Selgituseks –

Tegemist on pigem tooriku kui valmis artikliga – hakkasime jaanuaris Vabaerakonna jaoks varivalitsust kokku panema ja ühel hetkel sündis mõte teha midagi, mis kaudselt sarnaneks omaaegse NO99 Ühtse Eestiga (kaudselt sellepärast, et see on juba ära tehtud). Kavatsesime teha midagi, mis oleks küll selgelt nali (st vint on põhjalikult üle keeratud), ent mis samas puudutaks sügavalt tegelikkust ja paneks inimesed mõtlema. Noh, Tõsised Mehed arvasid, et ei tohi. Et me ei ole klounid. Võimalik, et omal viisil on neil õigus – asjad on Eestis piisavalt hullud, et niigi võllanalja eest läbi minna, samas aga on märkimisväärne osa valijatest masendavalt huumorimeeleta.

Toorik on asi veel sellepärast, et üsna paljusid kandvaid momente pole piisavalt lahti seletatud. Tõepoolest, tegu on pigem sünopsisega, kus konsentreeritult kirjas üldine mõte ja peateemad, selleni viinud deduktsioonid aga tihti puudu. See on ka põhjus, miks ma panen selle oma kodulehele, mitte ei avalda kusagil mujal – pärast valimisi pole tekst enam nii aktuaalne (või tuleb päriselt vähemasti osa sellest ellu viia...), samas aga annab see riigi pärast muret tundvatele inimestele mõtlemisainet.

Kaduministeerium

Seoses lähenevate valimistega on moodi läinud varivalitsuste moodustamine.. Enamikul neis nägemustest on üks fataalne häda – need on surutud olemasolevate ministeeriumite Prokrustese sängi ja seega otse öeldes surnult sündinud. Palju peab kordama, et see, mis tõi meid siia, ei vii enam edasi? Aga poliitikud ja laiemalt kogu poliitikahuviliste ringkond näib – lisaks sellele, et neil on naljasoon kirurgiliselt eemaldatud – kannatavat mingi kohutava tõve käes, mille puhul silmaring kahaneb vaatepunktiks. Sest miks muidu näeme vaid tuima tatsumist – kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole, pats ja parem tasku, pats ja vasak tasku, vahetus...

Lühidalt – alustuseks tuleb luua ministeerium, mille üleanne on kaotada kõik teised ministeeriumid

Mida kujutab endast tänane ministeerium? Minister, poliitiline juht, üritab kuidagi liikuma saada karja tölle, kelle eluülesanne on, vastupidi, mitte midagi teha ja hoida kümne küünega oma toolist kinni. Suhtuvad nad ministrisse nagu trammijuht reisijatesse – sina lähed varsti maha, aga mina jään. Ja rool on ka minu käes.

See analoogia on parem kui tavalised – tegelased arvavad, et neil on rool, ent tegu on, tuletagem meelde, trammiga. Rööbaste nimi on haldusala. Ja nii trammi kui laiemalt kogu sõidu eest maksab reisija, sest minister, rahva poolt valitud esindaja, on pigem kontrollreisija.

Ametnikud, kelle rahvas on palganud, peaksid olema nagu kari hobuseid, kes (unustame hetkeks elektri) veavad trammi. Eestis on hobused trammi elama kolinud ja mängivad seal kaarte. Lähemal vaatlusel tegelevad kõik ministeeriumid paremal juhul töö imiteerimise ja halvemal oma haldusala arengu pärssimisega.

Haridus- ja Teadusministeeriumil on tõsiselt pinnuks silmas, et Eesti haridus on jätkuvalt tasemel ja leidub veel ka teadlasi. Olukorra parandamiseks on astutud tõsiseid samme, nagu näiteks „tasuta” kõrgharidus, mis õppimise tapvalt kalliks teeb, ja teaduse projektipõhine rahastamine, eesmärgiga kõik teadusasutused artiklivabrikuteks muuta.

Justiitsministeerium ehitab enda ümber paberitest müüri, ilmselt lähtuvalt motost, et pabereid peab olema nii palju, et tagumik pehme ja puhas püsiks. Paberid on täidetud skolastilise jamaga, mida oskavad lugeda ainult tsunfti liikmed, ja peamiselt tegeletakse igasuguste krutskite väljamõtlemisega, et inimene ei saaks oma elu elada ilma igal sammul neile katust maksmata. Arenguruumi on siin muidugi tohutult – oleme harjunud loomulikuks pidama kinnisvaramüügi notariaalset kinnitamist, mis sest, et notar absoluutselt mitte millegi eest ei vastuta, ja näeme katseid laiendada seda autodele ja kallimatele kodumasinatele. Üheski lääneriigis ei peeta normaalseks, et mingil suvalisel ametnikul on õigus kellegi pangaarvet arestida, ja, muide, on täheldatud, et nad võtavad suvaliselt arvelt raha, kui oma arve tühjaks hakkab jääma. Kui vahele jäävad, vabandavad. Kohturahvas ise, eks ole, pääseb kuriteo ilmsikstulekul vabandamisega.

