Päev, mil pihunühkerdis arvama hakkab

Veiko Belials palus 6. mail kõiki ulmet kirjutavaid inimesi, et nad aitaksid jõudumööda kaasa Voronja galeriis 30. mail avatavale näitusele „Kolmainsus – Teadus. Kunst. Ulme“. Näituse kataloogi jaoks oli vaja lühikesi tekste põletavatel teemadel (teadlastelt ja ulmekirjanikelt)

Minul tuli välja selline:

 


 

Inimesel puudub Maal konkurent; veel hullem, inimene sõi kõik oma mingil määral intelligentsed eellased ära ja nüüd on vahe kõige targemate loomadega nii suur, et me lihtsalt ei suuda ette kujutada mingeid teistsuguseid mõistuslikke olendeid. See „puue” võib meile väga kalliks maksma minna – sest mõtlevad masinad tulevad! (Kui me muidugi mingil põhjusel arengus ajastutega mõõdetavalt tagasi ei lange.)
Mary Shelley Frankensteini peletis, Karel Čapeki robotid ja tegelikult ka kõik hilisem inimeste (niivõrd-kuivõrd) eneseteadvuslikud väljamõeldised on tegelikult väga inimlikud. Jah, nii teadlased kui kirjanikud suudavad ette kujutada ka teistsugust teadvust, kuid need... ei ole väga populaarsed; siit tuleneva järelduse üldsuse vaimse erksuse kohta sõnastagu igaüks ise.
Võimalik, et kõige ohtlikum aspekt tehisintellekti juures ongi inimeste antropotsentrism ja animalism – võimetus mõista, et inimlikud eeldused ja loogika võivad olla mitte ainult kasutud, vaid surmalt ohtlikud väljaspool senituntud inimkogemust. Ehk teatud kõigesööjast karvutu ahv võib lõpetada väga halvasti, üritades rakendada viimase, ütleme, saja tuhande aasta kogemust millelegi põhimõtteliselt teistsugusele.
Või sõnastagem selle nii – ärgem otsigem masinates inimsust! Jah, seda võib seal olla – aga ainult täpselt nii palju, kui teised inimesed on seda sinna pannud. Ent inimesed korraldasid ka holokausti, holodomori, Gulagi, koonduslaagrid ja kultuurirevolutsiooni. Täisautomaatsed hävitajad kipuvad inimestest ässadele ära tegema, täisautomaatsed relvasüsteemid on kiiremad, vastupidavamad ja jätkavad võitlust ka rängalt vigastatuna. Neis ei ole midagi inimlikku – ja need on juba olemas.
Küsimusele, millal robotist saab inimene, saab olla ainult üks vastus – mitte kunagi.
See on väga põhimõtteline küsimus – me ei tohi panna endale teed kinni arenemiseks; me peame valmis olema ja filosoofiliselt aduma, et kõigel, millel on algus, on ka lõpp. Inimkond tekkis kord ja kord see ka kaob; küsimus on ainult, kas sellest sünnib midagi uut, mida me uhkusega oma järglaseks tunnistame – midagi, milleks me areneme.
Ent kui me loome midagi, mis meist paremaks osutub... siis milline seos meil sellega on? Peale enda lööduks tunnistamise? Enda arenemisvõimetuks tunnistamise? Kui inimkond (mingi osa inimkonnast) otsustab ühel päeval oma bioloogilisest olemusest loobuda – siis miks mitte? Niimoodi areng toimubki – varasema hülgamise läbi; kord tuldi merest ja millalgi hüljati „vana hea” munemine...
Me peame aru saama, et masina endast ülimuslikumaks või isegi endaga võrdseks tunnistamise akt on ülimalt inimvihkajalik. Peaaegu igas kontekstis tähendab see lüüasaamist. Me saame läbi elu lüüa; kui – kõige lihtsam näide – vanana võtta endale elukaaslaseks noore ideaalse inimese välimusega android, on see allajäämine vananemisele. Natuke teiselt alalt – varsti anname käest autojuhtimise, sest masinad teevad seda paremini.
Ent meiega on kõik, kui me anname ära – piltlikult öeldes – toitelüliti. Me oleme haiged ja katki ja oma lõppu väärt, kui me hakkame masinates nägema midagi muud kui elutuid abilisi.
Kogu küsimus on – ulmeliselt väljendudes, eks ole – kas ühel päeval muutume meie jumalateks või meenutatakse – võimalik et heldimusega – neid veidraid bioloogilisi äpardeid, kes Uue lõid.