muidugi ei tähenda, et me ei peaks seal enda eest seisma; 2. minu arvates XXI sajandil ei peaks enam püüdma väljamõeldud sõpra mängu tuua; 3. kui ka mitte muud, on RB-l ülisuur strateegiline tähtsus – vaadake Ukrainat, praktiliselt kogu sõjaks vajalik liigub mööda raudteed; 4. mul on täiesti ükskõik, kes keda kepib. Neid teemasid oli veel.)

Ei mäleta täpselt, kas kolm või neli aastat tagasi suvepäevadel lubas Martin Helme, et EKRE-st saab tõsiseltvõetav konservatiivne erakond.

See lubadus on täitmata.

Astusin EKRE-st välja natuke üle aasta tagasi, sest minul oli selge, et EKRE-st pole Eestile mingit kasu – kuni seda ei helmetustata, jääb see kõige rumalamat ja kibestunumat valijat esindavaks niššierakonnaks, pisikeseks ja tigedaks opositsiooniks, millega on teistel hea vastanduda. Astusin EKRE-st välja – nagu ma paljudele tuttavatele ütlesin –, sest lõpuks hakkas närvidele käima pidev piinlikkustunne. Jah, oleksin seda pidanud hulga varem tegema, sest mul oli, otse öeldes, häbi olla samas valimisnimekirjas Varro Vooglaiuga, ent noh... ma lubasin valimistel jõudumööda aidata ja olen harjunud oma lubadusi täitma.

Nüüd asjast:

1. Ma olin EKRE valitsuses olemise ajal IT-ministri nõunik (täpsemalt osa ajast). EKRE tegeleb ludiitlusega e-valimiste suunal, kuid kogu selle pooleteise aasta jooksul, mis EKRE käes oli IT-ministri koht, e-valimiste mingit nimetamisväärset uurimist isegi mitte ei alustatud!

Siin on mitu aspekti. Tagantjärele on mul tunne, et kogu see haip on selle intellektiga opositsioonis olevale valija hämamiseks, et näe, meid toetab kogu rahvas, aga meile tehakse ära. Üks asi on valimiste õiguspärasus; ma jätaksin selle teema üldse kõrvale. Teine on tehnilised aspektid – mitte keegi ei ole suutnud vähegi pädevalt näidata, et e-valimistega tehakse sohki. Minu pakkumine oli, et ma teen selle selgeks (pikk jutt, mis ei puutu siia), aga... noh, seda nähtavasti polnud vaja.

Sest kuidas muidu seletada, et IT-ministriks sai Kert Kingo? Eks ministriteks on ennegi saanud inimesi, kelle puhul meenub George Bushi puhul väidetu, et tal oli negatiivne IQ – isegi tema ümber muutus kõik rumalamaks. Kert Kingo aju on neitsilikult puutumata isegi IT elementaarsetest algtõdedest. Ta oli sellel kohal tegutsemiseks sama hästi ette valmistatud kui paeluss nugadega žongleerima ja tegelikult jõudis ta kliinilise psühhoosi seisu, mis teatavasti lõppes valetamisega Riigikogu ees (ja tänu temale ei saa EKRE ka väita, et nad ei ole Riigikogu kõnepuldist tervele rahvale valetanud).

Ma ei peatuks kahel järgmisel ministri-õnnetusel – esimene oli Martini hiigelämber, mille puhul jääb mulle ainult arusaamatuks, kuidas pärast seda saab endiselt end nii ilmeksimatuks pidada, ja teine oli truu ametnik, kes ei teinud üldse mitte midagi. Lühidalt, IT-ministri tööd selle valitsuse ajal saab nii EKRE kui kogu Eesti seisukohast hinnata vaid täielikuks, kuninglikuks, rekordeidlöövaks läbikukkumiseks.

2. Ma kirjutasin Uutele Uudistele nende aastate jooksul sadu artikleid. Ma püüdsin anda oma panuse, et seal oleks midagi lugeda – et artiklid kutsuksid mõtisklema, nägema asju tasakaalukamalt, pikemas perspektiivis ja väheke reaalsuse ja faktidega pikitult... Mind tsenseeriti seal pidevalt, alailma mu asjad ei läinud, sest olid liiga... liberaalsed. Ja möödunud aasta aprillis siis selgus, et mu panus ei ole enam oodatud.

