Umbes selline tekst ilmus ka 1/2010 „Keskuses”.
See siin ei ole ei sealse artikli tekst ega ka otseselt muudesse foorumitesse postitatu. Pigem on tegemist mõtisklusega antud teemal...
Liikuvad pildid, arvutitehnika ja kapitalistid
No nii, ma käisin kinos. Kinost endast kui nähtusest saadud negatiivset laengut maandan natuke allpool, esialgu aga filmist, mis internetis liikuva eelinfo põhjal tundus piisavalt hea, et üle paljude aastate minna „lapsepõlve meelde tuletama”. Enamiku filmide puhul piisab ju treileri nägemisest, et kaoks igasugune vaatamistahtmine, „Avatariga” aga kruviti ootused üles. Pisut ette rutates ja positiivsemat häälestust luues – ja et anda õige vaatenurk sellele, mida allpool ütlen – tasus vaadata küll. Järele mõeldes võin isegi nõus olla maailma peal kuulda olnud rõkatustega, et tegu olla viimase 30 aasta suurepäraseima visuaaliga (noh, eelmine „suur hüpe inimkonnale” oli siis ilmselt „2001: kosmoseodüsseia”). Tõepoolest, filmi tehnilisele poolele pole midagi ette heita, see on võimas ja perfektne, ja eriti mõjuv on see 3D-s.
Miks ma üldse kinno lähen? Et nautida suurel ekraanil suurepärast kvaliteeti. Siit tuleneb otseselt, et valik piirneb filmidega, kus visuaalse poolega on vaeva nähtud ja sisu igavusega ei tapa – seega tulevad kõne alla vaid üksikud ulme- või märulifilmid. No olgu, olen nõus saama aru inimestest, kelle jaoks mingis draamas või komöödias on mõni kena tibi või kutt – mis kellelegi, – keda suurel ekraanil imetleda, aga esiteks ei viitsi ma ühtki tibi üle paar minuti vahtida ja teiseks on nad sellistes filmides minu maitse jaoks niikuinii liiga riides...
Kõigepealt siiski tehnikast
(Muide, mul tekkis tõsine huvi uurida, kuidas neid suuri 3D kaadreid arvutis genereeritakse? Just hea kvaliteediga filmi vaadates tabasin end korduvalt imestamas, et kuidas on üks või teine asi nüüd ikka 3D-sse keeratud. Kuna jagan seda teemat ise servast, tundus mulle tihti, et näen alusstruktuuri, näen, kus on tagumine plaan ja kus eespool “asuvad” esemed-olevused arvutiga sobiva kera/koonuse/silindri/vmt peale tõmmatud. Professionaalne kretinism? Võib-olla...)
Kõigepealt teeksime endale suurtes piirides selgeks 3D-sse puudutava ja paratamatult peab selles seoses käsitlema ka IMAX-i. Sellel ei ole otseselt 3D-ga mingit pistmist. Tegu on juba 60-ndatel välja töötatud tehnoloogiaga, mis kasutas eriti isaseid lampe, läätsi ja tavalisest kolm korda kiiremini liikuvat rasket filmi. Kõik ikka selleks, et saada kvaliteeti – ekraanile suhteliselt lähedal istuva inimese kogu vaateväli on idee järgi kaetud kõrge resolutsiooniga (kahemõõtmelise) kujutisega. Sel pole ka heliga otseselt mingit seost, kui välja arvata, et sellistes kinodes kasutatakse enamasti (kõvakettalt lastud ja pakkimata) 6-kanalilist heli. Sellise IMAX-i projektor on enamasti mitmetonnine (jah!) jurakas. Mul ei õnnestunud lühikese päringuga leida, milline tehnika on Eesti kinodes, kuid ma olen üsna veendunud, et meil ei ole IMAX-ist haisugi. Lähim IMAX-i vaatamise koht on Helsinkis ja kui meil lähiajal sellest juttu tuleb, siis ehk sellest nn digitaalsest IMAX-ist, mida maailmas üldiselt pettuseks nimetatakse ja mis on pannud kinode omanikud häbelikke vabandusi pomisema (st võetakse IMAX-i pileti raha hulga viletsama kvaliteedi eest). Üldiselt kummitab IMAX-i ainult üks häda – kiirel liikumisel kipub pilt jõnksuma, seega dokumentaalidel erisaalides kasutatakse 48 kaadrit sekundis.
