Ehk Herostratus ei osutunud Ephesoses valituks*
Võimalik, et meil Eestis on vedanud sellega, et meil pole olnud Õllesõprade parte taolistel röögatustel olulist mõjujõudu ja Kuningriiklased, kes tänu Priit Aimla hiigelhäälesaagile Riigikokkugi jõudsid, olid tänu mainitule ja teistele põhimõtteliselt haritud kultuursetele inimestele üsna konstruktiivselt iseseisvust üles ehitada aitav jõud. Kui mõelda läbi aastate, kas Eesti valimiskampaanias on varem tehtud inimsust mõnitavaid roppusi, siis otseselt ei meenugi... Jah, Rohelised avaldasid kunagi üleskutse end mitte pesta ja WC-s mitte vett tõmmata, aga see oli kah selline... armsalt totu.
Ja nüüd on meil siis erakonnahakatis, mis ründab lapsevankriga poliitiliste vastaste miitingut ja kleebib bussipeatustesse plakateid „ainult valgetele”...
Lõhestamisteemasid on veel
Sel nähtusel on rohkem kui kaks tahku.
Esiteks – midagi ei ole teha, Eestis elab koos õige mitu ühiskonda, millel omavahel peaaegu midagi ühist ei ole ja mis suhtlevad minimaalselt. Jah, kõige märgatavam lõhe jookseb keele baasil. Ent see ei ole kaugeltki ainus, on veel hariduslik, varanduslik ja soolõhe ja vaatamata Eesti väiksusele ka piirkondlik, kui kõige elementaarsematele asjadele tähelepanu juhtida. Mitte et ma tahaks Eesti 200-le ideid anda, aga kindlasti on võimalik vastandada linnavurlesid-maamatse, nõudes näiteks väljaspool Tallinna registreeritud sõidukitele Tallinnatulekuks rohelist vilkuvat signaali; on võimalik joonistada kauplustesse maha jooned „alla 1000€ kuusissetulekuga siia sappa” ja „üle 1000€ sissetulekuga VIP-kassa”; on võimalik jalgrattateedele panna lõõmavad puuristid „ülesajakilostel mitte liikuda, asfaldi lõhkumise oht” ja nii edasi ja nii edasi – kui nii sügavalt lati alt läbi joosta, saab ideid päevahoiust, poleks vajagi kellelegi maksta. Ja kõik saab ju pärast korda – piisab, kui vabandada, et näe, tahtsime vaid tähelepanu juhtida, aga keegi ei saanud millegipärast aru... ju neil on liiga väike aju?
Teiseks propaganda ja maine. Noh, ühelt poolt ei ole tõesti väga vaja karta Vene meediat – kes seda ikka väga tõsiselt võtab (st neid, kes võtavad, ei aita niikuinii eriti miski) ja kui me ei annaks põhjust, mõtleksid nad selle välja. Teiselt poolt ei ole vaja karta väga ka muu maailma meediat – mitte ühelgi riigil maailmas ei ole lollide monopoli, nii et rabavaid idiootsusi sünnib igas planeedi nurgas. Taaskord – kõik jäid ju ellu, nii et millest me siin räägime...
Kolmandaks õiguskaitse reaktsioon – politsei rikkumist ei leia. Noh, politsei on meil jah selline juhmivõitu ja vähegi poliitiliseks kiskuvates asjades käitub tõeliselt nõukalikult – kuriteo koosseis leitakse siis, kui antakse vastav käsk. Mitte et ma kutsuks sõjakäigule meie politsei vastu – ei, seal töötab ka häid ja toredaid inimesi ja nii, nagu ma seni olen alati oma abi pakkunud, kui nad päriselt oma tööd teevad, teen seda ka edasipidi ja kutsun ka kõiki teisi tegema. Aga kala hakkab mädanema peast ja see kehaosa ei ole mitte nägu, millega suurem osa õiguskatsest n-ö ametlikul tasemel rahva poole seisab.
Neljandaks tundub, et selliste kampaaniate korraldajate õppimis- ja analüüsivõime on pehmelt öeldes alamõõduline. Taasiseseisvumise järel loeti siinmail agaralt juba tolleks hetkeks rohkem kui poole sajandi vanust raamatut „Kuidas petta sõpru ja lüpsta inimesi” (olgu Dale Carnegie ise pealkirjastas selle sugugi mitte nii ausalt...), uuemaks bestselleriks sel teemal on 20 a tagasi ilmunud Robert Greene’i „The 48 Laws of Power” („48 võimu seadust”). Saate aru, 48 seadust ja tähelepanu äratamine iga hinna eest on ainult üks nende hulgast! Ja lisatud on klauslid, et ära muutu naeruväärseks ega tee midagi kriminaalset.
Ja viiendaks tunneb psühhiaatria histrioonilist isiksushäiret (F60.4), ehk ülemäärast emotsionaalsust ja tähelepanuvajadust. Selle tunnusteks on üledramatiseerimine, teatraalsus, emotsioonide liialdatud väljendamine; kaasneda võivad egotsentrilisus, hoolimatus teiste vastu, iha erutavate sündmuste järele ja pidev manipuleeriv käitumine. Kas tuleb tuttav ette?
Eesti 200 vilistas eetikale
Võib-olla ei peakski rohkem ütlema, ent veel ka viimastes küsitlustes oli sel kambal päris suur toetusprotsent. Võimalik, et see on lihtsalt bluff, kuid püüdkem korraks ette kujutada inimest, kes toetab selliseid... jah, ohtlikke kloune. Milline on inimene, kes tahab tähelepanu iga hinna eest ja arvab, et see on hea? Kes tõmbab hoogsalt vett peale intuitiivsetele normidele (näiteks, et eestlased ja venelased ei trambi teineteise varvastel – mis on ikkagi laskunud juba üle põlvkonna siin enam-vähem talutavalt koos eksisteerida) ja oskab kuidagi möödaminnes poriga üle kallata selle vähesegi elementaarse eetika, mida Eesti poliitilises võitluses seni on järgitud?
Millegipärast meenub lapsepõlves, esimestes klassides räägitud tobedavõitu anekdoot, et milline on kõige suurem häbematus? Vastus oli, et teed kellegi ukse taha hunniku, helistad uksekella ja küsid paberit. Elu keerab anekdootidele vindi peale – mitte kuidagi ei suuda leida sisulist vahet sellise käitumise ja Eesti 200 segregatsioonikampaania vahel.
* Et kuulsaks saada, põletas Herostatus 356 e.m.a maha Artemise templi Ephesoses, ühe seitsmest maailmaimest. Ta hukati.