Tegelikult meil juba on baaselatis. Ainult et sellel on teised nimed. Kõige alumises otsas on see toimetulekutoetus ja „kodanikupalgast” eristab seda vaid see, et seda tuleb taotleda ja lisaks tuleb alandlik olla ja kannatada ära hulk „kontrolli”. Edasi kõikvõimalikud vähekindlustatute toetused ja lõpuks kuulub siia alla ka tulumaksuvaba miinimum. (Lubatagu ignoreerida praegust „maksuküüru” – on olemas nii lolle mõtteid, et intellekti solvab isegi püüe neis midagi leida…)

Ehk siis oleme täna juba niikuinii olukorras, kus riik sisuliselt maksab baaselatist. Jah, see on väike, see on n-ö laiali pudistatud ja selle juurde käib vajaduse tõestamine (sest riik tahab, et võimalikult paljud makse maksaksid) – aga muud vahet ei ole. Jah, süsteem on üles ehitatud selliselt, et sundida võimalikult suurt hulka inimesi makse maksma – baaselatis on ikkagi väga minimaalne ja – lubatagu taaskord korrata – selle saamiseks tuleb läbida selle taotlemise kadalipp.

Just see viimane on „kodanikupalga” kõige sümpaatsem joon, mis kindlasti paneb paljud inimesed mõttega kaasa minema: vast tunneksime end kõik – riigi, rahva ja kodanikena – paremini, kui enam poleks vaja seda nii massiivset kodanike näägutamise, solgutamise, tänitamise, mõnitamise ja jooksutamise masinavärki?

Karta siiski on, et praegustes oludes baaselatis ei tööta. Ja ka neid põhjusi on tegelikult puudutatud:

Esiteks, me ei ole niikaugel, et saaksime loobuda ühiskondlikust sunnist, et töövõimeline inimene peab talutavalt elamiseks midagi tegema. (Või teisiti öeldes on ühiskonnas väga palju funktsioone, millega toimetamist naudib vajalikust palju väiksem osa inimesi.)

Teiseks tuleb endiselt määratleda kodanikud ja tegeleda nendega, kes seda pole.

Kolmandaks on ikkagi alati inimesi, kes lihtsalt ei soovi või suuda seda mängu kaasa mängida, st elada ühiskonna reeglite järgi (kurjategijad, vaimse puudega inimesed, kõikvõimalikud sõltlased, „veendunud” kodutud-prükkarid etc etc).

Olemegi jõudnud kõige tähtsama küsimuseni – miks me seda üldse tegema peaksime?

Lubatagu meelde tuletada, et maksud pole ainult riigikassa täitmiseks, vaid ka hoovad kodanike (ja äriühingute) käitumise suunamiseks, ja riik on juba õige mitu sajandit võtnud järjest üle funktsioone, mis varem olid suuresti inimese enda või perekonna vastutusala.

Seega on igasuguse baaselatise või üldse maksusüsteemi märkimisväärse muutuse juures peamine küsimus, kas see aitab meie ühiskonna uuesti kasvule?

Teeme ühe mõtteeksperimendi – kujutleme pensionäri riigipoolse toetuse vajaduseks 100% ja täiskasvanud töövõimelise inimese vajaduseks 0%, kui ta töötab, ja 100%, kui ta ei tööta.

Tähelepanelik lugeja juba loodetavasti sai aru, mis on sellelt pildilt puudu:

Lapsed.

Ilma nendeta oleme praegu olukorras, kus ühiskondlik-majanduslikus mõttes on kaardil väärtusi loovad ja „käibest väljas” kodanikud. Nad kõik saavad hääletada, kuid esimesi on juba hulga vähem kui teisi ja sellest tulenebki „sotsialismi võidukäik” – ehk siis kõik need, kes väärtusi ei loo (kas vanuse tõttu, ehk pensionärid, haiguse tõttu või laiskusest ja lollusest), üritavad võimalikult rohkem välja pigistada neist, kes loovad.

