Ajast füüsikas ja ulmes

NB! Sorry, artikli sisemised lingid ei tööta (kuidagi kadus 'node'i number lingist ära).

Järgnev artikkel on osaliselt inspireeritud samateemalisest ettekandest Estcon 2005-l, kuid kuna „läbirääkimistel” sellega esinenud Ants Milleriga selgus, et alles on vaid pigem märksõnu sisaldav konspekt, on sisuliselt ikkagi tegemist uue käsitlusega, mis küll liigub samadel radadel kui too mainitud paari aasta tagune ettekanne.

Nii et parafraseerides vana nalja – loeng toimub 23.07.2005 kell 13:00; kes kohale ei jõua, lugege siit.

Sissejuhatus – erinevad maailmanägemised

Kõigepealt kirjutasin selle artikli alustuseks lause: „Iga tõsiselt võetav ulmeautor peab enda jaoks selgeks mõtlema aja ja ruumi seosed,” ja tõmbasin selle kohe maha.

See on vale – on väga palju ulmeautoreid, keda ei saa kergekaaluliseks pidada ja kes aegruumi füüsikaga üldse kokku ei puutu. Kõigepealt ulme alla kuuluvad fantasy1 ja horror, mis oma pead selliste asjadega lihtsalt ei vaeva, ehkki teisalt ei ole see vabanduseks eksida keskkoolifüüsika vastu.2 Järgmiseks ka SF-i või pikemalt teaduslikku fantastikat viljelevad autorid, kelle teemadeks on arvutid, bioloogia või ühiskonnateadused. Selliselt vaadeldes puudutaks temaatika vaid hard-SF-i üht osa, kuid nii see ka ei ole, sest kahjuks on ajarännud ja tähtedevaheliste kauguste läbimised muutunud ka arvestatava koguse piiripealse ulme ja puhtaks meelelahutuseks kvalifitseeruva üsna tavaliseks komponendiks. Selgitaksin veel viimast määratlust – kardan, et jääme ise naeruväärsesse olukorda, kui me üritame vähegi tõsisema ajarännu käsitluse võtmes vaadelda Hollywoodi jõulumuinasjuttu, kus valge habemega taat pisaratest nõretava jobu minevikku remondib, sest seda tehes omistame nii tegijatele kui vaatajatele mõtteid, mis neil nii kõrgelt üle pea sõidavad, et isegi juukseotsad ei liigu.

Edasi peame tõdema, et vahe füüsika ja igasuguste kunstiliste käsitluste vahel on fundamentaalne ja algab juba probleemiasetusest. Kui me teadusliku hüpoteesina tunnistaksime ajarändude võimalikkust, tuleks vastuoluvabalt mööda saada mõningatest põhiprintsiipidest, millele toetub tänapäevane ettekujutus ajast ja ruumist. Paraku aga nõuab mainitud teooriatest arusaamine väga spetsiifilisi teadmisi. Näiteks nii üldrelatiivsusteooria kui Hawkingi3 braanide maatriks teatud tingimustes justkui lubaks ajarände, kuid siin räägitakse pigem ‚suletud ajasarnasest joonest’ ja ,negatiivsest seisuenergiast’. Igal juhul on raskesti kujuteldav ehitada laiemat publikut köitev jutt üles sellele, milline osa nendest võrranditest peaks andma erilahendeid, et ajamasin tööle hakkaks. Muidugi on siin ka meeldivaid erandeid – näiteks Carl Sagani „Kontakt”4, mille ussiaugud on aidanud üle arvutada üks maailma juhtivaid füüsikuid Kip Thorne5. Paraku aga – olgem ausad – ei ole keskmise lugeja-vaataja jaoks vaja niipalju vaeva näha, sest näiteks kui paljud suudaksid kirja panna kiiruste liitmise valemi erirelatiivsusteooria puhul?6

Seega kunstiliste nägemuste puhul saame me vaid küsida, kas need järgivad uuemaid ettekujutusi ruumifüüsikast – enamasti ei järgi – ja kui mõistuspäraselt rikutakse neid ettekujutusi selleks, et tegelased jõuaksid sinna, kuhu jutustajal tarvis on.

Ja veel – kuigi artikkel on ajarändudest, puudutan kogu aeg ka tähtedevahelisi lende ja relatiivsusteooriat. Tuletagem meelde, et me elame aegruumis, st. aeg ja ruum on tänapäevaste ettekujutuste järgi teineteisest lahutamatud ja paljud põhimõtteliselt sarnased küsimused puudutavad neid mõlemat.

Ettekujutused ajast ja teaduslik mõte

Enne relatiivsusteooriat

Igal inimesel on oma empiiriline ettekujutus ajast ja üllatav on tõdeda, kui erinevad need olla võivad. Proovige vastata näiteks küsimusele, kas aeg voolab, möödub või kaob? Ehk teisiti küsides – kas tulevik ja minevik on sama reaalsed kui olevik?

Esimesed, kes midagi tarka sel teemal kostsid, olid muidugi vanad kreeklased. Umbes 500 aastat enne meie ajaarvamist kirjutas Herakleitos: „Kõik voolab ja miski ei püsi; ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda, sest astujale voolab üha uus ja uus vesi.” Samast ajast, vaid põlvkond hiljem, on pärit ka teine vastandlik käsitlus – Parmeides kirjutas: „Õiget teed näitab vaid üks sõna: On. Sel teel on palju märke, et see, mis on, on tekkimatu ja hävimatu, ilma lõputa. Ei olnud, ega saa olema, lihtsalt on – praegu, ainulisena, kõik koos.”

Meie igapäevases kogemuses on ju aeg midagi selgelt mõõdetavat ja kõigest muust sõltumatut. Niikaua kui inimkond on eksisteerinud, mõõdab seda päevade ühtlane vool ja kell tunnistab kahjuks puhtalt inimlikuks subjektivismiks aja kiiruse muutused näidetes a la minut noore kena daami seltsis on hulga lühem kui minut kuumal pliidiraual istuda. Tunnetuslikult, metafüüsika tasandil on niisiis küsimus vaid selles, kuidas me ajavoolu asetume, ja siin on kolm võimalust:

Presentism. See tähendab, et olemas on vaid praegune hetk. Seda, mis oli varem, enam ei ole, ja seda, mis tuleb, veel ei ole. Eksisteerib ainult see, mida me just praegu oma meeltega vastu võtame.

Possibilism. Minevik on olemas, kuid tulevikku veel ei ole. Kõik, mis on olnud, on fikseerituna meie maailma osa, kuid tulevik tekib kogu aeg meie liikumisest ajavoolus ja on määramatu.

Eternalism. Kõik, mis kunagi on olnud või olema saab, on olemas alati, igavesti ja fikseerituna, me vaid liigume oma subjektiivses ajas minevikust tulevikku ja kogeme seda praegusena.

Üldiselt on see sügavalt maitse asi, millist neist maailmanägemistest eelistada, sest pole võimalik korraldada katset, mis annaks eelise ühele või teiselt.