Kui ma nüüd millestki väga valesti aru ei saanud, tehakse viimase aja need nn kassafilmid igasuguste kinode tarbeks ja õige mitmes 3D formaadis. IMAXI filme on vist üldse paarikümne ringis. Tegelikult on täiesti kasutamiskõlblik 3D tehnoloogia juba vähemalt paarkümmend aastat olemas olnud. Mulle tundub, et seda sundis lõplikult kasutusele võtma fakt, et pilt on kodusel suurel TFT-ekraanil läinud nii heaks, et kvaliteediargument tavaliste filmide puhul – ja seega üks põhjus kinnominekuks – langeb lihtviisiliselt ära. Isegi mina ju läksin kinno ...
Minuteada kasutatakse kinodes laiemalt kolme 3D tehnoloogiat (ja jällegi ma ei tea, milline on Eestis kasutusel; kirjutasin isegi kinno ja küsisin, aga need kõõmakotid muidugi ei vaeva vastamagi). Esimene on ringpolarisatsioon (mis see füüsikaliselt on, jäägu huvilistele ise välja uurida) – st vasaku silma jaoks on see vastupäeva, parema silma jaoks päripäeva. Teine on sünkroniseeritud katikklaasid (LCD shutter glasses) – ekraanile näidatakse vaheldumisi parema ja vasaku silma kaadrit ja prilliklaasid muutuvad samas taktis läbipaistvaks/läbipaistmatuks. Mõlema meetodi häda on, et kaadreid tuleb näidata vähemalt kaks korda, aga hea oleks neli korda kiiremini kui 24 tükki sekundis. Kolmas on sagedusfiltritega prillid – kuna kujutis tekib kolmest põhivärvist, lastakse ekraanile kaks punast, kaks rohelist ja kaks sinist, mis teineteisest natuke erinevad, ja prillid laseva läbi ainult „õiged” vastava silma jaoks. Esimese meetodi häda on kole kallis hõbeekraan. Teise ja kolmanda häda on kallid prillid. (Sagedusfiltrid muide on mõttetud tavalise filmiga, see töötab koos erilise digiprojektoriga, millel siis arusaadavalt kolme värvimaatriksi asemel kuus.)
Ehk siis kokkuvõtteks on siin arenguruumi tohutult. Minu teada kaalub kõige kergem 3D-IMAXi kaamera 113 kilo – no sellega ei jookse ringi. Seega üsna ilmne on, et vaatamata esimesele suurele ämbrile digiga ronib kogu filmitegemine sõltumata kvaliteedistandardist lõpuks digisse. Teine asi – ilmselt tuleb kas välja mõelda kompensatsioonimehhanismid või minna üle vähemalt 48-le kaadrile sekundis. Kolmandaks – midagi tõsist tuleb prillidega ette võtta, sest lihtsalt sõnu ei ole, kuidas need mu vanduma panid.
Filmi juurde tagasi – miks jäeti palkamata stsenarist?
Ma küsin kõva häälega sedasama, mille üle imestatakse kõigis foorumites, kus filmist juttu. Selle eelarve juures oleks võinud ju leida inimese, kes loo ka kirjutab. Vaadake, taaskasutus on kena ja progressiivne mõtteviis, aga vaimses sfääris kindlasti mitte järgimist vääriv. Selle filmi puhul on tegu Pocahontase ja tuhande teise sarnase loo rõõmutu kordusega: kutt läheb metslaste hulka, näeb vaeva ja saab parimaks meheks, võidab pealiku tütre südame ja päästab hõimu/rahva/maailma/universumi. Film justkui hoiduks hoolega vähimastki originaalsusest, koosnedes täiesti afekteerival määral taaskasutatud räbalatest. Uus tase on kahtlemata ka see, millise määrani puudub ekraaniloos loogika ja on tegemata taustatöö.
