Olen ka varem energiamajanduse üldisemat seisu vaadeldes retooriliselt küsinud, kuidas ikka nii on läinud, et põlvkond tagasi, okupatsiooni lõppedes end elektriga täielikult varustavast ja seda müüvast Eestist on saanud Euroopa kõrgeima elektrihinnaga ja seda sisse ostev riik.

Vaatleme olukorda lähemalt. Kuid enne, kui analüüsida meie koduseid tegemisi-tegematajätmisi, tuleb ikkagi veel natuke müüte lammutada, sest kogu meie energiamajandust sõltub EU otsustest ja kõige valusamalt hammustab meid CO2 kvoot.

Põlevkivielektri olemuslik pärispatt

See ei ole minu väljamõeldis, et kogu seda nn inimtekkelise kliimamuutumise ümber lahti läinud tralli tuleks vaadelda kui pseudoreligiooni, ja seega on teatud vastav irooniline skolastika ehk asjakohane. Pärispatt kui niisugune on üks kristluse ilgeimaid ja inimvihkajalikumaid kontseptsioone – nagu sa oleks milleski süüdi juba sellepärast, et oled inimesena sündinud; kuid antud juhul see sobib, sest põlevkivielekter on halb elekter.

2013. aastal, kui tähistati põlevkivitööstuse 100. aastapäeva Eestis, öeldi vaikselt välja ka ilmselge tõdemus, et 200 ei tule. Põlevkivivarud on otsakorral; täpsemalt, praktiliselt on läbi see osa, mida tasub kaevandada. Ja veel täpsemalt – kaevandada nii, et Ida-Virumaa ei oleks selline postapokalüptiline õudusunenägu nagu praegu. Põlevkiviaeg Eestis on niikuinii läbi – maksimum 20-30 aastat ja kõik. Ja see on ammu teada. Vähemalt taasiseseisvumisest alates oleks tulnud sihipäraselt valmistuda põlevkivimajanduse lõpuks. Aga meie peenhäälestasime…

Kuid põlevkivijaamad vastavad siiski tööstusliku tsivilisatsiooni mõttes elektrivarustuse esmasele tingimusele (millele taastuvenergia ei vasta ega hakka kunagi vastama) – need andsid garanteeritult elektrit. Siis kui vaja ja palju vaja (planeeritud võimsuse piires muidugi). Kõige lihtsamalt öeldes – need on ikka pärisasi, mitte mänguasi.

Aga põlevkivi põletamisel tekib näiteks kivisöe ja naftaga võrreldes rohkem jääke ja jumalikku ilmutust saanud osa inimkonnast on otsustanud oma alamatele, kes tahavad tsivilisatsiooni hüvesid maitsta, indulgentse müüa. Sest mitte midagi muud CO2 kvoot oma olemuselt ei ole – lihtsalt üks täiendav riigi poolt kehtestatud maks; antud juhul Eestile EU poolt peale surutud, aga see pole isegi oluline. Oluline on, et Venemaa elekter on ca 2x odavam tänu sellele, et neil sellist enesekägistamismehhanismi ei ole.

Eesti Energia tahaks, et Vene elekter maksustataks lisamaksuga. Elering räägib Vene elektri mõneprotsendisest osakaalust, Eesti Energia räägib veerandist. Nojah, ühele on see (seaduslikus mõttes vähemalt hall, kui mitte must) lisatulu, teisele kaotatud äri. Et toodud numbrid erinevad vähemalt kuus korda, tähendab ilmselgelt, et üks valetab natuke ja teine räigelt. Kuidas on see võimalik, kui mõlema aruanded on avalikult väljas?

Suits ja peeglid

Nii iseloomustab CO2 kvoodi ümber toimuvat J.-J. Oidermaa („Riigi rahamasinast Ida-Viru painajaks ehk mis juhtus CO2 hinnaga”, ERR 16.06.19) ja võib-olla paremini kogu seda õnnetust nimetada ei saagi – lihtsalt üks suur pettus ja häma. Ühelt poolt oleks EU-s nagu ühtne energiaturg, teiselt poolt aga on energiaga tagatus iga riigi enda asi – teate ju küll seda vanarahvatarkust, et kõigepealt sööme ühiselt väiksemate vendade moona ja siis igaüks oma.