Erirelatiivsusteooria samaaegsustasandid

Kõige tähtsam tunnetuslik muudatus, mille 1905. aastal Albert Einsteini avaldatud erirelatiivsusteooria tõi, oli vast arusaam, et aeg ja ruum on omavahel seotud ning kummalgi neist ei ole sügavamat mõtet ilma selles „tegutseva” mateeria või energiata. Samas ei ole vist teooriat, millest ka isegi matemaatikas kodus olevad inimesed suudavad tahes või tahtmata uskumatult valesti aru saada. Ajaga seoses on tihti ette toodud järgmist näidet.

Kujutleme, et Maal, suunas, mis juhuslikult on täpselt Andromeda galaktika sihil, jalutavad kaks inimest erinevates suundades ja tavalise jalutamise kiirusega, näiteks pisut üle 4 km/h. Kui me nüüd arvutame ühe ja teise jalutaja vaatepunktist ajahetke Andromeda galaktikas, tuleb nende vahe nädal (täpselt 4 km/h puhul tuleks 5 ¼ päeva). Ehk siis piltlikult öeldes – kui jalutajate kohtumispunktis seisva vaatleja jaoks andromedalased saadavad just sel hetkel välja invasioonilaevastiku Maad ründama, siis eemalduva jalutaja jaoks nad alles plaanivad seda ja läheneva jalutaja jaoks on laevastik nädala teel olnud.

Minkowski ruum, ehk mis eelmises arutluses valesti läks

Ka eelmises näites arvutatavad samaaegsustasandid on suhtelised. Kuna valgus hakkab Andromedalt siiapoole liikuma ikka ühe kiirusega, saavad kõik kolm vaatlejat täpse momendi teada siis, kui valgus nendeni jõuab... kui nad muidugi umbes kahe miljoni aasta pärast juhtuvad samas kohas olema.

Tavaliselt kujutatakse aegruumi paberil nii, et kolme ruumitelge esindab üks, tavaliselt horisontaalne, ja ajatelge vertikaalne telg. Võttes ruumi ja ajaühikud c-ga (valguse kiirusega) suhtestatult (st. näiteks kui ajateljel on sekundid, siis ruumiteljel on valgussekundid, mis võrduvad ca 300000 km-ga, eks ole), saame kaks 45-kraadist joont, mis ristuvad keskel, mõttelise vaatleja juures, ja tolle vaatleja jaoks on kõigil sündmustel kolm võimalust – need on eraldatud kas ajasarnaselt (all ja üleval), valgussarnaselt (asuvad kaldjoontel) või ruumisarnaselt (vasakul ja paremal).

Või teisiti öeldes ja joonisele mõeldes – on sündmusi, mis asuvad tulevikus (kaldjoonte kohal), mis asuvad minevikus (kaldjoontest all) ja mille kohta ei saa öelda. Ehk siis meie jaoks valitseb määramatus kogu kaldjoontest vasakule ja paremale jäävas alas, sest kõige lihtsamalt öeldes ei ole meieni jõudnud informatsioon (valgus), mis sündmuse nö fikseeriks. Kui me mõttes lisame teise ruumitelje, mis peaks olema paberiga risti, oleksid üleval ja all koonused, mille tipud telgede lõikepunktis kohtuvad, ja seda kirjeldatud joonist võib tihti näha ka aksonomeetriana.7

Kui me tuletame meelde klassikalise lähenemise kolme suunda, siis proovides neid ülalkirjeldatud mudelisse asetada, saaksime järgmise pildi:

Presentism tähendaks, et iga vaatleja jaoks eksisteerib objektiivselt vaid telgede lõikepunkt, subjektiivselt alumised jooned (alumise koonuse pind). St. olemas on vaid praegune hetk ja aegruumi arvestades ka vaid tema asukoht, tunnetada saab ta aga kõike seda, kust valgus parasjagu temani jõuab.

Possibilismi seisukohalt oleks olemas kõik, mis asub minevikukolmnurgas (alumises koonuses) ning vasakul ja paremal asuva kohta ei saa seda otsustada.

Teatud mõttes on nii presentism kui possibilism relatiivsusteooria valguses üsna õnnetus seisus, kuivõrd eelpoolkirjeldatud samaaegsustasandite probleem muudab pehmelt öeldes küsitavaks ainult inimlikule kogemusele tugineva eksistentsi määratluse.

Eternalistid oma pead suhtelisusega ei vaeva – kõik on niikuinii alati ja igavesti olemas...

Minkowski ruumi ja samaaegsustasandite juurde pöördun ma hiljem tagasi, sest tegemist on ühe juba sajand vana kontseptsiooniga, mille vastu kunstilistes käsitlustes järjekindlalt eksitakse. Üks tähtsamaid asju oleks siin ehk mõista, et esiteks ei ole olemas ühtset „just sel hetkel” ja teiseks signaali (energia) levimine valguse kiirusel tähendab ühtlasi ka seda, kas kaks sündmust saavad teineteist mõjutada või ei saa.

Ja vast kõige tähtsam oleks sellele mõistmisele lisada teine fundamentaalne kontseptsioon – entroopia. Praktiliselt mitte ükski sündmus universumis ei ole reaalselt pööratav, sest kõigi nende toimumisega kaasneb entroopia – korrastamatuse – kasv. Ehk teisiti öelduna – ajadimensioon on ebasümmeetriline tänu entroopiale. Või veelkord ümber sõnastatuna on sündmuste toimumise suund tegelikult entroopia suund. Igasuguse mõõtmisprotsessiga kaasneb samuti paratamatult entroopia kasv (mis on sündmuste teineteise mõjutamise võime ümbersõnastus teisest vaatenurgast) ja elu ei saa teisiti püsida kui võideldes entroopia vastu, seega on ka inimese ajataju paratamatult seotud entroopia suunaga.

Aegruum ulmes

Enne kui tõsiselt aja kallale asuda, peatuksin veel paari näite varal lühidalt sellel, kuidas ulmekirjanikud aegruumiga ümber käivad. Midagi rõõmustavat siin ei ole.

„Tähtedevahelised sügavikud!”

Kui välja arvata need, kes müstifitseerivad Reisi8, on enamikul autoritest vaja kuidagi „välja lõigata” aastakümneid lendu, mis muudaks tähtede vahel toimuvad seiklused mõttetuks inimelu skaalas. Praktiliselt kõigil autoritel on omad viisid ületada valguse kiirus, küsimus on vaid selles, kui talutavalt seda tehakse, arvestades meie tänaseid ettekujutusi aegruumist.

Aleksei Tolstoi „Aeliita”9 – Autor on kuulnud relatiivsusteooriast, kui pole sellest aru saanud või tahtnud aru saada. Raamatus selgitab insener abilisele aja suhtelisust südamelöökide sageduse muutusega seisvas ja sõitvas rongis, ning reis Marsile kestab raketis paar päeva, samas kui Maal möödub paar kuud. Ehk siis esinevad relativistlikud efektid miljoneid kordi väiksematel kiirustel, kui need reaalselt mõõdetavateks muutuksid.

