Kõigepealt, on mõned inimtegevuse liigid, millest rääkimine üldiselt ei anna midagi ja mida mõnikord ju võib natuke vaadata, aga millega on kõige taibukam, naudingutpakkuvam ja olemuslikult loogilisem ikkagi ise tegeleda: söömine, seks ja sport näiteks. Aga kuna jauramine endiselt käib, siis olgu.
Mul on vähemalt kaks tuttavat, kes on häälestanud FB Purity filtreerima postitusi, kus dopinguskandaaliga seotud tegelaste nimed. Mõtlesin ka ise sellele lahendusele, kuid leidsin, et parem on minna üks samm kaugemale – analoogselt kahjuritõrjega on pikemas perspektiivis otstarbekam tappa mitte putukaid, vaid nende vastseid. Lihtsam on mitte jälgida või üldse mitte hoida sõbralistis tegelasi, kes pidevalt jama postitavad; näiteks horoskoopide jagajad saavad mult kohe ’unfollow’; aga ma hoian „nähtaval” siiski hulga üsnagi sõgedaid – lamemaalasi, feministe, sotsialiste, russofiile, veganeid ja nii edasi –, sest kasulik on lasta endale pidevalt meelde tuletada, et me kõik elame kogu elu kesk ohtlikke lolle.
Kuulge, sõbrad, homo sapiens’id, ehk mõistusega inimesed – tippsporti ilma dopinguta ei ole olemas. Lihtsalt ei ole. Ja on ainult kaht liiki tippsportlasi – need, kes on vahele jäänud ja need, kes veel ei ole. Inimese füüsis ei muutu iga põlvkonnaga, me oleme geneetiliselt needsamad inimesed, kes kümneid tuhandeid aastaid tagasi. Inimesed on läbi kõigi aastatuhandete jooksnud ja hüpanud – see jutt, et treening läheb niipalju paremaks, solvab tervet mõistust. Olgu, midagi tõesti annab teha tehnikaga, saab spetsiaalselt treenida just selle ühe konkreetse ala jaoks vajalikke liigutusi; olgu, midagi annab teha varustusega; olgu, midagi annab teha legaalsete dieetide-rohtudega... Aga rekordid muudkui paranevad sellest ajast, kui neid üleeelmisel sajandil tänasega võrreldaval kujul fikseerima asuti, ja kuna inimvõimed lihtsalt ei saa sellises tempos paraneda, siin on ikkagi teadus mängus – võimsad vahendid, mida inimkonnal varem ei olnud.
On kaks aspekti. Ühelt poolt see okseleajav silmakirjalikkus, kuidas vahelejääjaid hurjutab avalikkus ja need, kes veel pole vahele jäänud. Jah, teoreetiliselt on võimalik, et kellelgi on vedanud, kellelegi on looduse poolt nii palju antud, et ta hüppab ilma mingi tagantaitamiseta keskmistest hästiarenenud meestest poolteist korda kaugemale. See mahub statistilise hälbe piiridesse ja inimkonda on ikka hulga miljardeid; kõige pikem tegelane on ka ju poolteist korda tavalistest pikkadest pikem. Aga igal juhul on tegemist hälbega ja mismoodi peaks see kellelegi korda minema, kui me paneme oma hälvikud teiste hälvikutega kõrvuti hüppama?
Sest siit jõuame teise aspekti juurde – hästi, kui meil on nii kiire jooksja välja panna, siis ehk oleme kõik suhteliselt kiired jooksjad? See on kõige positiivsem suhtumine – sest tippsport, inimesest viimase väljapigistamine lõhub nii keha kui vaimu ja lisaks ei aita mitte kuidagi kaasa rahva tervisele, pigem raiskab ressursse ja mõjub hoiatava näitena (täpsemalt neile, kes mõelda oskavad; odava meelelahutuse sihtgrupp selleni tavaliselt ei küüni).
Autoajakirjanik Purdy kirjutas kunagi: „On kolm tõelist spordiala, alpinism, härjavõitlus ja autovõidusõit. Inimene eluta looduse, elusa looduse ja enese loodu vastu. Kõik muu on meelelahutus.” Lameda ja mereäärse maa elanikena võime alpinismi ehk purjetamisega asendada, ent oluline on siin välja toodud – lisaks enda vormishoidmisele tuleb kõne alla eneseületust. Sellele vastandina aga on tippsport – igasugune tippsport! – pidev ja sihipärane keha ja vaimu mõjutamine kõikvõimalike läbiuurimata või tõestatult kahjulike keemiliste ainete ja meditsiiniliste protseduuridega, ja seega on kohane võrdlus gladiaatoritega, keda tapeti areenil plebeide lõbustamiseks.
Ma ei ütle, et seda ei peaks tegema. Kutsun selles osas üles täielikule liberaalsusele! Igal inimesel on õigus teha endaga, mida ta tahab. Kui selline jõhker ja laastavate tagajärgedega meelelahutus on see, mida inimesed soovivad – palun. Spordiäris liiguvad suured rahad – ja kelle asi see peaks olema, mida kloun süstis või näitleja nuusutas? Aga esiteks lõpetaks selle solvava valetamise, nagu oleks selles midagi loomulikku, ja, teiseks ei ole ühtki head põhjust, miks riik peaks seda toetama, kõige vähem spordi nime all.
Öeldakse, et selleks, et võita kõrgushüppevõistlus, on vaja leida üks mees, kes hüppab seitse jalga, mitte seitse meest, kes hüppavad ühe jala. Aga mis me selle võiduga peale hakkame? Asi ei ole ju kadeduses, et mõni eesti mees teenib ühest kohast teise rüsides või mingeid esemeid loopides palju raha, asi on selles, et ta on kolmekümneselt sisuliselt invaliid, kellega pole muud peale hakata, kui riigikokku topiseks panna, ja need teised seitse lösutavad tugitoolides seda üht vahtides ja saavad kah nii 30-40 vahel oma esimese südameataki. Ei, meil on vaja neile seitsmele ora tagumikku ajada, et nad hüppaksid vähemalt 3-4 jalga – sest siis on nad sellises vormis, et pole koormaks sotsiaalsüsteemile ja võib-olla isegi suudavad lapsi teha.
Sest riigi ülesanne on toetada spordi (kehakultuuri, tervete eluviiside) kontekstis rahva tervist, et kasvaks tervena elatud aastate arv; et me kulutaks oma ühist ressurssi, maksumaksja raha selleks, et meie inimesed oleksid paremas vormis ja seeläbi õnnelikumad, võimelised elu rohkem nautima ja endast rohkem andma.
Seega jätkem rahule need õnnetud, kes vahele jäid. Neil polnud isegi väga head vahendid-tehnikad-tegijad, nagu tulemustest näha. Lõpetame osatamise ja ohhetamise, tõuseme tugitoolis ja läheme jooksma. Ja nõuame poliitikutelt spordi rahastamise prioriteetide mõistupärast ümbervaatamist.