Nendele, kes tahavad seda filmi vaadata puhta lehena – ärge edasi lugege! Ma ei hakka sisukokkuvõtet tegema, kuid paratamatult räägin ühe või teise arvamuse toetuseks näiteid tuues suurema osa loost ära.
Tundub, et filmitegijad leidsid, et milleks palgata stsenaristi, kui saab ka ilma... Kurat, ei saa! Hollivuud on kapitalism kogu oma alastuses ja teatud veider iroonia peitub faktis, et nad teevad filme, mis nii otse neile endile näpuga näitavad. Võimalik, et tegu on sama fenomeniga, nagu Nõukogude ajal suutsid mõned meie teadlased režiimi olemust paremini ja valusamini edasi anda kui mis tahes Valge Maja sovetoloog, aga seda ei märgatud, sest tööl oli ametlike kaanonitega sobiv pealkiri?
Kunagi võitles hollivuud heli tuleku vastu filmi; kui see tuli, tehti mõnd aega väga „lärmakaid” filme. Siis võitlesid nad värvi vastu, ja kui see tuli, olid filmid mõnda aega väga värvilised – ikka sisu arvel. Ainuke, mis tuli kohe ja ilma erilise vastupunnimiseta, on digiefektid, aga ilmselt on see nii palju odavam kaskadööride ja muu taolisega jahmerdamisest ning kuna sisulist – saate aru, sisulist! – hüpet või paradigmanihet see kaasa ei toonud, võeti tehnika märkamatult omaks...
Kuna film on väga ilusti, tehniliselt tõesti suurepäraselt tehtud, siis oli mul võimalus sel ajal nautida vaateid, kui tegelased oma tühja, vanematest filmidest recycle’itud mula ajasid.
Oleks mõni hea kild või situatsioongi meelde jäänud! Näiteks koht, kus peategelane (Jake Sully, mängib Sam Worthington) metsaelu õppides ütleb: „Outstanding…” ja siis puu otsast alla pudeneb – noh, pole ju paha, aga juba vaatamise ajal tundus, et oleks aidanud kergest intellekti puudutusest, et teha sellest stseenist midagi tõeliselt head ja meeldejäävat...
Tänapäeval ei loe ju mitte keegi peale eriteadlaste keskaegseid rüütliromaane. Need on meie jaoks ääretult vaimuvaesed ja ühel, ainult ühel väga piiratud ja elukaugel klišeel põhinevad. Neist on jäänud kirjanduslukku ju ainult üks paroodia (loomulikult Cervantese oma). Võin kihla vedada, et saja aasta pärast vaadatakse samuti hollivuudi toodangule. Aga tõepoolest, isegi mina läksin kinno, nii et mille üle ma siin ikka kurdan...
Oehhh... ei teagi, kust otsast seda jaburust harutama hakata...
Kus kuradi kohas see Pandora üldse asus?
Tüüp oli 6 aastat hibernatsioonis. Muide, kas ta ei peaks ärgates vähe uimasem olema, kui tavalisel hommikul? Mine tea – määäädzik. Lähim täht teatavasti on Proxima Centauri 4,22 valgusaastat eemal. Kas nad:
siis lendasid vähemasti sinna.
nad oskasid valgusest kiiremini lennata või
neil oli mingi ussiauk (miks nad seda sihtpunktile lähemale ei teinud?)