Robert A. Heinlein „Citizen of the Galaxy”10, Strugatskite „Vozvrashtshenije”11, Harry Harrisoni jutud jpt –

Kõigis neis räägitakse kiirendusest, et minna „valgusbarjäärile”, unustades sellise pisiasja, et valguse kiirus on alati konstantne, ükskõik mis kiirusega vaatlejad üksteise suhtes ka ei liigu. Sellel võiks olla kaudne mõte, kui seda põhjendataks aegruumi seaduste muutmiseks vajaliku energia viimiseks käepärasemale kujule (eeldusel, et kineetiline energia on käepärasem kui potentsiaalne), paraku aga laevad muudkui tormavad, kuni mingil hetkel aegruum millegipärast „annab järele”. Miks see seda tegema peaks, jääb sügavalt hämaraks.

Isaac Asimovi „Asumi”-lood ja robotilood kui kõige eredam näide järgmisest liigist –

„Hüpe (läbi hüperruumi)” toimub „silmapilkselt”. Mis kella järgi küll? Kõige raskemaks osutub siin samaaegsustasandi probleem, mis kummitab ka kõiki hilisemaid autoreid, kellel esinevad igasugused ussiaugud, portaalid või muu selline ülikiiret liikumist võimaldav. Sellisena on tegemist võõrkehaga – relatiivsusteooria sügavamat tähendust on sirgelt ignoreeritud ning hüperruumihüpped toimuvad tegelikult Newtoni ruumis – ja lisaks satub too „silmapilksus” vastuollu nn deemoni probleemiga12, võimaldades natuke järele mõeldes ehitada igasuguseid igiliikureid.

Teema kokkuvõtteks tahaksin siiski leebemas toonis märkida, et ega väärt raamatut tasu sellepärast kõrval heita, kui seal füüsikaga üle jala lastakse. Eelpooltoodud näidetest vähemalt Strugatskid, Asimov ja Heinlein teadsid suurepäraselt, et nad jama ajavad. Enamik lugejatest pole võimelised seda mõistma, nii et võib-olla kvalifitseerub puhtaks virisemiseks, et reaalteadustega liiga hästi läbi saava vähemuse jaoks oleksid nad vast võinud väheke rohkem vaeva näha ja midagi seeditavamat pseudoteaduslikku välja mõelda...

Ajarändude teooria

Mitte ükski tänapäeval tunnustatud kompleksne universumi olemust, selle tekkimist ning arengut käsitlev vaadete süsteem ei luba ajarände isegi mitte teoreetilisel tasemel. Mainitud Hawkingi superstringiteoorias võib leida erilahendeid, kuid samaväärselt võib teistpidi teha järelduse, et universum tundub olevat täpselt nii suur, kui selles asuv mass lubab, ja kaudselt tuleneb sellest selge minevikku mineku keeld. Igatahes ei ole isegi teoreetiliselt tõestatavalt olemas ühtki protsessi, mis võiks mõjutada juba olnut, st. alguses toodud joonise alumises koonuses asuvaid sündmusi. Aja olemus peaks olema kuidagi seotud kvantgravitatsiooniga ja huvitavaid võimalusi pakuvad vaid nähtused, mille olemasolu omakorda ütlemata kahtlane on, näiteks –

Pöörlevad mustad augud. Sündmuste horisont ehk Schwarzschildi raadius ei ole teatud tingimustel pöörlemistasandil isotroopne ja valitud vaatleja jaoks võivad tekkida vastuolud sündmuste järjekorra määramisel.

Ussiaugud ehk Einstein-Roseni sillad, mis võiksid tekkida ülisuurte energiatega kokkukoolutatud ruumis ja võimaldaksid liikuda ruumisarnases alas, kui kuidagi õnnestuks lahendada vastuolud samaaegsustasandites. Lugu on nimelt nii, et ka ruumis liikumist võimaldav ussiauk on natuke järele mõeldes ajamasin.13

Kosmiline string on ühemõõtmeline aegruumi kurrutus ja teoreetiliselt võiks Suure Paugu aegadest mõni neist kusagil ringi hängida. Seda kasutades peaks olema võimalik mõnest tulevikukoonuse punktist tagasi pöörduda stringiga mässamise alghetke.

Ehk aitab? Kvantgravitatsiooni sai juba mainitud; ajarännuks vajalik energia sõltub kardetavasti näiteks vaakumfluktuatsioonide energiast, mis avaldub Casimiri efektis ja on kaudselt seotud interaktsioonide efektiivse alaga, mida tuleb tänastes teooriates korrigeerida, sest see ei lange kokku Plancki määramatuse järgi arvutatava lainepikkusega (nn Cauchy horisont).

Olemas on ka täiesti tõsiseltvõetav teooria, mis põhjendab elektronide käitumist kitsaste avade läbimisel nö ajas edasi ja tagasi liikuva infovahetusega, see aga tähendaks suuremas skaalas, et aeg on illusioon ja me loome iga väikseimagi aktiga ka kogu vajaliku mineviku.

Loll maailm

Kui eelmine alajaotus sai karge ja lühike, olles sellisenagi pilguheit pinnale, kus ka mina ise – olles elus kõigest 18 aastat matemaatikat õppinud – end ebakindlalt tunnen, siis nüüd pöörduksime tagasi tavaliste inimeste maailma, kus kohe hulga lõbusamaks läheb. See võib tunduda materdamisena, aga lugeja-vaataja vastu võiks ikka mingisugunegi austus olla.

Alustama peaks vist üldisest sõnavarast, sest ühed ja samad ajuvabad kontseptsioonid korduvad teosest teosesse, olles ilmselt juba saavutanud teatud tunnustuse:

Esimene ja ehk kõige rumalam neist on metaaeg (metatime), tuntud ka kui bioaeg või imaginaaraeg, ja see peaks olema aeg, mis näitab, millal toimus mingi ajarännu käigus tehtud muudatus (sõltumatu reaalsest ajast). Millisel skaalal või kuidas seda mõõdetakse, on loomulikult lootusetult segane, lisaks voolab see tavaliselt sõltumatult sellest, mida aja endaga järgmiseks ette võetakse.

Teine üldkasutatav termin on ajaliin (timeline, ka worldline, timestream, eesti keeles üsna vastavalt ka maailmaliin ja ajavool). Tähendama peaks see üht võimalikku ajalugu, paralleeluniversumit või midagi taolist, st. mingit fikseeritud kindlapiirilist maailma, mis mingil põhjusel või lihtsalt niisama on suuresti sarnane meie omaga.

Palju räägitakse ajarändudega seoses veel paradoksidest. Need peaksid olema ebaloomulikud efektid, mis kaasnevad põhjuslikkuse rikkumisega ajarännu käigus, kuid järele mõeldes on termin eksitav, sest tegemist peaks olema lahendamatu vastuoluga, samas kui filmides-raamatutes midagi sellist ei ole... kui tegevustiku üldist ebaloogilisust mitte arvestada.

Lõbus paljukasutatud sõna on veel doppelganger – iseenda kohtamine; igal juhul on see üks Keelatud Asi, kuigi põhjendused ei kannata enamasti kriitikat.