Kogu selle maksude, kvootide ja poliitilise jama hunnikust läbinärimine on paras vaev ja tegelikult on ka enam-vähem kindel, et lugejat see eriti ei huvita; enne läheb jumala päike looja, kui see sõnnikuhunnik saab lahti harutatud. Seega lühike tõdemus: Narva elektrijaamad on konkurentsist väljas – ehk nende toodetud elekter on korraga liiga kallis – ainult sellepärast, et võrreldes 2018. a algusega on püha CO2 kvoodi hind lajatatud kolmekordseks. Nii lihtne see ongi – katsu sa konkurentsis püsida, kui kõrval on riik, mis oma elektritootjate kallal ei sigatse, taastuvenergiale makstakse räigelt peale ja Eesti pole olnud kuigi edukas endale igasuguste soodustuste väljakauplemisel.

Kliimatunnistajate Püha Sõda

Ka see nimetus (Climate Witnesses) ei ole minu väljamõeldis ja selle all ei tuleks mõelda mitte ainult neid hullukesi, kes tahavad tervele maailmale rääkida, kuidas nende kodupaigas kliima muutub.

Vaadake, see ei tähenda midagi, et 97% (või mis iganes) teadlasi on nõus, et kliimamuutused (NB! enam ei räägita kliima soojenemisest…) on inimtekkelised. Galilei aegadel oli „valdav enamik” teadlasi nõus, et Maa on universumi keskpunkt. Selle ülejäänud „3%” hulka kuulus Giordano Bruno. „97%” Nõukogude teadlasi pooldas lõssenkismi – ülejäänute elust aga kirjutas A. Solženitsõn.

Või kasvõi Marsi kanalid – G. Schiapiarelli 1877. aasta vastasseisu ajal joonistatud kaart oli tollaseid teleskoope arvestades silmade väsimusest tulenev häire. Ameerika miljonär ja astronoom P. Lowell rajas ülemöödunud sajandi lõpul Marsi uurimiseks Arizonasse oma aja kohta suurepärase observatooriumi ja seal valitseva õhkkonna on seal töötanud astronoomid hiljem selgelt kokku võtnud – kui sa tahtsid seal töötada, siis sa nägid kanaleid.

Ja nüüd võtke oma elektriarve ja korrutage see mõttes umbes saja miljoniga – see on meeletu äri. Seda summat ette kujutada püüdes saab selgeks, miks tekkis näiteks Al Gore’i (USA asepresident B. Clintoni ajal) film „Ebamugav tõde” („An Inconvenient Truth”, 2006), mis maalib inimtekkelisest kliimasoojenemises sünge pildi ja mida, muide, näiteks Suurbritannias ei tohi enam koolides näidata ilma juurde lisamata, et – lühidalt öeldes – on seal palju faktivigu ja eksalteeritud möga.

See kuulus „hokikepigraafik”, millega kliimatunnistajad 1993. aastast siiani vehivad, on teatud mõttes teaduse solvamine – see on statistiliste meetodite väärkasutus, mis annab kiire tõusu graafiku lõpuosas praktiliselt igasuguste algandmete puhul; graafiku loojad kaebasid selle kritiseerijad isegi kohtusse ja muidugi kaotasid.

Ja see hokikepigraafik haaras viimased 150 aastat – kust tuleb üldse see ülbus ja lühinägelikkus vaadelda nii lühikest perioodi Maa 4,5 miljardi aastasest ajaloost ja teha sellest põhjapanevaid järeldusi? On päikese ja ookeanide kümnete aastate ja sajandite pikkused tsüklid, jääajad on tulnud ja läinud ja peab ikka juhmust või fantaasia olema, et suuremate kõikumiste varju jäävat, keskaja „väikesest jääajast” peale toimuva temperatuuritõusu mõningast kiirenemist viimasel poolsajandil ainult inimtekkeliseks pidada.

Eelnev ei tähenda, et inimmõju ei tuleks uurida või me ei peaks tegelema looduse kaitsmisega. Ent sellel kõigel on vähe pistmist energiaäriga. Kui energiatootjatele on kasulik kliimareligioon, saavad grante need teadlased, kes noogutavad takka kliimat mõjutavatest teguritest ühe, CO2 altariletõstmise, fetišeerimise ja maksustamise peale. Siis poputatakse tagatud energia tootjatele täiesti ohutut taastuvenergiat ja särasilmne pioneer Greta Thunberg – kes liigagi ilmselt pole absoluutselt võimeline mõistma, milleks teda kasutatakse – juhib Laste Ristisõda.

Masendav.