Kaks viimast peaksid olema esimesest tehniliselt kõvasti üle, eks ole, samas arvutada saab midagi vaid esimese puhul, teiste puhul võib vaid eeldada, et asjad peaksid palju hullemad (st tänapäevastest võimalustest kaugelt üle) olema. Unobtainiumi oli vaja selleks, et päästa Maa. Vist oli vihje energiaprobleemile. Mina võtsin vaevaks natuke arvutada ja olenevalt algandmete valikust tuleb välja, et kui jagada tähelaeva 4,22 valgusaasta taha viimiseks kuluv energiahulk selle 6 aastaga, ületab nimetatud võimsus Maa elektrijaamade tänase võimsuse umbes miljard korda. Ehk siis inimene, kes räägib või kirjutab tõsimeeli mingite materjalide vedamisest tähtede vahel, on ilma igasuguste liigsete epiteetideta lihtsalt loll. Olgu, kaubavahetust tähede vahel kasutavad kõik ulmekirjanikud (mõned siiski ei kasuta, aga see on teine jutt), nii et las olla... Nähkem positiivset – vähemasti kulus tohutute distantside läbimiseks aega, mitte nagu Star Trekis, kus tüübid kütavad ühest Galaktika servast teise kiiremini, kui enamik valgeid inimesi tööle jõuab.
Pandora ei olnud planeet, vaid tegelikult kuu. Asjandus, mille ümber see tiirles, ei olnud kindlasti gaasihiid nagu Jupiter või Saturn ja need teised. Maal on mõistuslik elu tekkinud ca 4 miljardi aastaga. Gaasihiiud, mis on põhimõtteliselt suured vesinikumullid, on päikesest kaugel lihtsalt sel põhjusel, et lähemal keevad nad ära – vesiniku soojusliikumise kiirus ületab paokiiruse. Isegi kui Pandoral tekkis elu miljardi aastaga, oleks gaasihiid ammu ära auranud. Pandoral oli gravitatsioon palju väiksem kui Maal (kolonel ütles, kui ta rauda liigutas). See põhjendab ka na’vide suure kasvu. Millegipärast aga ei pannud ma tähele, et inimesed oleksid liikunud pikkade sujuvate sammudega... Atmosfäär muide pidi seal olema tihedam kui Maal, muidu ei oleks need lendavad elukad, eriti na’videga turjal, lihtsalt õhus püsinud. Mis viib meid jälle tagasi selleni, et elu pidi seal turbomeetodil arenema, muidu oleks planeet kaotanud oma atmosfääri nagu näiteks Marss, mille ookeanid aurustusid lõplikult ca 2 miljardit aastat tagasi. Miks oli atmosfäär inimesele kõlbmatu? Võimalused:
vähe hapnikku,
palju süsinikdioksiidi või
mingid muud mürgised gaasid.
Astrofüüsikaliselt on siin võimalik leida mitmeid seletusi, isegi näiteks, et Pandora liikus gaasihiiu intensiivsest aurumisest tingitud vesinikupilves ja seega sisaldas atmosfäär palju vesinikku, metaani, heeliumi ja muud sihukest sodi. Ma olen selliseid näinud internetis, mõne mõtlesin ise välja, aga need kõik eeldavad, et Pandora ei ole mitte Maa moodi miljardeid aastaid stabiilne olnud ja teiseks järgis kogu sealne loodus Maa skeemi, ehk siis taimed oleksid pidanud geoloogilises skaalas väga ruttu asendama atmosfääris süsinikdioksiidi hapnikuga, mis omakorda kõik muud põlevad gaasid nahka paneks (vesinik sajaks veena maha ja planeet uppuks etc etc). Kokkuvõtlikult – jama. Või väljendugem viisakamalt – määäädzik.
Ja mis asi on see unobtainium? Kättesaamatu element loomulikult – selline üldnimetus, mis meeldivalt sarnaneb transuraanidele. (Neid muide nimetatakse 112 ununbium Uub, 113 ununtrium Uut, 114 ununquadium Uuq, 115 ununpentium Uup, 116 ununhexium Uuh, 117 ununseptium Uus, 118 ununoctium Uuo etc.) Pani see asjandus mäed hõljuma? Määäädzik.
Siis inimese ja avatari side, kui esimene kastis lamas ja teine metsas hulkus? Millist kanalilaiust seal vaja on... ja kuidas see vortexi lähedal töötas? Määäädzik.