Kuid see on alles algus. Järgmiseks tahaksin lühidalt peatuda idiootlikel ajarännu seadustel-reeglitel, mis samuti teosest teosesse korduvad –

Analoogia jõega. Ajajõgi või lihtsalt aeg voolab „üks sekund sekundis” (järjekordne nonsenss) mingi „kalda” suhtes, kus näiteks asub kilomeetripost 23.07.2005. Kusagilt tuleb kogu aeg juurde „vett”, ehk aega. Sel on inerts (st. aeg ei saa silmapilkselt muutuda, vt ‚metaaeg’), kuid see võib „koolduda”. Omad analoogid on kärestikele ja isegi kaladele (mingid ajas luuravad õgardid ja kiskjad või lihtsalt olendid, kes edasi-tagasi liikuda suudavad). Ajajõel on laius, setted (unustatud sopid, kus kangelane pisaraid käib poetamas või midagi olulist teada saab), on lisajõed, see on märg (oled ajas „sees” või „väljas”) ja võib su kaasa haarata, isegi „uputada”. Kui me hakkame täpsemalt vaatlema jõe ja aja sarnasusi, siis järgi jääb vaid tõdemus, et mõlemad on mõlemast otsast piiratud ja suuna suhtes ebasümmeetrilised... Tulge mõistusele – krokodill näiteks on ka!

Täpne olevikumoment (näiteks Stephen King „Langoliers”). Aeg on kui mingi laine, mille taga on kaduvad tõmblused ja ees tühjus. Et kui „ajast” 15 minutit maha jääda (15 minutit on ilmselt oluline kosmoloogiline konstant), siis jõuad hämarasse kolikambrisse, kus roostevabast terasest hammastega prügikotid su lõpuks nahka panevad, ja eespool on kõik valmis ning ainult ootab, kuni inimesed sinna jõuavad. Lisaks saab olevikust maha jääda ainult magades, muidu kaod ära. Hm, mõned kasvasid sellistest lugudest kooli minnes välja.

Aja variantsus või paljud olevikud, mis eksisteerivad üheaegselt ja mingil põhjusel – ilmselt, et lugeja ei peaks pead vaevama – täpselt näiteks 100-aastase vahega. Kommenteerida ei ole siin midagi.

Grammatilised ajaseadused – „tulevikku ei saa minna, sest seda pole veel juhtunud, saab minna ainult minevikku” või vastupidi „tulevikku saab minna, sest see ei ole veel paigas nagu minevik”. Neid võib igaüks ise lõputult genereerida ja ega neil iseenesest midagi viga polegi, kui autor suudab raamatu lõpuni meeles pidada, kuidas ta maailm toimima peaks.

Ajarännu sõltumatus ruumidimensioonidest – kõige eredamalt avaldub see selles, et USA-s ehitatud ajamasin ei saa minna USA-st välja. Noh, vähemalt ei ole seda seni juhtunud.

Aja võrdkulgsus (isochrony või temporal equivalence) – kui sa oled olnud nädala juura ajastus, on tagasi tulles ka kodus nädal möödas.

Igavik – miski, mis asub väljaspool aega ja ruumi, ehk siis meie universumit ja kust ajapolitseinikud tegutsevad.

Eeltoodud näited, ükskõik kui pöörased need ka tunduksid, olid kõik kirjandusest. Tõeliselt lõbusaks läheb aga siis, kui filmikunsti poole pöörduda:

Aristotelese põhjuslikkus – asjad on olemas ainult niikaua, kui neil on konkreetne põhjus neid nö lükkamas. Kui põhjus kaob, kaob ka efekt. Ajamasin ise on muide selle väite antitees.

Metaaja tõmblused (metatemporal narration) – mälestuskatked, mis teisest ajaliinist näitlejale pähe löövad. Tavaliselt kaasneb sellega hulk veidrat käitumist ja näomoonutusi.

Tagasijooksu luup – metaajas toimuv muutus leiab enamasti aset aegluubis, nii nagu ka mingi ajaliini taastamine; muutub kõik peale peategelase aja mälestusi sisaldava osa.

Macfly seadus (filmist „Back To The Future”) – kui su olemasolu muutub võimatuks, hakkad sa läbi paistma, kui veel annab midagi päästa saab, või kaod pauguga, kui enam ei saa.

Puudutus-põrakas – kui su endine või hilisem mina sind puudutab, toimub plahvatus, sest „sa ei tohi samas ruumiosas olla” (vt. doppelgänger); mõnikord moodustate enne kadumist või plahvatust ka lõbusalt võika mulli.

Anakronistlik vananemine – kui ajamasinaga juhtub õnnetus, oled hetkega paarkümmend aastat vanem või noorem.

Anakronistlik amneesia – kui inimene satub aega, kus tal mälestusi veel olla ei tohiks, siis ta unustab need (juurde ei saa).

Aegruumi tsiviilkaitse – kui sabotöör varastab ajamasina ja muudab minevikku, on ajapolitseinikel pisut metaaega, et varjendisse joosta või gaasimask pähe tõmmata, enne kui muutusfront neid ajavärinal tabab.

Külalisnäitlejate sündroom – isegi kui kogu ajalugu on teisi läinud, on inimestel ikka äratuntav ekvivalent. Seda esineb muide ka kirjanduses – näiteks Harry Harrisoni „A Trans-Atlantic Tunnel, Hurrah!” – maoorid võidavad lahingu aastal 1212 ja Hispaaniast saab islamimaa. Seega Columbus ei purjeta kunagi läände, kuid George Washington juhib ikkagi ameeriklaste ülestõusu koloniaalvõimu vastu ja 20-ndal sajandil tegutseb Arthur C. Clarke.

„12 ahvi”

Seda filmi on tervikuna hea näiteks tuua, mis juhtub ajarändudega filmigeeniuste käes.14 Meenutagem selle omal ajal küllaltki populaarse filmi sisu, tuues selle edasise analüüsi tarbeks välja alapunktidena ja selguse huvides tugevalt lihtsustatuna –

  • James Cole (Bruce Willis) saabub minevikku, sest ta on tulevikust saadetud (tal läheb see paar korda viltu, aga see selleks);
  • Cole veenab Kathryn Raillyt (Madelaine Stowe; arst, kellega ta tutvus esimese, valesti läinud ajarännu ajal), et Jeffrey Goines on ohtlik (Brad Pitt; ka see mees oli vaimuhaiglas Railly hoole all);
  • Railly veenab dr. Leland Goinesit (Christopher Plummer; Jeffrey isa ja kuulus viroloog), et Jeffrey on ohtlik (tegelikult ta ei ole, on vaid natuke napakas loomakaitsja ja ta väidab, et inimkonna hävitamine oli Cole’i idee);
  • Dr. Goines annab ligipääsu viirusele dr. Petersile (David Morse), kuna Railly veenab teda, et Jeffrey on ohtlik;
  • Dr. Peters saab viiruse lahti lasta, kuna dr. Goines on talle ligipääsu andnud;
  • Maailm saab hävitatud, kuna dr. Petersil on võimalik viirus lahti päästa;
  • Cole on saadetud minevikku, kuna maailm hävitati.