Seega siis kõik need, kes väärtusi loovad, lisaks need, kes üritavad väärtuste loomisel kaasa aidata ja need, kes vähemalt püüavad nii välja näha, et neist võiks midagi kasu olla, moodustavad vähemuse, kes mängivad ühelt poolt võrdsuse ringmängu ja teiselt poolt peaksid ikkagi nii palju rohkem teenima, et sealjuures veel lapsed üles kasvatada.

See asi võiks isegi toimida, kui see oleks ühiskonna teadlik valik – et sa pead leppima paarikümneaastase viletsusperioodiga, kui sul on eksklusiivne hobi pidada lemmikloomi, kes juhtumisi ühel päeval valima ja makse maksma hakkavad. Et sa peadki selleks olema üle keskmise edukas ja ühiskond aktsepteerib, et enamik tegeleb asendustegevustega ja rahvaarv langeb kiiresti.

(Rangelt võttes ei ole lapsed ka praegu pildilt täiesti väljas. Mingi 60€ kuus siiski makstakse ja põhimõtteliselt tuleb siia liita koolide peamaks (ca 2000€ aastas); ja muidugi emapalk etc etc.)

See ei saa toimida avatud maailmas, kus tsivilisatsiooni lihapottide juurde üritab tungida üüratu mass ja väärtuse loojatel hakkab hari punaseks minema, sest lisaks oma lastele ja vanematele ja kuuele kõõmakotile, kes räägivad, et sugu polegi olemas ja me kõik peaksime fotosünteesima hakkama, tahab sinuga võrdsele ülalpidamisele veel kuussada pärdikut, kes tänutäheks kõik ümbruskonna ära reostavad ja naistele kallale lähevad.

Ent ärgem kaldugem baaselatise üle arutledes kõrvale migratsiooniprobleemile – esmajoones, kuidas see ikkagi ettevõtjatele ära tasub, kuna kaasnevad, palju suuremad kulud kannab ühiskond solidaarselt.

Rahvana me muidugi lausa peame arutlema ja uurima, millal ettevõtjate lühinägelik ahnus saastab ühiskonna teistsugust mentaliteeti kandva ollusega murdepunktini, kus see ei suuda enam sellisena – arenenud tööstusriigina – toimida. Olulisemgi on antud juhul mõista, et ka kõige paremates tingimustes – kui juurde tuleb noort ja haritud tööjõudu – saab selline kooslus toimida ainult kui kimäär – inimesed ei lähe sinna elama, nad lähevad sinna surema. Välja surema.

Võimalik, et see, mis on toimunud aastatuhandete vältel linnade ja maa vahel, toimib nüüd (vähemalt mõnda aega) erineva arengutasemega riikide vahel. Linnad pole end (üksikud näited välja arvata) ju kunagi suutnud taastoota, need on saanud eksisteerida vaid tänu pidevale inimeste juurdevoolule maalt.

Nii et isegi kui jätta hetkel kõrvale kõik filosoofilised ja ühiskonnateoreetilised arutelud eelkirjeldatud skeemi elujõulisuse üle, peaks olema selge, et kui me endiselt mõtleme tõsiselt seda paljukorratud Põhiseaduse preambula mõtet, tuleb meil, eestlastel, saavutada hiljemalt põlvkonna jooksul olukord, kus meil tuleb siit omal peale nii palju kvaliteetinimesi, et puudub vajadus parimalgi juhul pehmelt öeldes ebamäärase väärtusega seltskonda sisse vedada, ja võime leppida teatud osa noorte-tarkade äraminekuga.

Ja see on võimalik ainult sellises majandusmudelis, mis põhimõtteliselt saadab pikalt lääne viimase paarisaja aasta kogemuse, kus lapsed on õigusteta alamakstud paaria ja lapsevanemaks olemine ühiskondlikus teadvuses pigem iroonilist kaastunnet vääriv.