Vulkaanid

Umblolle, ennasttäis, entusiastlikke pioneer-Gretasid on mõlemal poolel. Üks totakamaid alailma ringi liikuvaid müüte tegi just FB-s järjekordset ringi eestikeelse kirjaga ilusa tulemäe taustal: „Vulkaan annab ühe purtsatusega 10 000 korda rohkem CO2 kui inimkond kogu eksisteerimisaja jooksul.” Sedasama numbrit on väidetud ka ainuüksi Etna kohta (et see toodab 10 000 korda rohkem CO2 kui inimkond).

Ma ei ütle, et see on kliimatunnistajate sihipärane trollimine – sihitut lollust, mis sama tulemuse annab, on inimkonnal alati piisavalt olnud, ja mis see miljoni korraga eksimist ära ei ole.

Inimkond paiskab igal aastal atmosfääri ca 30–35 miljardit tonni CO2-e. Erinevad teaduslikud materjalid, palju vulkaanid tegelikult annavad, jäävad sinna 100–500 miljoni juurde, ehk on umbes sada korda väiksemad. Jah, korralik vulkaan purske aktiivses staadiumis ületab inimkonna. Aga selliseid purskeid on harva; 10 000 korra jaoks peaks näiteks Yellowstone’i supervulkaan purskama hakkama, aga siis oleks meil oodata üsna sarnaseid ebameeldivusi, kui tabasid dinosaurusi 65 miljoni aastat eest.

See („10 000 / vulkaanid”) meem, muide, on pärit Adelaide’i ülikooli geoloogi Ian Plimeri 2009. a ilmunud raamatust „Heaven and Earth: Global Warming — the Missing Science” („Taevas ja maa: Globaalne soojenemine – puuduv teadus”). Tunnistan, et ei ole seda raamatut lugenud, nii et ei oska öelda, on see seal tõesti niimoodi või on millestki valesti aru saadud.

Kasvuhooneefekt

Kõigepealt – ainult tänu sellele me siin oleme. Praegu on Maa keskmine temperatuur ca 15ºC, ilma atmosfäärita oleks see ca 33 kraadi madalam, ehk -18ºC. Ehk siis Maa energiatasakaalu määrab päike koos kasvuhooneefektiga. Kasvuhoonegaasidest on tähtsaim veeaur (H2O, hinnanguliselt pool kuni kaks kolmandikku), järgmiseks CO2 (9–26%) ja siis teised.

Umbes kolmandik päikeseenergiast peegeldub otse ruumi tagasi; umbes kuuendik salvestub kivimites (pinnases), ülejäänu käib sisuliselt vee kaudu (ehk ookeanid-sademed on peamine salvesti ja regulaator). See ei ole päris nii lihtne, aga umbes päikesekiirgusega võrreldav energiahulk pendeldab tänu kasvuhooneefektile soojuskiirgusena atmosfääri 5–6 alumisel kilomeetril.

Soojusbilansis on veel tühised pisitegijad – Maa sisesoojus 0,027% ja inimtekkeline soojus veel paar korda väiksem, ehk ligikaudu 0,01%.

Ei saa vastu vaielda, et CO2 hulk atmosfääris on tööstusrevolutsiooni algusest peale tõusnud kõrgemale kui viimasel ca 800 000 aastal (niipalju on suhteliselt usaldusväärseid andmeid; kuid olgu, võib-olla ka kümned miljonid aastad, nagu mõned allikad väidavad) ja muud põhjust peale inimtegevuse ei paista sel olema. Lubatagu jälle nimetada ligikaudseid numbreid – CO2 kontsentratsioon on tõusnud ca 300 miljondikult 400-le.

CO2 hulk arusaadavalt

Süsinikdioksiidi (vana nimetusega süsihappegaasi) on atmosfääris ca 3 triljonit tonni (3×10^15kg). Inimese lisa sellele (30–35 GT) ei ole üldse vähe – tööstusrevolutsiooni algusest peale on inimene paisanud atmosfääri CO2-e võrreldavalt umbes poolega praegu seal olevast kogusest. Ja täna põletame me fossiilseid kütuseid võrreldavalt sellega, kui iga aasta põleks ära Aafrika suurune tükk metsa.

