Jah, muidugi ma olin Sellel Päeval (11.02.2012) Vabaduse platsil. Tütar muide jäi oma Guy Fawkesi maskiga mitmete piltide peale. Ilm oli kuradi külm, eks ole. Väiksem poiss lasi seal kõrval künkast alla, aga lõpuks hakkas temalgi jahe (see ruuduline väiksemal pildil). Teate, see oli esimene meeleavaldus, millel ma osalesin viimase 20 aasta jooksul. See on oluline.

Ma ei ütle siin midagi uut. Kõik need mõtted on ühel või teisel kujul kordi ja kordi välja öeldud. Samas kohtan inimestega rääkides nii ehedat mõistmatust, et ega paha ei tee – kasvõi enda jaoks – põhiline üle korrata.

Esiteks, ACTA ei ole isoleeritud nähtus. ACTA on vaid otse meieni ulatunud mullistus suuremast protsessist, mida võiks kokku võtta mitmete erinevate terminitega nagu uuskolonialism, kartellikokkulepped, progressi vihkamine või mida iganes. Ükski neist ei ole täpne. Või täpsemalt öeldes on toimuvas jooni neist kõigist.

Võtame kõigepealt ehk lihtsaimini hoomatava – tehnilise progressi, sellega seotud majandusmudeli muutuse ja kaotajate katsed aega juriidiliste nüketega tagasi pöörata. Üks parimaid selleteemalisi lugusid on Rick Falkvingelt: „Keegi ei nõudnud külmikumaksu” (tõlge: Peeter P. Mõtsküla). Loo mõte on selles, et eelmise sajandi algusepoole lõigati talvel, säilitati ning müüdi jääd jääkappide tarvis, ent elektrilised külmikud suretasid terve selle tööstusharu välja. Tegijad jäid tööta, kuid keegi ei kehtestanud külmikutele maksu, et jäämehi hinges hoida. Miks me peaksime midagi maksma eilse meedia levitajatele?

Kas te teate, mis tundus poolteist sajandit tagasi olema linnade arengut pidurdav kitsaskoht (Londonis oli küsimus tõsimeeli üleval) – ei jätkunud vaalarasva tänavalaternate jaoks...

Sama teema teist külge on valgustatud Cory Doctorow artiklis „Lukustamine: lähenev sõda üldotstarbeliste arvutitega” (tõlge: Peeter P. Mõtsküla). Selle artikli juurde ma tuleksin veel tagasi teiseks võtmes, kuid räägiks esialgu ainult tehnikast. Noorem rahvas arvatavasti ei mäletagi, kuid 80-ndatel sündis õige mitu digisalvestusformaati. Need olid turuküpsed juba varem, kuid laialdasemalt ei julgetud neid müüki tuua sama asja pärast – digitaalse koopia kvaliteet on originaalist eristamatu ja kogu muusikatööstus elas ja elab tänaseni meedia tiražeerimisest. Mõeldi välja DRM. Kuidas see inimestel harja punaseks ajas – pahatihti ei saanud sa omaenese koduseid salvestusi enam töödelda... Kas te näete turul ühtki nendest süsteemidest? CD elas ja elab tänapäevani ainult ühel põhjusel – see võeti arvutites kasutusele. Oleks võetud miski muu, kasutaksime me täna seda. Punkt. Meedia areng on viimased 20 aastat seotud otseselt arvutustehnika arenguga. Kõik formaadid-imevidinad, mis ei ühildu tavalise PC-ga, on määratud hääbumisele.

