Tänaseks on jõutud maksimum 125 aastani. Disney esimesed multifilmid tehti 1928 ja nende kaitse oleks lõppenud 1984, kuid 1976. aastal seadust muudeti ja kaitse ulatus 2003. aastani. 1998 muudeti seadust uuesti ja nüüd ulatub kaitse 2023. aastani. Ja käib aktiivne lobitöö, et muuta korporatiivne kopeerimisõigus piiramatuks...

 

Muide, tasub tähele panna, et juttu on kopeerimisõigusest; „autoriõigus” oleks siinkohal eksitav. Viimane on Euroopa kultuuriruumi termin, prantsuse keeles droit d'auteur, ja sätestab oma olemuselt autori kui looja õigused ja ka vastutuse loodu eest. Kopeerimisõigus ehk copyright võib olla autorist täiesti lahus ja sätestab praktiliselt ainult kommertshuvi.

 

12. septembril vastu võetud Euroopa Liidu direktiivis on, muide, peale vastuolulise ja palju pingeid tekitanud artikli 13 ka „huvitav” artikkel 11 ehk nn lingitasu artikkel. Kulub natuke aega, enne kui direktiiv päris seadusteks saab, kuid mõtisklegem vahepeal, kuidas sellised, liigagi ilmselt vaid väikese kildkonna huve teenivad seadused üldse läbi lähevad?

 

Võtmesõna on siin lobi. Me ju kõik mäletame ACTA-vastaseid proteste. See oli esimene katse internetti suukorvistada ja usun, et vähemalt suuremale hulgale inimestest on pikema seletamiseta selge, et tegemist pole vandenõuteooriaga, kui väita, et Euroopa koopiaõiguste ümber toimuvat ei saa vaadelda lahus Miki-hiire fenomenist.

 

Häda on selles, et neil tegelastel on palju raha ja ühiskond ei jõua olla kogu aeg aktiivses kaitseseisundis. Jah, korra on võimalik toimuv inimestele ära seletada ja nad tulevad välja, aga elus on palju muudki teha. Raha eest aga on võimalik palgata seltskond, kes kogu aeg üritab selgitada, kui hea on suukorv ja ahelad. Sellele seltskonnale on see töö ja nii nad muudkui mürgitavad otsustajate hingi kallutatud andmete ja „pehmete” altkäemaksudega (vastuvõtud, kingitused, soodustused...).

 

ACTA-st on möödas kuus aastat ja sõnastuselt hoopis teistsugune, kuid olemuselt samasse suunda osutav seadus läkski lõpuks ilma suurema kärata läbi. Vaba mõte kaotas jälle ühe lahingu...

 

Artikli 13 ehk meme ban’i (meemitõrje) artikli mõte on lühidalt kohustada kõigi avalike platvormide omanikke tegelema eeltsensuuriga ehk tagama, et koopiaõiguste alla kuuluv materjal avalikkuseni ei jõuaks. Praegugi on selliste platvormide omanikud kohustatud kopeerimisõigusi kontrollima ja palju materjali n-ö hoitakse kinni ka nende initsiatiivil (st ilma et keegi oleks kaebust esitanud), kuid olemuslik vahe on siin ulatuses ja võimalustes. Eriti meil siin – Nõukogude okupatsiooni laustsensuur veel mitte täielikult ununenud – peaks olema selge, kustpoolt tuul puhub. Oo jaa – raamatute põletamine on ka alati alanud porno ja nõidumisõpikute ja eriti ilge saastaga, aga millegipärast on alati jõutud inimeste põletamiseni.

 

Esiteks tuleb mõista, et kopeerimisõigus praegusel kujul on mõttetu, arengut takistav igand, mis mõeldi tööstusrevolutsiooni tõusul välja varem valitsenud tsunftisaladuste „süsteemi” kompenseerimiseks – et anda väljamõtlejale võimalus oma loovus rahaks teha ja et riigil oleks kontroll kõigi leiutiste üle.