Kaitseministeerium tegeleb Eesti kaitsevõime ruineerimisega. Kaotati kaitseringkonnad, armeed üritatakse allutada ametnike juhtimisele ning raha kulutatakse kallitele ja kasututele mänguasjadele nagu miinitraalerid, samas kui paljud võimekused on puudu. Kaitseministeerium on teinud tõsist tööd ka kaitsetahte kaotamise ja ohvitserkonna likvideerimise suunal – armeesse võetakse ainult osa noori, sealjuures muudab plaanide puudumine ja pidev vassimine noorte meeste elu mitmeks aastaks ebakindlaks.

Keskkonnaministeerium tegeleb inimeste ahistamisega – eesmärk on võimalikult suur hulk piiranguid. Kas Eesti ja eestlased ka sealjuures ellu jäävad, on loomulikult tähtsusetu. Mõni on ju veel alles. Rohkem piiranguid! Ja kui sa üritad küsida, kellele ja milleks me seda maad hoiame, saad sügavalt silma vaadates aru, et tegelikult pole ka seal enam kedagi kodus.

Kultuuriministeerium tegeleb kultuurile eraldatud raha jagamisega nii, et põhiseaduse preambulas märgitud eesmärkide täitmiseks võimalikult vähe järele jääks. Muuhulgas on tõsiselt ette võetud ministeeriumi paisutamine personaliga, kes teenib umbes viis korda rohkem kui keskmine kultuuritöötaja. Kultuuripoliitika meil puudub. (Paar punti tühje loosungeid ei kvalifitseeru.)

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on saavutanud majanduse stabiilse vähikäigu ja sellise majanduskliima, et töötegijad põgenevad.

Põllumajandusministeerium on võimalik et kõige edukam ministeerium – põllumajandus ja maaelanikkond laiemalt on juba peaaegu likvideeritud.

Rahandusministeeriumis õilmitseb esoteeriline seisukoht, nagu saaks raha sellest rohkem, kui seda kogu aeg üha täpsemalt loetakse. Ametis on tohutu kari raamatupidureid ja maksuametis luuakse päevast päeva perpetum mobilet – püütakse tõestada, et läheme rikkamaks, kui kodanikud ja ettevõtted rahast võimalikult lagedaks teha. Küllap usub enamik sealseid töötajaid, et viiesendised hakkavad paljunema, kui neid tükk aega vastamisi hõõruda.

Siseministeerium tegeleb riigi õõnestamisega seestpoolt. Nad on suutnud juba likvideerida piirivalve ja üsna suures osas Eestist on juba läinud ka päästjad. Politsei osas on mindud vaikse kurnamise teed – madalad palgad ja järjest vähem õigusi tegutseda.

Sotsiaalministeeriumi peamine relv on samuti vaesus, kui aga abivajajad piisavalt kiiresti ära ei sure, on appi võetud tõõvõimetusreformid ja muud taolised algatused, et abivajajad mitte abi vajavateks kuulutada absurdsete normide ja kaasneva tõsise, läbimõeldud mõnitamisega.

Välisministeerium on suutnud kõige vähem ära teha, kuna välispoliitika kui selline Eestil puudub. Õnneks oleme Euroopa Liidus ja NATOs, seega mingit väga suurt jama neil kokku keerata ei õnnestu. Aeg-ajalt soperdatakse midagi idapiiri ümber ja aastate kaupa lakuti Hiina varbaid, kui Eesti kord oma südametunnistuse järgi käitus ja üht oma maa vabaduse eest seisjat väärikalt kohtles.

Kuidas kaotada ministeeriume?

Võimalik, et neid annaks reformida. Ent see on valus.

Õpime ajaloost (ja miks ka mitte vaenlastelt) – kuidas reformitakse kõlbmatut armeed? Kuidas omal ajal reformiti näiteks punaarmeed? Tšapajevist on kõik kuulnud; Vtoraja Gonnaja Armija, ehk Teine ratsaarmee, oli, leebelt väljendudes, sügavalt bandiitlike traditsioonidega. See armeegrupp likvideeriti nii põhjalikult, et tänapäeval peaaegu polegi selle kohta arhiivides materjale. Politseile (miilitsale), piirivalvele ja sisevägedele tekkisid mõneks ajaks võimekused (relvaliigid), mida neil tavaliselt kunagi ei ole, alates suurtüki- ja lennusalkadest. Samal ajal loodi uus Teine armee hoopis teise kaadri ja suhtumistega...

Eestis tuleb luua Kaduministeerium. Sisuliselt on tegemist omalaadse saneerimissalga või otse öeldes Eesti Vabariigi moraalse ja riigihaldusliku pankroti halduriga. Kaduministeeriumil on ainult üks ülesanne – eraldada need vähesed sisulised, ühiskonnale vajalikud funktsioonid, mida ministeeriumid täna täidavad, ja anda need koos ministeeriumite varadega üle uutele tekkivatele protoministeeriumitele.