Koolis õpetati meile tootlike jõudude arengut (teate küll – orjandus, feodalism, kapitalism...) Tegelikult on see jama – palju olulisem on inimese infotöötlemisvõime. Märgid, kiri, trükkimine, massimeedia, elektrooniline vahendamine, internet... Võib ka öelda, et sel hetkel, kui saadeti esimene html-pakett, tõmmati kogu kopipedendusele vesi peale (muidugi läks pisut aega, lausa terve põlvkond, enne kui vesi loputuskastist pärasele jõudis). Selles võtmes on asi äärmiselt lihtne ja ma ei suuda mainimata jätta, et neil ülemöödunud sajandi – enamasti Karl Marxiga seostuvatel – vulgaarmaterialistlikel revolutsiooniteooriatel on oma ilu ja võlu: maailm on jõudnud uude ajastusse, ent eelmise ajastu apologeedid ja süsteemist kasusaajad ei taha ega oska kaasa tulla. Samas, ajaloos osalemiseks on teatavasti kolm võimalust – kaasa minna, lasta end kaasa vedada või seebiks keeta. Hollywood on end juba seebiks keetnud, ja seda väga mitmes mõttes :-D Kurb on siinjuures ainult see, kui palju maailm nende pärast tühja tööd peab teema – terve see actade-sopade protsess, niipalju tööd ja jama inimestele, kes peaksid riigi heaks midagi kasulikku tegema, niipalju selgitamist ja protesteerimist neile, kes saavad aru, kuidas tervet maailma alatult lüpsta üritatakse...

Ma pöördun korraks hiljem veel tehnika juurde tagasi, kuid siin on koht, kus kopipedede huvi kattub maailmavalitsejate huvidega ja see on juba ohtlik. Seda enam, et siin räägivad ja tegutsevad näilised vaenlased, Usa ja Hiina sarnaselt ja käsikäes – rahvuslikud tulemüürid, igasugused jälgimismeetmed, võitlus kõva krüpto vastu...

Kõigepealt, asi algab kasutatavast sõnavarast. Vanem põlvkond kindlasti mäletab okupatsiooniaja õpikuid – ei olnud küüditamist, oli kollektiviseerimine; teine maailmasõda kui selline oli olemas, aga enamasti käis jutt Suurest Isamaasõjast – kirjutatuna suurte tähtedega. Mida saab kollektiviseerimises halba olla? Tõsi, juhtus „liialdusi”... aga kollektiviseerimine ise on ju midagi positiivset, progressiivset, eks ole... Kui me räägime „Suurest Isamaasõjast” – fakk, kui kenitlev see sõnapaar juba iseenesest on! – siis lõikame ju ära kogu sündmuste ahela, mis sõjani viis, näiteks Balti riikide ja poole Poola okupeerimise Molotov-Ribbentropi pakti alusel... Nüüd on meil piraatlus. Teate, ma olin hämmastunud, kui guugelisse selle sõna trükkisin – alles teisel lehel ilmus välja selle õige kasutus! (Mereblog: Piraadid ründasid tankerit India ranniku lähedal. Muide, kas te olete kunagi vaadanud Google'i otsinguinki? http://www.google.ee/search?q=piraatlus&ie=utf-8&oe=utf-8&aq=t&rls=org.mozilla:en-US:official&client=firefox-a) Wikipeedia muidugi teab: „Piraadid on merel tegutsevad kurjategijad, kelle eesmärgiks on teiste aluste röövimise või merelt maal olevate objektide ründamise kaudu saada tulu.”

Vaadake, teatud mõttes on see ühtaega nilbe, lapsik ja geniaalne, kuidas ebaseadusliku kopeerimise kohta kasutatakse terminit, mis Vana-Rooma õiguses kõlab ’Pirata est hostis humani generis’ (piraat on inimsoo vaenlane) ja sellele sekundeerib keskaegse Inglismaa põhimõte „hang them high” (pooge/poodagu nad kõrgele).