See on ilus loogiliste järgnevuste jada, mis end lõpuks algusega kokku seob. Vaatleme aga asja teistpidi, ehk antiteesidena –

  • Kui Cole ei oleks tulevikust saadetud, poleks ta minevikku ilmunud;
  • Kui Cole minevikku ei saabu, ei veena ta Raillyt, et Jeffrey on ohtlik;
  • Kui Railly ei tea karta Jeffreyt, ei hakka ta veenma dr. Lelandit;
  • Kui Leland ei usu, et Jeffrey on ohtlik, ei anna ta dr. Petersile ligipääsu;
  • Kui dr. Peters ligi ei pääse, ei saa ta viirus lahti lasta;
  • Kui ta viirust lahti ei lase, maailm ei hukku;
  • Kui maailm ei hukku, ei saadeta Cole tulevikust siia.

Kõik need väited on õiged ja seega ükski seos ei kehti. Kuna tegemist on loogiliselt üksteisest sõltuvate väidetega, on ühtlasi õige ka väita, et –

  • Kui Cole ei saadeta tulevikus, siis teda ei saadeta tulevikust;
  • Kui Cole ei saabu minevikku, siis ta ei saabu minevikku;

  • Kui Raillyt ei veenda, et Jeffry on ohtlik siis ta ei arva nii;

  • Kui Leland ei usu, et Jeffry on ohtlik, siis ta ei usu;
  • Kui dr. Petersil ei ole ligipääsu viirusele, siis tal ei ole ligipääsu;
  • Kui dr. Peters ei päästa viirust lahti, siis ta ei päästa viirust lahti;
  • Kui maailm ei ole hävitatud, siis ta ei ole hävitatud.

Ehk siis ainus põhjus, miks Cole peaks minevikku reisima, on ta ise. Seega kuna algselt ei saa tekkida olukorda, kus tal reisida vaja oleks, on kogu loogiliste järgnevuste ahel illusioon ja seega kogu film kokku üks suur mõttetus.

Natuke tõsisem nägemus

Enne, kui asuda eeltoodutest väheke korrektsemate natukegi tõsiseltvõetavusele pretendeerivate ajarändude kontseptsioonide klassifitseerimise juurde, teeme ühe mõttelise harjutuse, et peas pisut korda luua.

Korraldame katse – piljardikuul läheb ussiauku ja väljudes sisenemishetkest varem ning sobiva nurga all, põrkub iseendaga ning tõukab end teelt, mis viib ussiauku.

Kas kuul takistab iseend ussiauku minemast? Kui ta seda teeb, takistab ta iseend ussiauku sisenemast ja seega ta ei põrku iseendaga ja ei takista end ussiauku minemast ja seega põrkab endaga jne.

Tulemuseks on niisiis paradoks, ja eeldame, et kui miski on võimatu, siis seda ei juhtu, samas aga oleme olukorras nagu esimese klassi õpilane teatamas õpetajale, et korrutamine ei ole võimalik, kuna ta ei saa sellest aru, sest kogu näide on ehitatud sellele, et pole alternatiivi – tehakse loogikahüpe ja tekitatakse iseendale probleem.

Analüüsime olukorda. Üks võimalus oleks oletada, et esineb võimalus, et pall lükkab end ise ussiauku. Kuna see on võimalik ja me ei saa kujutleda, mis juhtuks, kui pall ei lähe ussiauk, siis pall lükkab end alati ise ussiauku. Paraku – kui ta lükkab end ussiauku, siis järelikult ei oleks ta end lükanud ussiauku, kui ta ei oleks iseendaga kokku põrganud. Ehk siis:

  • Pall läheb ussiauku, kuna ta lükkab end sinna;
  • Pall tuleb ussiaugust välja, kuna ta sinna läks.

Lühemalt: piljardipall lükkas end ussiauku, kuna ta lükkas end ussiauku. Ehk antiteesina: piljardikuul ei lükka end ussiauku, kui ta ei lükka end ussiauku. Või järeldusena sõnastatuna: kui piljardikuuli toimimine sõltub sellest, mida ta teeb pärast ussiaugu läbimist, ei lähe pall kunagi ussiauku.

See ei ole loomulikult ainus viis mõelda ja kui me eeldame, et ajarännud – ehk sellised ussiaugud – on mingil viisil võimalikud, siis põhimõtteliselt on paradoksidest ülesaamiseks veel kaks aktsepteeritavat viisi.

Üks neist on imaginaaraja või aja inertsi sissetoomine (mitte ajada segamini metaajaga). Selline mõiste esineb ka Stephen Hawkingi maailmasüsteemis ja on elegantne viis vältida paisuva universumi mudeli üht hädadest, nimelt Suure Paugu singulaarsuspunkti. Selle asemel on „ajakera”, mille omadusi saab nii valida, et täiendava ajadimensiooni kõdumine millalgi alguses lahendab ka mõned klassikalise mudeli küsitavused. Aja imaginaarmõõde peaks siis praegu tähendust omama vaid ajarändude kontekstis. Piljardikuuli näite puhul ei oleks meil siis ilusat ümmargust njuutonlikku ussiauku, vaid aegruumi kurrutus, mis sisaldab ka sündmuste horisonti, ning piljardikuuli käitumine muutuks määramatuks.

Kirjandusteostes ei ole selline ajarändude käsitlus paraku eriti järjekindel, sest esmapilgul aja inertsi sisaldav Asimovi „The End of Eternity”15 on tegelikult ikkagi klassikaline metaaja-lugu. Igaviklased elasid seal küll väljaspool aega, kuid siiski vaid väljaspool tavaaega. Isegi kui eeldada, et nende bioaeg oli kuidagi seotud aja inertsiga, räägib sellele vastu ülejäänud teos – kuidas sai nii umbes viie miljoni aasta pikkune keelutsooni-periood kaitsta tulevikku igaviklaste sorkimise eest? Millise kella järgi igavik „laienes” ja ei olnud juba jõudnud tulevikku?

Samad hädad kummitavad tegelikult kõiki sarnaseid ajamasinajutte, lisaks muudele absurdsustele ka mainitud „Back To The Future’t”.

Teine aktsepteeritav lahendus on ostsilleeruva paradoksi hüpotees (oscillating paradox hypothesis), mis väidab, et meie aeg on stabiilne sellepärast, et paradoksid nullivad end loomulikul viisil.

Ehk vaadeldes vana tuntud näidet – kui ma tapan oma vanaisa, ma kaon, kuid samas kaob ju ka vanaisa surma põhjus ja vanaisa taastekib. Nii ka mina. Ma lähen teda uuesti tapma, vanaisa kaob, mina kaon, vanaisa taastekib ja nii edasi. Ühesõnaga, ma ostsilleerin, kuni selline laiendatud entroopiaseadus sunnib reaalsust võtma stabiilse kuju, mis võib avalduda tuhandel viisil, alates sellest, et vanaisa otsustab mitte lapsi saada või ma otsustan siiski millegi mõistlikumaga tegeleda...

