Üritasin kooseluseaduse vastuvõtmise aegu panna kirja ka oma mõtted asjast, kuid ajakirjandus käitus siis nagu sotsid kogu aeg – selgrootult – ja igasuguste viisakate ettekäänetega saadeti mind pikalt. Ma polegi alati geniaalne ega selles asjas eriti aktiivne ka – tegemist on pseudoprobleemiga, mis ühiskonda lõhestab, ja võimalik, et kõige targem oleks vait olla.

Selle vaidluse käigus on ammu ununenud asja tuum, selle asemel risustatakse avalikku ruumi, tuues mõlemalt poolt välja halvima. On elementaarne sõnavabadus, et igasuguseid probleeme võib tõsta. Aga alustagem siis elementaarsest, et tänasel riigikogul pole moraalset õigust teha seda temaatikat puudutavaid otsuseid, kuna valimiste eel seda ei käsitletud. Kogu kooseluseadus ümber toimunud õigusliku absurdi on väga hästi kokku võtnud Jüri Adams oma artiklis.

Meie ühiskonnal laiemalt puudub tarkus ja oskus vaimne saast surnuks vaikida. Kooseluseadus on üldisemas mõttes õilis ja õige, kuid seda vastu rahva enamuse tahet vastu võttes reetis Riigikogu rahva. Isiklikult minu silmis ei ole alates sellest hetkest praegune võim legitiimne. Olgu, ehk pääseme ilma relvastatud riigipöördeta, aga kui me kevadistel valimistel sellest õppust ei võta, pole me tegelikult oma riiki väärt, sest pole aru saanud või suutelised elama demokraatlikus iseolemises.

Probleemil on tegelikult kolm aspekti: inimeste kooselu riiklik reguleerimine, sugueluline ja ajaloofilosoofiline.

Esimese osas on seaduse kõige suurem puudujääk selle suunatus kitsale seltskonnale, paarissuhet harrastavatele homoseksuaalidele. Teatud lähenduses ei anna Eestis ka abielus olemine suurt muud, kui võimaluse koos tuludeklaratsiooni täita. Kui me räägime põhiliselt kodukuludest ja pärimisõigusest, siis tegelikult peaks seadus ilma igasuguste piiranguteta hõlmama suvalisi koos elavaid gruppe, alates vanemate maja jagavatest õdedest-vendadest ja lõpetades Mansoni pere tüüpi moodustistega. Klassikaline pere ei ole ammu enam ainus kooseluvorm, kohati tundub Eesti „tüüpilisi” peresuhteid vaadates, et domineerima hakkab midagi ürgkarja laadset.

Teist seadus üldse otseselt ei puuduta. Tuletagem meelde, et tegelikult ei kontrollita lääne ühiskonnas juba sajandeid ka seda, kas abiellujad ikka on suguvõimelised (aga mis abielu see sisuliselt muidu on?) Kogu see vaidlus on meile lohistatud ühest teisest ühiskonnast, kus kristlik abielu seisis pikki ajastuid seadustestki kõrgemal. Mul on palju häid tuttavaid ja sõpru, kellest ma tean, et nad on homoseksuaalsed. Üks poetess, sõprus kellega on teatud aegadel vägagi lähedane olnud, on oma biseksuaalseid kalduvusi ka avalikult kuulutanud. Mis siis? Seni pole see probleem olnud, ent nüüd peab iga ühiskondlikult aktiivne inimene valima poole, ja just sellest aspektist pean kooseluseaduse ümber toimuvat kõige vastutustundetumaks – arvan, et kooseluseadus tänasel kujul tuleb lihtsalt tühistada, sest see on õigustühiselt ühiskonnale peale surutud, samas kui pean igasuguste, ükskõik mis soost inimeste kooselu nende endi asjaks ja sügavaks ebaõigluseks, kui nad seda ametlikult teha ei saa.