Alustame sellest, et koopia tegemine on elu alus, progressi mootor ja toimiva tsivilisatsiooni vältimatu eeltingimus. Kui me juba alates kõrgematest loomadest ei kopeeriks teadlikult oma eellaste käitumist... no saate ise aru. Võib ju aru saada informatsiooni piiramisest, näiteks teatud võtete õpetamisest vaid oma järglastele, kuid kui need on edukad, st annavad su järglastele eelise, teavad neid varsti niikuinii kõik, sest teised on välja surnud. Muidugi on valitsevad klassid ja süsteemist kasusaajad läbi terve ajaloo püüdnud info levikut piirata – selles ei ole midagi uut. Oli kiri saladus, mida tundsid vähesed; kuidas kirik võitles trükkimise vastu etc etc. Paar sajandit tagasi mõeldi välja süsteem, kuidas tehniliste leiutiste autoritele nende tegevuse eest maksta. Leiutamine oli vaja tulusaks muuta, oli vaja mehhanismi, mis võimaldaks leiutamist ühendada selleks vajaliku kapitali akumuleerimisega. Nagu iga süsteem, on seegi ajapikku muutunud omaenese karikatuuriks ja progressi piduriks. See ei anna enam ei kindlusetunnet ega sissetulekut praktiliselt mitte kellelegi tegijatest, see on muutunud juriidilise ärapanemise tallermaaks, millest ainsat kasu saavad süsteemi ümber sebivad väikehinged.

Mõtleme, mida tähendab see kuulus „70 aastat peale autori surma”... Minu arvates ainus termin, mis pähe tuleb, on „mõistusevastane”. Inimkonna tippteoste kontekstis on see nöök kogu ülejäänud inimkonna suhtes ja kõik head, kuid teisejärgulised teosed määrab see reegel unustusse. Enamikul juhtudest on ju nii, et kui sa ei ole suutnud paari aasta jooksul oma loomingut rahaks teha, ei tee sa seda kunagi. Olgu, esineb erandeid, kuid elu ei ole kunagi õiglane. Mitte kunagi!

Ma pakuksin välja autoriõigust puudutavate seaduste paranduse. See ei pruugi olla lõplik, kaugeltki mitte, kuid see oleks kompromiss:

1. Kõik patendid ja autoriõigused kehtivad kaubanduslikus mõttes 5 aastat.
2. Pikendada neid ei saa.
3. Triviaalsusi patenteerida ei saa.

Viimane aeg oleks alustada piraatluse mõiste vastast kampaaniat! „Piraatluse” kui sõna kasutamist ebaseadusliku kopeerimise tähenduses tuleks igati naeruvääristada, seostada seda näiteks „jumalateotuse”, „partei põhijoone järgimise”, „petmise” (abielurikkumise tähenduses) ja muude arhnailiste mõttetute mõistetega. Kui ma jagan sinuga mõtte, siis on meil mõlemal mõte – kaotajaid ei ole... või täpsemalt on ainult kopipede, kes miskipärast tahaks raha saada... Kui suur osa kopipedenduses liikuvast rahast siis autorini jõuab? Heal juhul räägime me protsentidest, enamasti protsendi murdosadest – inimesed, tulge mõistusele! Asi pole autoriõigustes, kui autori aul ja vastutusel oma töö eest, asi on kopeerimisõiguses.

Tegelikult tuleks võtta definitsioonina kasutusele järgmine tõdemus: „(Arvuti)piraatlus on kopipedede poolt käibele lastud eksitav termin sellise kopeerimise kohta, millelt nemad vahendustasu ei saa.”

Kopeerimine ei ole piraatlus! Kopeerimine on loomulik, isegi ainuvõimalik tegevus inimkultuuri arengus. Info on oma olemuselt vaba. Kopipeded seebiks! :-)