Sõnavarast rääkides ei puudutanud ma alguses selliseid peaaegu ka klassikaks saanud mõisteid nagu ‚suletud ring’ või ‚lahtine ots’, kuid nende tähendus on intuitiivselt aimatav. Lisaks paradoksidele lahendaks ostsilleeruva paradoksi hüpotees ka need. Piljardikuuli näite puhul realiseeruks vaatlejale stabiilseim variant, ehk ilmselt läheks ussiauk lihtsalt rikki.

Ostsilleeruva paradoksiga on muide seotud ka Niveni teoreem:

Igas universumis, kus ajaränd on lihtne, ei saa seda kunagi leiutada, kuna iga ajaliin, mis sisaldab ajamasinaid, kaldub iseennast kahjustama, satub lõpututesse ostsilleerivatesse tagasisidestustesse ja paratamatul hävib. (Imaginaar)varem või hiljem tekib stabiilne versioon, mis on jätkusuutlik.

Sekundaarne järeldus oleks, et iga selline universum võib sisaldada maksimaalselt üht ajamasinat – seda, mis hävitas kõik teised.

Kunstiliste ajarändude klassifikatsioon

Kui ebaolulised detailid kõrvale jätta, erinevad kõik seninähtud ajamasinad vaid vibratsiooni astmelt. Samas kaasneb ajarännuga alati – vähemasti teoreetiliselt – põhjuslikkuse rikkumine ja kirjanduses-filmikunstis esineb mõlemat põhimõtteliselt võimalikku lähenemisviis:

  1. Paradoksidele pakutakse lahendused,
  2. Paradokse välditakse või ignoreeritakse.

On siiski veel ka väike osa jutte, milles paradoks jääbki paradoksina sisse ning esimeseks meeldetulnud näiteks oleks tagurpidi põhjuslikkus Isaac Asimovi jutus „The Endochronic Properties of Resublimated Thiotimoline” (1948), kus reaktsioon toimus 0,6 sekundit enne, kui thiotimolinile vett lisati; ehk siis reaktsioon „teadis” alati ette, et vett lisatakse ja lisajad ei tohtinud teisiti otsustada, muidu võisid mered üle kallaste tõusta.

Tihti välditakse paradokse sel teel, et minna saab näiteks vaid väga kaugele või fikseeritud vahemikus (Walter Ernstingi üldiselt väga viletsas loos „Päev mil jumalad surid”, oli see näiteks 23000 aastat).

Kui üldse rääkida ajamasinat sisaldavast ulmest – st. mitte lugeda selle alla kõiki „sattumisi”, ehk kus tegelane ilma mingi seletuseta ajarändudega kokku puutub16 – on siin teerajajaks H. G. Wellsi romaaniga „Time Machine”. Põhjuslikkust selles loos üldse ei puudutata ja väljaütlemata põhjusteks on suured ajavahemikud ning tegevuse mitteolulisus globaalse ajaloo seisukohast.

Tegelikult ei ole paljudel kuulsatel ajarännulugudel paradokside või põhjuslikkusega absoluutselt vaeva nähtud, samas kui lood selle all ei kannata. Mõnedeks tuntud näideteks oleks –

Nancy Kressi romaan „The Battle of Long Island” algab aastal 1776, kui halastajaõde Susan Peters koos ühe haavatud sõduriga ussiauku satub ja hakkab seal ringi rändama, külastades mitmeid erinevaid ajaliine.

Poul Andersoni romaani „The Man Who Came Early” tegelaseks on seersant Gerald Robbins, kes leiab end 10. sajandi Islandil ja proovib midagi ära teha, kuid ei saa kuigi hästi hakkama.

James Tiptree Jr. lugu „Forever to a Hudson Bay Blanket” on ajarändur Looliest, kes läheb ajas tagasi, kuna soovib kohtuda oma tõelise armastusega; tegelane on nii vastik, et jutu edenedes soovib lugeja, et ajaparadoks ta minema pühiks.

Paradokse või põhjuslikkuse rikkumise loogikat puudutavad lood

Kõigepealt tekib hulk küsimusi, mida igaüks võib ise enda jaoks proovida selgeks mõelda:

  1. Kas su mälestused muutuvad, kui sa tegid muudatuse minevikus? Sa oled ju elanud teistsugust elu. Või teisiti küsides – kas kvanthüpe nö. haagib su lahti eelmisest elust? Mis peaks tähendama, et sa ei ole enam sama inimene, kuid kusagil reaalsuses (mida iganes see sõna siis tähendaks) eksisteerib keegi sinumoodi teistsuguste mälestustega?

  2. Kui sa käitud nii sellepärast, et oled alati nii käitunud, siis on ju tegemist eternaalse maailmaga, kus ka ajarännud (= põhjuslikkuse rikkumine) on alati olnud sisse kirjutatud. Kas siis tegelikult paradokse ei esine, kui eeldada, et maailmas ostsilleerimist ei teki?
  3. Võtame alternatiivsed reaalsused – milleks neid tarvis peaks olema? (St kui neid tekitab ainult ajaränd). Teisiti küsides – eeldades, et kõik võimalikud asjad kunagi juhtuvad, siis milline protsess vajaks olemasoluks või tekitaks alternatiivseid reaalsusi? Ja kui need eksisteerivad, siis kas sa üldse rändad ajas või vaid erinevate olemasolu alternatiivide vahel, valides neist endale sobiva?
  4. Üsna lihtne on mõista, et esimene, kes ajarännu avastab, valitseb universumit. (Seda saab leevendada vaid ajarännu ebamugavamaks tegemisega.) Millised on meie võimalused, et keegi seda juba teinud ei ole? Mida see näitab meie eksistentsi seisukohast?
  5. Kuidas Reaalsuse Muutus teistelt tähtedelt välja näeb? Ehk aja inertsi arvestades – kuhu kaob või kuidas vabaneb vajalik energia, kui mingi miljard aastat tagasi tehtud muudatuse tõttu peavad tähed-planeedid teise koha peal olema?

Kui täielikud tobedused kõrvale jätta, võib ajarännu puhul kasutatavad mudelid jagada nelja põhimõtteliselt erinevasse kategooriasse ja nii saame viis erinevat maailmasüsteemi, sest ei tohi ära unustada, et olemas on ka selguse huvides nullinda võimalusena välja toodud –

  1. Meile teadaolev maailm, kus ajarännud on võimatud.

Järgnevaid skeeme ja nende loogika erinevustest on parem aru saada, kui teha kõigepealt üks mõtteline eksperiment ja lisaks vaadelda, kuidas erinevatel juhtudel suhtuda iseendasse, oma „vanemasse” minasse ja vaenlastesse või sabotöörideesse. Ülesanne oleks järgmine: oletame, et me tahame eestlaste elu möödunud sajandil paremaks muuta ja oleme jõudnud järeldusele, et parim tee selleks on Jossif Stalin nii umbes 1905. aasta paiku maha lasta.