Uued ministeeriumid oleksid järgmised:

1. Sõjaministeerium

Võtab üle välisministeeriumi, siseministeeriumi ja kaitseministeeriumi funktsioonid.

„Kaitseministeerium” on juba sõnana viimasel poolsajandil leviv eksitav eufemism, varem olid inimesed ausamad ja tegu ongi ju sõjaministeeriumiga. Siseministeerium peab sõda sisemise vaenlase ja igasuguste hädadega ning diplomaatia on lihtsalt kunst öelda „tore kutsu”, kuni sa korraliku kaika leiad.

Meie eesmärk on miljard eestlast aastaks 2500! Teised peavad end koomale tõmbama. Peane end kokku võtma, täitma maa lastega ja olema milleski kõige tähtsamas kõige edukamad.

Neid oli paarkümmend nälginud ja tokerdunud elukat, kes tulid üle Siinai ja neandertallased nahka panid! Rooma linna asukaid oli linna asutamisel mõnisada ja udune Albion oli veel viissada aastat tagasi viimane kolgas. Olduvai, Vahemeri, Suurbritannia – järjekordne kultuurihüpe, mis inimsugu igaveseks muudab, on lahvatanud järjest põhja pool.

Tuleb alati minna võitma,
kuid osata kaotada;
kõik oli, kõik kordub taas.

Olgu julgust meil maailma tajuda,
parem põleda tuhaks kui hajuda;
me lastele jääb Maa.

2. Häda- ja õnnetuseministeerium

Võtab üle rahandusministeeriumi, justiitsministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi funktsioonid.

Põhimõte – iga vald toitku oma sandid ise! Aeg on edasi läinud ja Eesti on selles kontekstis üks vald. Seda mõttekäiku jätkates on häda- ja õnnetuseministeeriumi üks esmaseid ülesandeid loomulikult läbi viia ka haldusreform. Tuleb lõpetada see jama, et endised kolhoosikontorid on ümber nimetatud valdadeks, kus siiamaale istub vallavanemaks ümber nimetatud kolhoosiesimees koos oma vana riigivarastepundi ja nüüd juba soliidsesse ikka jõudnud sekretärineiukestega. Iga küla valib omale külavanema. Palka riik talle ei maksa – kui inimesed arvavad, et ta on midagi väärt, maksku. Ei tasu mängida suuremat, kui me oleme, Eestit tuleb juhtida ühe tervikuna.

Kõigilt juristidelt tuleb ära võtta Eesti kodakondsus ja anda see tagasi alles pärast keeleeksami sooritamist – st kui nad suudavad väljenduda ilusas, arusaadavas eesti keeles oma mumja-jumba asemel.

3. Saagiministeerium

Ministeerium ühendab majandus-kommunikatsiooniministeeriumi, põllumajandusministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi. Sisuliselt õige, kuid võib-olla liigselt avameelne oleks ingliskeelses nimes kasutada sõna „loot” (röövsaak, varastatud väärtused).

Selleks, et elada, on vaja vahendeid. Inimene on oma olemuselt kiskja. Tõsi, paindlik kiskja, kes suure nälja ajal on nõus ka juurikaid sööma. Tõsi, laisk kiskja, kes saakloomi laudas peab ja isegi mõnikord kõrvade vahelt sügab... enne ärasöömist. Tõsi, heatahtlik kiskja, kes teinekord eelistab saaki jagada, selle asemel, et kohe kõrri karata. Ja peaasi, tark kiskja, kes suudab valmis teha asju, mida teistelt ei saa, sest need lihtsalt ei oska neid teha.

Igal juhul on asjade maailm meie ümber tervik. Toit on osa sellest, mida vajab materiaalne pool, ja keskkond samuti vaid maailm, milles me elame. Maailm muutub koos meiega, see peab olema selline, et meil oleks nüüd ja tulevikus hea elada. Neid asju tuleb vaadata koos, mitte nagu seni, et on eraldi nänni ja närimise ministeeriumid ja neile vastukaaluks nöökministeerium.

4. Vodooministeerium

Võtab üle haridus-teadusministeeriumi ning kultuuriministeeriumi funktsioonid.

See nimevalik on jutu ainus katse nalja teha – kui inimene sellest aru ei saa, on ta niikuinii intellektiga sügavas ja leppimatus opositsioonis ning jääb selle ministeeriumi haldusalast välja.

Eesti rahvas pidi olema üks religioonikaugemaid, samas lokkab meil igasugune ennustamine ja muu keskaegne jaburus. Tõestab see kaht asja – esiteks, kellelgi pole erilist lollide monopoli, lihtsalt eestlane usub traditsioonilise hambassepuhumise asemel amatöörlikumat umbluud, ja teise, tegelikult esimesest tuleneva pisut nukra järelduse on sõnastanud juba isand Myrphy: „Täielik jama tõrjub tavalise jama välja.”