*

Veelkorra tehnikast – tõepoolest, üldotstarbeline arvuti on imeline riist. Eriti kui sa paned selle nö nullist üles, on see sinu kontrolli all ja teeb ainult ja täpselt seda, mida sa tahad. Muidugi sõltud sa op-süsteemist ja programmidest, mille täpset sisu sa ei tea, kuid lõpuks kasutavad neid maailmas miljonid inimesed ja pahavara kaasasokutamine (nagu Sony rootkit) tuleb üsna ruttu välja. Ja igasugused suletud imevidinad (mängukonsoolid etc) jäävad juba oma olemuselt niššitoodeteks. Teatud mõttes on kõik riistvaratootjad sundseisus – ega kopipeded siis vaadanud hea pilguga sellele, et kõik heliseadmed on tänapäeval hakanud mängima suvalisi kettaid ja tunnistavad mälupulki... Kui DVD-mängijate regioonid veel teema oli, nägid tootjad ju selgelt, et need mudelid, mida saab kerge vaevaga ringi teha, lähevad, ja need, mida ei saa, jäävad poodi seisma. Niisama lihtne see oligi – tahad müüa, ei saa sa kopipededele meeldida... Sama asi pisut teises variandis on kordunud näiteks opsüsteemidele igasuguste piirangute kaasasokutamisega – ka Microsoft annab tegelikult endale selgelt aru, et sel päeval, kui vindooza hakkab sulle ettekirjutusi tegema, mida sa seal jooksutada tohid, hakkab eksponentsiaalselt kasvama nende inimeste hulk, kes selle peale rebuudivad arvuti, et Linux üles lasta...

Nii et muidugi ei tohi silma looja lasta – vaenlane ei maga. Küsimus on pigem selles, kas kopipedendus saadetakse veega alla lähematel aastatel või jääb kogu Augeiase tallide puhastamine järgmisele põlvkonnale. Ma ei saa kahjuks olla väga optimistlik – kui meil on peaminister, kes on süüdimatult, asjasse süvenemata valmis alla kirjutama ACTA-le ja selle asemel, et öelda, et sorri, sattus jälle eesti rahvusjalanõu (ämber), kukub valetama ja rahvast mõnitama, ja kui meil on kirjanikke, kes tunnistavad, et nad on liiga lollid, et asjast aru saada, aga kindlasti on see kõik tühiasi...

*

Mõtlesin siin ühel päeval – kui videolaenutus on inimestele, kes ei tea, mis torrent on, siis kellele on televisioon? Neile, kellele meeldib, et neile iga veerand tunni tagant meelde tuletatakse, millist pesupulbrit osta või mida peavalu vastu võtta? Neile, kel pole vähimatki otsustus- ja algatusvõimet selles osas, mida oma vaba ajaga peale hakata? Olgu, vanem generatsioon ei tunne arvuteid; minu ema vahib ka telekat ja muide enamasti vene kanaleid – on see ju ainus võõrkeel, mida ta oskab.

Mul on üks (muide, vene keelt rääkiv) tuttav, kes müüb Venemaalt toodud CD/DVD-sid. Kunagi aastaid tagasi ma ostsin temalt päris palju. Ca 3€ CD ja 5€ DVD oli see hind, mida ma tajusin õiglasena. Korrutame minu ja Usa palkadega läbi ja saame, et jah, nii ongi – ma olen nõus selle karpi pandud ketta eest maksma umbes sama suure osa sissetulekust kui ameeriklane. Aga mitte rohkem (siin tuleb sisse termin ’uuskolonialism’).

Ainult et siin on veel nüansse – noh, vaadake, DVD on tüütu ja miks kurat see mul riiulis ruumi võtab, kui ma niikuinii pean selle ümber salvestama – viskama välja kopipedede pasa, mida nad algusesse topivad ("FBI warning" ja terve see filmijupp, et kui paha on vahendajatele mitte maksta...), tootja nöögi (piirangud menüüde kasutamise osas, st see reklaam alguses, millest sa ei saa üle hüpata) ja sättima vaikimisi valikud. Kasvõi see viimane Lotte film – ma ostan ühel päeval selle ketta. Ausõna ostan. Peamiselt patriootlikel kaalutlustel. Ja mu süda tilgub verd, kui ma mõtlen, kui väike osa selle ametlikult ostetud karbi rahast tegijateni jõuab. Aga mul on palju lihtsam lapsele näidata seda arvutisse tõmmatud „ebaseaduslikku” koopiat, mis käivitub sekundiga ja ei esita ühtki lolli küsimust... Ja lisaks tehti see film riiklike toetusi kasutades, nii et ma olen selle eest maksnud. Kõik on hästi, ilma jäävad ainult vahendajad. Aga ajad on muutunud ja jäämeestel on aeg uus amet õppida.