3. Kuivõrd ma olin servast meediateemadega tegev, püüdsin aidata ka sellega, et kuulge, enne valimisi tuleb mingi ilge infooperatsioon. Et au ja väärikust vähemalt Eesti poliitikas ei ole, küll aga on kari küünilisi manipuleerijaid, kes ei põrku tagasi millegi ees, et kaalukaussi oma peremeeste kasuks kallutada. Kelle jaoks ei eksisteeri eetilisi kategooriaid, mis inimestel ei luba üle teatud piiri alatult valetada ja laimata.

Selleks tuleb valmis olla – on täiesti kindel, et solgikosk tuleb; oli enam-vähem selge isegi see, mis suunast (sest mis on hetkel mõjuvam kui Vene kaart?) – ollakse selleks valmis?

Ohh, pärast oldi hoopis solvunud, kui ma julgesin märkida, et mida ma teile rääkisin...

(See ei puutu jälle siia, aga see oleks tulnud samal päeval ringi keerata, oleks tulnud väita, et selline info saab olla välja mõeldud ja ette söödetud ainult Vene eriteenistuste poolt ja järelikult teevad hoopis selle info levitajad orkidega koostööd ja valmis oleks pidanud olema oma komprakoorem ja nii edasi.)

4. Ma kirjutasin EKRE-le valimisteks täiesti mõistliku majandusprogrammi. Ma ei teinud seda muidugi üksi, koos majandustoimkonnaga, ja kõigile see kindlasti ei meeldida ei saa, ent ma olen ikkagi niipalju elu jooksul selliseid dokumente teinud või teha aidanud, et julgen seda mõistlikuks nimetada. Seda dokumenti avalikkusele ei näidatud. Selle asemel otsustati valimistele minna kaheleheküljelise manifestiga, kuhu majandusprogrammist jõudis kolm kontekstist väljarebitud lauset.

Tasub siis imestada, et erakondade majandusprogrammide võrdluses hinnati EKRE-t nulliga. Avaldatud materjalide põhjal ma oleksin ise samale tulemusele jõudnud.

Vaadake, ma olen servast poliitikas olnud üle 30 aasta ja alailma tuleb kõigis erakondades ette idioote, kes kuulutavad, et programmi pole vaja, sest keegi seda ei loe, piisab paarist hüüdlausest. Ma jään määratluse „idioot” juurde – programmi loevad intelligentsemad valijad (vähemalt seda osa, mis neid konkreetselt huvitab), ajakirjanikud ja vaenlased (teiste poliitiliste jõudude esindajad). Ja teevad järeldusi ja tõmbavad paralleele. Ehk taas lühidalt – programmi ei ole vaja ainult siis, kui sa sind tõesti üldse ei huvita valija, kel on rohkem kui kaks töötavat ajurakku.

5–n... Jätame?

*

Vahepeal üks lõbusam lugu, mis natuke seletab, miks ma EKRE-sse läksin ja seal nii kaua püsisin, lootuses, et vast saab sellest midagi Eestile kasulikku:

Majaühistu koosolek. Jutt läks sellele, et kuulge, ilmselt on linnavalitsus ikka nii korralikult kinni makstud, et keegi ei tunne huvi, et keldris on illegaalne sisserändajate ühikas, aga kui nad soojade ilmadega maja taha neegrilesila organiseerivad, võiksid olla vähemalt vaikselt ja enda järel koristada.

„Oi, kas ikka võib neeger öelda...”

„Mina võin, ma olen EKRE-st.”

„Jaa... Siis küll...”

*

Lühidalt, Eesti vajab korralikku paremerakonda. Hetkel seda Eestis ei ole. On äraostetud ja end korduvalt piinlikult täis teinud Isamaa, on ebademokraatlikuks ja tagurlikuks perefirmaks muutunud EKRE ja on natuke ülbevõitu ja elukauged Parempoolsed.

Eelneva peale võivad asjaosalised solvuda, kuid usun, et see pole teenimatult halvasti öeldud – meil on need valijad, kes on, ja poliitiline maastik peegeldab paratamatult ka üldisi meeleolusid. Eesti poliitilised traditsioonid ikkagi praktiliselt katkesid okupatsiooniajal ja väljendagem seda nii, et loota ju võib, et piisab ühest põlvkonnast, et see natukegi sajanditepikkuste demokraatlike traditsioonidega riikide lõhna külge võtab.