Ja kui ma olen inimene avatari kehas – aga ikkagi inimene --, siis kas sarnasusest Zoe Saldanaga piisab, et keppida üht sinist teise korruseni ulatuvat elukat... olgu, nagu öeldud, määäädzik, aga jätame selle.
Juba vaatamise ajal lihtsalt vihastavad näkkukarjuvad loogikaaugud. Kuigi kordan igaks juhuks veelkord, et mõnes mõttes oli ikkagi tegu üllatavalt hea filmiga, hakkasid mul suunurgad alla vajuma juba üsna alguses, kui tüübid maandusid kosmosesüstikuga ja siis lappas peategelane lahti kõige tavalisema ratastooli – ehk oligi see esimene koht filmis, kui ma sain aimu, mis mind ees ootab? Kartsin, et kohe järgmiseks näitavad nad kööki, kus kindlasti süüdatakse parasjagu tulekiviga lõket...
Siis läksid maalased esimest korda avataride kehades metsa hulkuma – miks antakse peategelasele pihku püss, mis ainult vihastab välja need, keda sellega tõesti lasta oleks vaja? Kas inimesed ei teadnud seda? Kohe tekib ka küsimus, et kui tüüp esimesel metsaretkel satub olukorda, kust päästab ainult ta eelnev sõduriväljaõpe ja suur hulk vedamist, siis peaks ju nende – idee järgi hirmkallite – avataride käive väga suur olema, sest vähemalt igal kolmandal korral süüakse see ära. Ei ole võimalik, et sellistes tingimustes tüübid efektiivsete relvadeta rahulikult metsas jalutavad, ja selle valguses meenus mulle kohe eelmine stseen, kus maskis inimene helikopterit väljastpoolt valvama peab – tulge mõistusele, ta oleks ju ainult kergeks eelroaks igale möödajalutavale suuremale kuuejalgsele! Ja hiljem jäeti peategelase teadvusetu keha pooleks päevaks metsa vedelema… Aiiiii!
Ühest küljest oli tulirelvade väike mõju kohalikele nagu loogiline, muidu poleks hiljem maalaste ja sininahaliste na’vide kokkupõrkest tulnud mitte lahing, vaid massimõrv. Selle filmi kandvates kaadrites üritatakse ju välja mängida narratiivi, mida ikka ja jälle ulmes – seni alati ebaõnnestunult – proovitakse ja millele normaalset lahendust võib-olla ei olegi, see on moodsa sõjatehnika ründamine vibude ja odadega. Olgu, Pandora elanikud olid kõik väga tugevad, ja vortex, mis suurema osa elektroonikat kasutamiskõlbmatuks muutis, natuke võrdsustas olukorda, aga siit jõuame kohe küsimuseni, et kas kõigil eelnevatel aastakümnetel olid maalastel seal planeedil ajud välja lülitatud või? Või istusid kõik inimesed oma kaevanduses, ainult kaks teadlast käis väljaspool ja neil vedas hirmsasti?
Stopp, mida ma teen? Otsin põhjendusi faabula jaburusele...
Ma ei räägi tegelikult midagi uut: nii Eesti kui maailma ulmefoorumid on täis sarnaseid arutlusi, sest ükski inimene, kellel natuke tervet mõistust, ei suuda seda filmi vaadata, ilma et tal loogikablokk kokku jookseks. Ehk aitab seda kuradi hästi tehtud pilti nautida, kui ennast juba eelnevalt vegetatiivsesse seisundisse viia? (6 kuni 16 õlut olenevalt indiviidist ajab tavaliselt asja joonde.)
Võib vaielda selle üle, kas inimesest ca kaks ja pool korda suurema humanoidi lastud vibunool tungib läbi helikopteri esiklaasi; võib – ilma irooniata – kriipsutada alla, et seal ei pidanud sõda riik, vaid erafirma oma palgasõduritega, ja loogiline, et kogu punt oli teele saadetud võimalikest odavaima varustusega; võib pikalt diskuteerida selle üle, miks oli maalastel vaja maavägi välja saata... Minu vastus viimasele küsimusele on: ainult selleks, et seda filmis efektselt tappa saaks. Kusjuures see Pandora maa-ema on ka parajalt jõhker sadist – lasta ratsanikel kõigepealt enesetapjalikus frontaalrünnakus hävida, enne kui „tankid” peale saata...
