Algernon

Kaugete päevade valgus

Arthur C, Clarke’ile & Stephen Baxterile mõeldes

Autori märkus: Umbes selline tekst seisis mul sahtlis arvata ülikooliajast. Ausalt. Noh, muidugi mitte valmis lugu, pigem üks selline tekstijupp, kus osade lõikude asemel vaid märksõnadega skitseeritud idee; usun, et selliseid on kõigil kirjanikel.

Kõiksuse hääl

Üks kiiksuga loomislugu, kerge kummardusega A. C. Clarke’ile.

„Lähetuse kommodoor, minu juurde!” emalaeva komandöri kärisev hääl täitis õhu kaikuva militaarsusega, eri ruumide erineva kvaliteediga mögafonide prääksumine ja põrkuvad kajad segunesid kilomeetristes koridorides, klaasid klirisesid ja kitarr Megaboy süles kumises kaasa.

„See oled sina,” ütles Mandar mul pea alt patja ära tõmmates, justkui oleksin veel täiendavat meeldetuletust vajanud.

Tee püsti ees

„Harry, sa peaksid tõesti midagi tegema!” naise hääl oli kile ja katkev.

„No mida, kullake?” pelgupaika otsiv jorin. „Ja lõpuks, mis see meie asi on?”

„Mis see meie asi on!!!” irooniline ja natuke hüsteeriline osatamine. „Kõik naeravad. Naabrid naeravad, töökaaslased naeravad, isegi majad ja autod naeravad!”

„Majad ja autod ei naera, neil ei ole lubatud inimeste üle naerda.”

„Jah, sinu kuuldes mitte, aga milliseid pöördumisi nad kasutavad, kui kellelegi teisele meist räägivad. Ja need küsimused, need on nii... iroonilised.”

Mühatus. Vaikus.

Naeratus aastate tagant

„Ja nüüd lapsed – voodisse!”

Hele sõbralik hääl tungimas välja tasases õhtutuules lehvivate kardinate vahelt, tuues muige avatud rõdu rinnatisele toetuva mehe huultele. Kõrge lämbe lõunamaa taevas kummumas pea kohal, järskudel kaljunõlvadel päikesest hõõguvad kivid, kolletanud magnooliad ja mullalappidel palmid. Nagu kaja vastas sellele madalam bariton teisest majatiivast:

„Björn, Anna – öelge oma nõbudele head ööd ja – magama!”

Õielehed, närbunud ja pruuniks kuivanud rohi. Basseinis pinisemas uppuv putukas.

Kohtumine

Autori märkus: See jutustus on kirjutatud 1984-ndal aastal, 1999 tehtud muudatused piirduvad enamasti lauseehitusega. Tugevasti on aga ajakohastatud viimast osa. Idee on sama, mis algselt, ent kontekst on vastavusse viidud tegelikkusega, mida 84-ndal ette näha ei võinud.

Aasta 2120 lend

Aasta 2120 lend – [ Kuu ordu esimene lugu ]

Taevaranna hõim

Taevaranna hõim – [ Kuu ordu kolmas lugu ]

Lihtne lugu lendavate taldrikutega

Monica ei suutnud enam edasi minna. Pimenes juba. Räägiti, et siin Alutagusel pidi isegi karusid olema... Tal oli õudne. Tema, põline linnalaps oli söandanud üksi teistest eemalduda, ja nüüd ei suutnud ta neid enam leida. Ta oli eksinud võõras metsas. Kogu päeva oli ta jooksnud ringi, otsinud, hüüdnud. Mets oli tihedamaks läinud. Sellele, mis teda ootas, kui ta lähemate tundide jooksul kuhugi välja ei jõua, ei tahtnud ta mõelda. Ja ta lootis ikka veel.

Pages

Subscribe to RSS - Algernon