  1. Permanentne (püsiv) maailm. Selle loosungiks võiks olla „kõik on alati olnud”. Selle variandi puhul ajalugu ei muutu, ükskõik, mis me ette ei võtaks, kuigi pisimuutused on lubatud. Metaaega ei ole ja loogilised ahelad on suletud, vanem mina on suurepärane liitlane ja sabotööride saatus on ebaõnnestuda. Esimeseks pähetulnud näiteks sobib Michael Chrictoni „Timeline” – lõpus selgub, et minevikku jäänud kangelane on alati olnud osa ajaloost. Samasse kategooriasse kuuluvad ka Anne McCaffrey „Dragonflight” Tim Powers „The Anubis Gates”, Terminaatori filmid, Clifford Simaki „Härjapõlvlaste kaitseala” ja tegelikult ka eelpoolmainitud „12 Monkeys”.
    Permanentsel maailmal on ka üks selgelt eristuv alaliik, nimelt fikseeritud maailm, mis on suuresti eristamatu universumist, kus ajaränd on võimatu. Näiteks sobib siin Robert A. Heinleini „By His Bootstraps” („Enese ees ja järel”), kus peategelane käitub nii, nagu ta käitub, sest ta on alati nii käitunud ja vaba tahet või millegi muutmise võimalust ei ole olemas. Nii selle kui kõigi sarnaste lugude puhul on siiski tegemist esimese, fataalse loogikaveaga – nimelt ei ole kuidagi põhjendatav, miks tekkis või millist rolli selles reaalsuses üldse mängib ajamasin.
    Meie näite puhul – miski ei õnnestu, ükskõik kuidas sa ka ei üritaks! Küll lased sa mööda, küll selgub, et tegelikult oligi see teine mees... Pärast võid lausa avastada, et aitasid ta ise võimule!

  2. Elastne maailm – maailm muutub, ajalugu võib teiseks saada. Metaaeg võib esineda ja võib ka puududa, nii nagu iga liiki paradoksid, suletud ringid ja lahtised otsad. Ka sa ise võid muutuda ja sabotööridel on raske. Näideteks – Jack Williamson „The Legion Of Time”, Isaac Asimov „The End Of Eternity” ja Fritz Leiber „The Big Time”.
    Meie näite puhul – Stalin on surnud ja jääb surnuks, jee! Tekib täiesti teistsugune ajalugu, kuid me ise ei ole enam need, kes alguses.

  3. Ülekirjutav (overwriting) maailm – ajalugu ülimalt muutuv, iga ajamasina kasutamine loob uue maailma. Tõsi, tavaliselt millegipärast tekib „sibul”, kus metaaja kaudu saab originaali taastada... Iseendale oled suurim vaenlane ja sabotööridele on see paradiis. Näidetest ilmselt kõige tuntum Ray Bradbury „A Sound of Thunder”, edasi Sprague de Camp ja David Drake „Lest Darkness Fall”, Ward Moore „Bring The Jubilee”. Filmidest „Yesterday's Enterprise” („Star Trek: The New Generation”) ja „Quantum Leap” seriaal.
    Meie näite puhul – me ei saa kunagi teada, kas läks õnneks, sest sel hetkel kui muutus tekib, pühib see minema kogu selle maailma, kus me oma ideedega elasime. Nukker.
  4. Kvant-hargnev maailm (quantum-forking või multi-divergent) – iga muutusega tekib uus maailm. Kuigi ka siin millegipärast esineb metaaega, on seosed sellega keerulised, sest miski ei hävi ju kunagi täielikult, teises kahvliharus on kõik alles. Paradokse siin juba olemuslikult ei esine, minasid on niipalju kui tarvis ja sabotööridele on see maailm põrgu, sest sa ei pääse ligi kodusele „püksisäärele” („Aja püksisäärtest” on kirjutanud näiteks Terry Pratchett). Näideteks veel film „Back to the Future”, Stephen Baxter „The Time Ships”, Larry Niven „All The Myriad Ways” ja Frederic Pohl „The Coming Of The Quantum Cats”.
    Meie näite puhul – võib õnnestuda, kuid me ise ei saa enam kunagi koju. Lohutuseks teadmine, et kusagil läheb eestlastel paremini, kuid järele mõeldes on täies ilus alles ka maailm, mida me mäletame.

Kõigil neil võimalustel on omad hädad, millest suurim ehk on järjekindlusetus. Näiteks Stephen Baxteri romaanis „Time Ships” (kirjutatud H. G. Wellsi „Time Machine” järjeks sajand hiljem) on küll alternatiivsed reaalsused, millest loogiliselt järgmisse satutakse pärast iga ajamasina kasutamist, kuid kusagil enne Suurt Pauku on mitte ainult koht, kus need kõik kokku saavad, vaid ka „vaim”, mis seda kõike valvab. Ülekirjutav maailm ei ole praktiliselt üheski jutus päriselt ülekirjutav, sest siis muutuks see tegelikult eristamatuks fikseeritud maailmast ja enamasti ei saa ots-otsaga kokku loogika, kuidas sai muutus toimuda, kui see samal hetkel enda tekitaja minema pühib.

Samuti osutub loogika tegelikult äärmiselt hapraks ka enamikus permanentset või elastset maailma kasutavas teoses, alates kasvõi sellest, et tunnetuslikult jääb lahtiseks küsimus, milline muudatus on oluline ja kuidas peategelane selle kindlaks teeb.

Soovituseks lugejatele-kirjutajatele

Ühe artikli maht ei võimalda anda vähegi ammendavat ülevaadet ajarände puudutavatest teostest. Olen püüdnud piirduda vaid tuntumate näidetega ja eelistatult kasutanud vaid neid, mida ise lugenud olen. Püüdes keskenduda peamisele, õnnestus mul loodetavasti piisavalt piiritleda kolme võimalikku lähenemist – puhtfüüsikalist, filosoofilis-loogilist (kus võetakse eelduseks, et ajarännud on võimalikud) ja meelelahutuslikku. Ehk tuli ka see välja, et päris hästi need kokku ei saa.

Kui me võime ajarändude puhul kõrvale jätta füüsika, mis täna üsna üheselt sel teemal kirjutada ei lubakski, võiksime endast lugu pidades siiski nõuda, et ajarännud järgiksid elementaarset loogikat; nagu eespool näha, on seegi vaid ilus unistus. Seda artiklit kirjutades olen ka end tabanud sellelt, et olen mõnd teost eelistanud või kritiseerinud mõne mulle selle lugemise ajal meeldima juhtunud ajarännumudeli valguses; tegelikult on need täiesti võrdsed ja vahet peaks tegema vaid teose sõnumi, kunstilise väärtuse ja terve mõistuse seisukohast.

Mind isiklikult paneb tegelikult väga nördima nooruses paksu vaimustust tekitanud Ray Bradbury „A Sound of Thunder”, kus ehedalt avalduvad selliste lugude vead, alates sellest, et USA-s tehtud ajamasin ei lahku iial USA-st, ja ükskõik, mida sa kasvõi 70 miljonit aastat tagasi teed, jäävad 1950-nda aasta jänkilõustad ikka samaks, muutub vaid mölaklikkuse määr...