Kui vaadata koloniaalhõivamiste ajalugu Maal, siis praktiliselt alati suutsid suuremad püssimeeste salgad end kaitsta, kui nad just kohalikke liiga vihaseks ei ajanud. Armee sai lüüa siis, kui nende ülemus oli fenomenaalselt loll (ilmselt meenub kõigile esimesena George Custer, kes kaotas Little Bighorni lahingus ca 300 meest, kaasa arvatud iseenda). Indiaanisõdades olid pooled enam-vähem võrdses seisus, kui indiaanlasi oli ca kaks korda rohkem. Briti ohvitserid Indias lugesid vaenlast ülekaalukaks ja soovitasid taganemist, kui viimaseid oli 5-10 korda rohkem (enne kuulipildujaid tähendas selline vastaste mass, et läheb käsitsivõitluseks, kus arvuline ülekaal loeb).
Kui ausalt käituda, siis muidugi võib leida argumente ka selle toetuseks, miks kõik toimus nii, nagu filmis näha. Maalased ei teadnud midagi „siniste” lennuväe – draakonilaadsete lendelukate – olemasolust, sest nad ei pidanud seda ohtlikuks ega oluliseks. Ka saab paljut põhjendada mainitud asjaoluga, et tegemist oli era-kaevandusfirmaga, kus kõikjalt kokku hoiti, ja ettevõte polnud kunagi oodanud metslastelt mingit arvestatavat vastupanu.
Loo võtmeprobleem seisneb selles, kuidas edukalt rünnata vibude ja odadega kosmosesüstikute, helikopterite, rakettide ja raskekuulipildujatega maalaste mitmesajapealist salka, ilma et see naeruväärne välja näeks.
Olgu, „siniste” pealikuks tõusnud Jake Sully oli endine eriüksuslane, kes tundis põhjalikult maalaste varustust, strateegiat ja taktikat; samuti saab maalaste pealiku (kolonel Miles Quaritch, näitleja Stephen Lang) käitumist iseloomustada ainult ühe sõnaga – paanika; ka ei töötanud lahingupaigas, õhus hõljuvate mägede vahel, enamik maalaste elektroonikat ja neil ei olnud kiiruga võtta paremat pommi, kui kaks euroalusetäit keemilist lõhkeainet...
Ja veel – Michelle Rodriques helikopteripiloodina keeldub puud tulistamast, aga teda puuri ei panda – kuidas selle distsipliiniga neil seal üldse lood olid?
Muidugi oli seal ka standardgalerii muid mõtlematusi, mis ikka kipuvad kimbutama filme, mis ei põhine mingil raamatul (st raamatu autor on siis hollivuudi tegelaste eest mõtlemise ära teinud, sest nende puhul on mul küll tunne, et neil hakkab valus, kui nad aju kasutavad). Kõik elukad Pandoral olid kuuejalgsed – kuhu kadus na’vide lisakätepaar? (Loomadel oli enamasti ka rohkem kui kaks silma, aga see selleks.) Praktiliselt kogu elusloodusel olid liidesed, millega näiteks na’vid loomi juhtisid – miks nad neid omavahel ei kasutanud? Hm, vähemalt keppimise ajaks oleks olnud loogiline oma liidesed ühendada. [Hilisem märkus: see viga on videovariandis parandatud.] Ja muide, kuidas toimus inimese ja avatari side? Määäädžik?
Aitab.
Aga ikkagi ma ei kahetse!
Tahaks siiski lõpetada pisut positiivsemas toonis. „Avatar” on suurepärane töö. Arvuti genereeritud reaalsus ja 3D on selles linateoses ühinenud elamustpakkuvaks vaatemänguks, mida on lihtsalt sõnulseletamatult ilus jälgida. Tõsi, see, millest seal filmis pajatatakse, on täiega nauditav vast ehk siis, kui vaataja tõesti pole kursis inimkonna viimase kolme tuhande aasta kultuurilooga.