Eesti ühiskond on – või täpsemalt oli – üsna tolerantne selle suhtes, kes keda või mida kepib. Tundus, et asi läheb õiges suunas – eestlane ainult muigab ja läheb koju tegelema sellega, mis talle meeldib. Nii et need ajukääbused, kes kooseluseadust veavad, on saavutanud ainult ühiskonna lõhenemise ja teatud tagasimineku. Võib-olla peame neile tänulikud olema – nad näitasid, kui haavatav on demokraatia, kuidas valede ja propagandalaviiniga saab lambaid mäel panna vajutama mistahes nuppu. Ja tänagem õnne, et see on kooseluseadus, mitte näiteks mingi oluline samm SRÜ suunas.

Kooseluseadusel on tegelikult ainult üks pikaajaline mõju, mille tagajärjed on raskesti ennustatavad – see puudutab lapsendamisõigust. Võiksime ka sellesse suhtuda hetkel pragmaatiliselt, sest – vabandust, kui ma siin pisut utreerin ja ütlen välja asju, mida ei tohiks – Eestis praktiliselt ei jää koduta terveid lapsi. Peresidemed on õnneks ikka veel nii tugevad, et peaaegu alati leidub lähisugulane, kes mingil põhjusel vanemad kaotanud lapsed enda juurde võtab. Kunstlik viljastamine ei pane enam kedagi kulme kergitama ja surrogaatemadusse puudutav jääb veel ilmselt tükiks ajaks marginaalseks.

Nii et miks siis kooseluseadus sellise vastureaktsiooni põhjustas? Meenutagem, et ellu jäävad ainult need ühiskonnad, kes suudavad toota oma väärtusi kandva järglaskonna. Seni, läbi kõigi ajastute ja ka täna, on selle taganud ainult – kordan: ainult; eriti juhmidele kordan veel kord: AINULT – mehe ja naise (või meeste ja naiste) liit, mis täielikult vastutab oma järglaskonna eest. Selle erivorm, ühe mehe ja ühe naise vaheline abielu, on selle taganud viimastel aastatuhandetel, ja just sel põhjusel on seda kaitstud, soositud ja sakraliseeritud. Mulle meeldib teaduslik fantastika ja ühel päeval ehk ongi olemas ühiskonnad, kus paljunemismehhanism ei nõua sugulist viljastumist ega loote kasvamist ema kõhus. Mida see inimliigi ja ühiskonnaga teeb, on iseküsimus, ent kuni sellist toimivat meetodit ei ole, võrdub traditsiooniliste meetodite solkimine kaevuroojamisega.

Seega ajaloofilosoofilises plaanis õnnestus kooseluseaduse läbisurujatel äratada Eesti ühiskonna primaarne kaitserefleks. Jutt pole siin kooseluseaduse sisust, rõhuv enamik pole seda kindlasti lugenud, ent kõigil, keda lapsest peale õpetatud olema uhke selle üle, et ta on eestlane ja et me oleme siin aastatuhandeid vastu pidanud ja kavatseme igavesti pidada, hakkas kogu seda jama kuulates-vaadates kusagil alateadvuses tiksuma, et ei, kurat, see ei ole õige...

Seoses valimiste lähenemisega küsitakse neid küsimusi uuesti ja uuesti, mis sest, et see on totaalne pseudoteema – ükskõik milline vastus ei pane majandust kasvama, ei peata väljarännet ega paranda iivet. Selle rumala vaidluse üks halvemaid tagajärgi on ühiskonna polariseerumine vale tunnuse alusel, lisaks viha ja sallimatuse kasv. Ükskõik, kes 1. märtsil valimised võidab, on tal see teatud (põhiliselt sotside ja irli) tolade kokkukeeratud sigadus (sest seda seadust antud kujul on ju võimatu ellu rakendada) nagu lehmakook keset söögilauda – vastik, haiseb ja ükskõik kust otsast läheneda, on kõik sõnnikumaitseline. Ühelt poolt on aeg avada silmad ja seadustada see, mis on niikuinii ammu tavaliseks saanud, teiselt poolt aga on rahva enamus oma sõna öelnud...

Kogu see temaatika tuleb uuesti – seekord tsiviliseeritult – läbi mõelda.