See viimane arvutus peaks andma õige vaatenurga biokütusele. Olen kohanud sada korda (!) erinevaid arvutustulemusi, kuid intuitiivselt peaks mõistetav olema, et eks me ikka põletame igal aastal ära fossiilset kütust hulgal, mille kogunemiseks kulus omal ajal sajandeid, kui mitte aastatuhandeid; ja me põletame ära rohkem, kui Maa suudab peale kasvatada.

Jällegi võivad numbrid suurusjärkudes erineda, kuid vähegi tervele mõistusele peaks vaieldamatult selge olema, et igasugune plaan fossiilsetest kütustest ja tuumaenergiast loobumiseks peaks kaasas käima teisega – kuidas vähemalt neli viiendikku inimkonnast likvideerida (sest ilma tänapäeva tehnika ja väetisteta ei ole võimalik jätkusuutlikult toita üle 1,5–2 miljardi inimese).

Või õpetada neid vähemaga läbi ajama. Aga uue inimese kasvatamist oleme ju jälginud läbi terve 20. sajandi ja see oli väga sünge ja verine protsess, nii et tulemus on sama.

Sõltumata sellest, mida inimtegevus Maaga täpselt teeb, on selge, et nii edasi ei saa. Mitte kuidagi ei ole võimalik vastu vaielda, et me liigume mingi suurema kataklüsmi suunas – on see siis järsk inimtekkeline kliimamuutus, fossiilsete kütuste lõppemine, keskkonna degradeerumine „taastuvatega” jaburdamise saastest või kombinatsioon kõigist neist kolmest. Kindel on vaid see, et fossiilsed kütused lõppevad ja katse „biokütust” kasvatada lõppeb keskkonnakatastroofiga; ja nagu korduvalt selgitatud, tööstustsivilisatsioon rämpsenergial püsida ei saa.

Lihtsalt Eestil, eestlastel, meil kõigil on valida pool – minna edasi, ja see tähendab aatomiajastut.

Või tegeleda edasi asendustegevustega, lasta end põlevkivi kasutamise pärast EU kliimatunnistajatel armetult lüpsta ja valmistuda taandumiseks „loodusrahvaks”; millekski, mis voolib puulusikaid, kui päike paistab, mökitab tuuliku all „tulge kõik…”, ja unistab sellest, et vaade vettinud võsale kogu maailma neid imetlema meelitab.

Ei ei tasu näha kuratlikku salaplaani seal, kus kõike saab põhjendada läbitungimatu lollusega – kogu rohepettus parasiteerib fossiilsel kütusel ja tuumaenergial, seda ootab kiire ja armetu lõpp päeval, kui toetused kinni keeratakse.

Kuid ärgem alahinnakem saavutatut – põhimõtteliselt oleks ikkagi päris paljudel miljarditel võimalik elada nii, et päike ja tuul laevad akusid ja salvestavad soojust eramaja jaoks, millel on mingi häda-väliselektriühendus ainult selleks puhuks, kui päikest ja tuult tükk aega ei ole; ja kogu ühiskond on niimoodi elama häälestatud. Arvutid töötavad, külmkapp püsib külm ja tuba soe.

Ainult et endiselt toodetakse kogu seda kola – alates arvutitest ja külmkappidest, lõpetades päikesepaneelide, tuulikute ja akudega – seal, kus on tagatud energia. Ja seal toimub, muide, ka praktiliselt kogu andmetöötlus – seega ka teadus ja üldse kõik, mis on oluline –; ja ka relvi toodetakse seal; sealhulgas tuumarelvi. See on pehme ja leebe võimalus, mis aga viib samasse kohta välja – on need, kes loovad tulevikku ja on need, kellele öeldakse, mida nad endale lubada saavad ja kuidas elama peavad.

Vähemalt mina eelistan olla nende esimeste hulgas.