Ja midagi pole teha, et minusugustel, kes intellekti au sees hoiavad, tekivad sarnased tunded sellega, kui näeksime kedagi mikroskoobiga naelu seina tagumas – sul on käes SELLISED vahendid ja sa ei oska nendega muud teha kui...
Kinost
Ah teate küll – see jõle popkorni järele haisev betoonsara, kus teismelised kuivkeppi teevad ja sulle näts istumise alla pannakse... Nüüd on vähemalt valida sossasoolaplassa ja Pähelangevate Lagede Maja vahel. Kuna elu on armas, valisin esimese. Seal ma vähemalt tean, et mulle lastakse ainult suhtumisega pähe.
Tegelikult ma vabandan noorte ees, kes moodustavad kinoskäijatest enamiku, aga minul tekib kinos tõrge. See institutsioon oma tänasel kujul solvab mu inimväärikust. Olgu, viimase kümne aastaga on asutus läinud tunduvalt puhtamaks, ei haise enam nii hullusti ja nätsu sulle ka enam naljalt istumise alla ei sokutata.
Võib-olla ma tahan liiga palju ja võrdlus – ütleme – teatriga, on kohatu? Nojah, vahe on nagu restoranil ja rämpstoiduputkal, kus sulle kotletisai ette visatakse – ja kao siit! Üritus peab raha sisse tooma ja küll vaataja kõik ära kannatab... Tegelikult pisiasjad, millest ei maksa rääkida?
Ärme räägi majast endast, mis sai sündida vaid nii, et purjus arhitekt ladusid tühje kingakarpe hunnikusse – sossasoolaplassa on üksteise otsa kuhjatud saaliklotside kõle, ebamugav ja ebaloogiline rägu.
Ärme räägi isegi ajastu märgist – sinises valguses häilivast videovalvega WC-st.
Ärme räägi sellest, et kell 11 hommikul on kassas saba ja kaardiga maksta ei saa...
3D prillidest
See „keskmise pea meetod” ajab raevu – minul on mütsinumber 60 ja mulle on need prillid väikesed. Ma saan aru, et mõnel nagal kukuvad minu mõõtu prillid alahuulele, aga mina, saate aru, näen filmi läbi leinaraami. Ja pigistab ka. Pask.
Ja filmi lõppedes tehakse saalitäiele inimestele lennujaama: prillid vaja ju tagasi korjata. Ma võin aru saada terrorismipõhjendusest, mille varjus inimvihkajad aeronautikas üksteisega võistlevad, kui mitmes sabas on võimalik inimesi solgutada teel lennukini, kuid kinos ma keeldun seda talumast – välja sai ainult läbi ühe uksepoole, mille taga seisab kari dresseeritud pärdikuid. Kusjuures ühel pool ust seisab üks paks tädi lihtsalt takistuseks, teisel pool korjab teine prille ja veel 5-6 tükki töllerdab seal niisama.
Ja siis muidugi see skisofreeniline situatsioon salvestamise ümber. Lugege kas või kino kodulehte (http://www.forumcinemas.ee/news/2/863/): „Seansse monitooritakse pidevalt ning seega võib ka seansi ajal telefonist sõnumeid lugedes sattuda turvatöötaja kõrgendatud tähelepanu keskmesse.” See ei ole lennujaam, siin ei ole tegemist terrorismiga, ja see on pealegi sügavalt mõttetu – seda filmi oli võimalik suhteliselt talutava kvaliteediga laadida netist alla juba paar päeva peale esilinastust. Mida need ajukääbused tõmblevad?
Ainus tulemus on – jällegi –, et tõenäoliselt ei ole mina ainuke, kel tekib vastikus koha vastu, kus teda lugupidamisega ei kohelda. Aga samas, ehk kuulun ma ebaolulise vähemuse hulka?