 

Loomulikult on autorluse kaitsel mõistuspärases ühiskonnas oma koht, sest keegi ei kujutaks ju ette, et näiteks mõni kirjastus saaks karistuseta välja anda raamatu autorilt varastatud käsikirja põhjal (kuigi sedagi on ikka ette tulnud). Hoopis teine asi on raha küsimine igale kunagi mõeldud mõttele viitamise eest. Sest vaadake, asi ei ole iseenesest meemides, mis tegelikult töötavad suurkorporatsioonide huvides ehk teevad neile vabatahtlikku reklaami ja vormivad sealjuures kogu maailma nende loodud meemide raames mõtlema ja end väljendama. Kogu mäng käib võimaluse nimel eeltsenseerida kogu avalikku ruumi jõudvat selle kõige laiemas mõttes, alates võimalusest väga täpselt määrata, mida sa üldse saad postitada ja loomulikult ka näha, ning lõpetades „ebameeldivate” faktide ja mõtete blokeerimisega.

 

Me siin Eestis oleme tegelikult veel väga suure vabadusega harjunud. Me saame torrenteid tõmmata ilma VPN-ita ja siiatulnud rootslased ahhetavad ja ohhetavad, kuidas Eestis öeldakse igal tasemel välja nende jaoks šokeerivalt rassistlikke ja seksistlikke seisukohti.

 

Aga alati on neid, kes tahavad pöidlakruvisid paar vinti koomale keerata ja kavalad on nad, raisad, ka – või arvate, et see on juhus, et korraga asutakse kloorijoodikute ja Objektiivi kallale? Jah, esimesed on nii lollid, et on puhas humaansus nende solgitoru kinni panna, enne kui nad end või, veel hullem, mõne lapse ära tapavad, aga mis on teisel viga peale „sobimatute” mõtete? (Rõhutagem, küsimus ei ole selles, mida mina või keegi teine Objektiivi tegevusest arvab, küsimus on õiguses neid mõtteid välja öelda.)

 

Iga arengut, ka interneti suukorvistamise katseid saab vaadelda positiivselt. Tundub, et Facebooki paremad päevad on läbi. Pean tunnistama, et mul on seal kaks accounti – oma ja kirjanikunimega. Oma nime all kasutan ma seda Firefoxiga, mul on peal reklaamiblokeerija, FB Purity ja osa skripte keelatud. FB on kasutatav. Kui ma login Chrome’i alt sisse kirjanikunimega, siis... ma tõepoolest ei mõista, kuidas inimesed seda tolatsemise ja reklaami laviini taluvad! Mida nad sealt leiavad? Aga, jah, on ka inimesi, kes siiani suudavad telekast kommertskanaleid vaadata...

 

Ehk siis – aeg on kolida! Näiteks on olemas MeWe, millega suhtlemine on krüpteeritud ja kinnistes gruppides toimuvat on sisuliselt võimatu kontrollida. Sõnumiprogrammiks sobib näiteks Telegram, mis samuti kasutab krüpteeringut. (Raske öelda, kas see on reklaamitrikk, aga see olla Venemaal keelatud, kuna seda ei saa jälgida...) Ja internetis surfamiseks sobib suurepäraselt Tor brauser, mis kõige lihtsamal juhul võimaldab mööda hiilida igasugustest geopiirangutest.

 

Alati tuleb meeles pidada, et nende Facebookide, Instagrammide, Twitterite ja muu taolise jaoks ei ole sa klient. Sa oled toode, mida nad müüvad reklaamiagentuuridele. Nende edu ja elu sõltub sellest, kas inimesed vabatahtlikult panustavad oma aega ja tööd sisu tootmisele, et seejärel oleks mõtet seal omasuguste keskel oma eluaega raisata. Probleeme tekitab väike vähemus; enamik, nagu öeldud, jagab kassi- ja toidupilte ja ajab rabavalt ajuvaba mula, mis intellekti lati alt nii sügavalt läbi jookseb, et isegi juukseotsad ei liigu. Ja nii ongi Facebook muutumas selliseks nunnuks ohutuks tapeediks, kus mõeldakse ainult lubatud mõtteid ja jagatakse suure venna poolt heaks kiidetud kraami.