Kohutavalt vihastav on lugeda ka Anne McCaffrey „The Dragonriders of Pern’i” sarja tüüpi lugusid, kus justkui ka ajas rännatakse, kuid autori jaoks on aeg nagu lapitekk, st see ei allu mitte aja (järgnevuse, põhjuslikkuse, entroopia, ühiskonna- ja loodus-) seadustele vaid teki seadustele, st. seda saab suvaliselt voltida ja midagi ei juhtu.

Ma ei suutnud rohkem kui poolteist osa vaadata „Quantum Leap’i” sarja. Esimese osa lõpus taipasin, et olen petta saanud, sest vaevalt 40 minutises jupis (niipalju seda on, kui tiitrid ja reklaam maha arvata) võis tagantjärele vaid tobedusi kollektsioneerida ja kui stsenaristi ajuvabaduse üle irvitamine ei ole eesmärk omaette, jääb järgi vaid hunnik maotut etlemist ja eriefekte.

Mulle on meeldinud lood nagu Isaac Asimovi „The End Of Eternity”, mainitud Robert A. Heinleini „By His Bootstraps” või „The Door into Summer” (seal viimases on ajaränd tegelikult läbimõeldud, kuid kõrvaline abivahend).

Ajarändu oleks väga edukalt vältida saanud näiteks Stephen Dedmani jutus „A Target of Opportunity”, mille sisu on vaid selles, kuidas tark ja rikas tibi oma lollist ja rikkast kutist lahti saab. Niigi solgitud Ajaränd punastab, avastades end Audrey Niffeneggeri naistekast „The Time Traveler`s Wife”, kus tüüp ilma igasuguse põhjenduseta ajas ringi lendab, ja Wells keerab hauas teist külge, vaadates 2002 aasta „The Time Machine’i”, kus ainult pöörlev vihmavari on hulga värvilisem kui 1960-nda aasta versioonis, kõrgtehnoloogiat valdavad morlokid aga ei ole ikkagi suutnud isegi päikeseprille leiutada.

Häda on vist selles, et ajaränd nõuab palju. Jube uhke on keerata loogika pea peale, lubades muudatusi nö enne kirjeldatut. Enamasti aga kahjuks ei tule autoritel välja mitte peadpööritavad loogikauperpallid, vaid apsudest kubisev risuhunnik.

Ajaränd on ja jääb ulmes üheks paljukasutatud teemaks, sest võimaldab kõige otsesemal viisil vastata ürginimlikule küsimusel – mis läheks teisiti, kui ma saaksin uuesti alustada? Mul jääb vaid soovida nii lugejatele kui potentsiaalsetele selliste lugude kirjutajatele kainet pead ja pieteeditunnet, et inimsuse plaan välja tuleks ja seda mitte rabavate usutamatuste hinnaga.

Lõpetuseks – mõned ideed, mida ajamasinaga ette võtta

  1. Võta natuke üle poole kriitilist massi plutooniumi ja vii see minevikku iseennast kohtama.
  2. Sokuta John F. Kennedy taskusse enesetapukiri.
  3. Vaheta Adolf Hitler ja Charlie Chaplin sündides ära.
  4. Võta mootorsaag ja jookse sellega amokki Hiroshimas teatud 6. augusti hommikul.
  5. Leia neid, kes kinnitavad, et ajaränd on võimatu ja kingi neile nende endi pealuu. Korduvalt.

----------

1 Ma pean jätkuvalt lahtiseks küsimust, kuidas toda žanrit eesti keeles nimetama peaks. Juurdunud ‚fäntäsi’ ei ole ehk tõesti parim, samas kui ‚imevulme’ ja mis see teine sõnavärdjas oligi, ei ole lahenduseks. 2 Kahjuks on piisavalt olemas lugusid, kus isegi kangelase rännaku parameetrid ei saa kokku valemis s= v*t, kus ‚s’ on teepikkus, ‚v’ kiirus ja ‚t’ teekonnale kulunud aeg, rääkimata vähegi mitte nii elementaarsetest asjadest. 3 Stephen Hawking, http://www.hawking.org.uk/home/hindex.html, ilmselt kõige tuntum ja edukam praegu elav füüsik. Vt ka http://en.wikipedia.org/wiki/Stephen_Hawking. 4 Carl Sagan (9.11.1934 – 20.12.1996), „Contact” 1985, e. k. „Kontakt” (Varrak 2006) 5 Kip Thorne, teoreetilise füüsika professor California tehnoloogiainstituudis (Institute of Tehchnology). http://www.its.caltech.edu/~kip/. 6 7 Selle kohta on tuhandeid artikleid ja jooniseid, näiteks: http://www.phy.syr.edu/courses/modules/LIGHTCONE/minkowski.html, http://www.bun.kyoto-u.ac.jp/~suchii/Einstein/minkowski.html või http://www.daviddarling.info/encyclopedia/M/Minkowski_space.html. 8 Esimesed pähetulnud näited – Ivan Jefremov „Tumannost Andromedõ” 1958, e. k. „Andromeda udukogu” (ERK 1962), Artur C. Clarke „Rama”-sari („Rendezvous with Rama” 1973, e. k. „Kohtumine Ramaga” (Aniara 1993), „Rama II” 1989, The GArden of Rama” 1991 ja Rama Revealed” 1993; viimased kolm koostöös Gentry Leega) ja „The Song of Distant Earth” ˇ1986, Ursula K. Le Guini „Ekumen”-i sari (viimasesse kuulub palju teoseid, eesti keeles on ilmunud näiteks „The Left Hand of Darkness” 1969, „Pimeduse pahem käsi” (Eesti Raamat 1981), „Rocannoni maailm. Pagenduse planeet” (Varrak 2002) ja „Maailmad ja metsad” (Varrak 2002). 9 Aleksei Tolstoi „Aelita” 1923, e. k. „Aeliita” („Looduse” kroonine romaan 1930). 10 Robert A. Heinlein „Citizen of the Galaxy” 1957. 11 Akradi ja Boriss Sturgatski „Vozvrashtshenije” 1962, e. k. „Tagasitulek” (Eesti Raamat 1968). 12 Oletame, et meil on kaks anumat, nende vahel väike auk ja selles deemon, mis laseb kiired gaasiaatomid läbi ühele poole ja aeglased teisele poole. Siis peaks üks anum külmaks ja teine soojaks minema... Saab tõestada, et deemoni ülalpidamine kulutab rohkem energiat kui sealt saadav kasu. 13 Kujutleme, et kuidagi tekitati ussiaugu kaks otsa ja teine viidi peaaegu valguse kiirusel liikuva laevaga Proxima Centaurile. Maal on möödunud 4 aastat, laevas mõned nädalad. Mis aega satub ussiaugu läbija? Ja kui ta tagasi tuleb? 14 Refereeritud mõttekäik asub algselt aadressil http://www.mjyoung.net/time/cause.html. 15 Isaac Asimov „The End of Eternity” 1955, e. k. „Igaviku lõpp” (Eesti Raamat 1973). 16 Esimeseks loetakse Samuel Maddeni 1733 kirjutatud juttu „Memoirs of the Twentieth Century”, kus ta kaitseingel toob talle erinevate Inglise saadikute kirju aastatest 1997 – 1998, ja jutu mõte on selleaegseid olusid kirjeldada.