Kirjutatud 2019. a Estconi kirjutamistoas ca 20 minutiga.
Aleksander Smith tahtis rekordiga kuulsaks saada.
Mille tegi veel lollimaks asjaolu, et esiteks sedalaadi rekordeid Guiness põhimõtteliselt ei registreeri – kui eluohtlikke – ja teiseks ei loe see ka mitteametlikul skaalal, sest Marsil pole päris vaakum.
Aleksander Smith oli, kui asju õigete nimedega nimetada, joodik ja luuser. Ja mitte kõige teravama mõtlemisega. Küll aga täis tahtmist teiste kulul elada. Niipalju ta mõistis, et viimast on hulga lihtsam teha kuulsana. Kuulsust üritas ta saavutada veidrate rekorditega.
Ta oli kunagi lugema juhtunud üht vana raamatut, kus kosmonaudid karastasid end sellega, et hüppasid kuumast saunast kosmose vaakumisse. Tal õnnestus jätta kuidagi kahe silma vahele, et raamat oli välja antud palju enne seda aega, kui kosmoselaevadele saunad tekkisid, ja et autor ka tuhande muu asjaga karmilt üle võlli laseb.
Te kõik teate, mis inimesega vaakumis juhtub – ta kaotab umbes 30 sekundiga teadvuse. Mis on väga ligikaudne tõde, sest teadvus võib kaduda ka umbes 6 sekundiga, kui üritada hinge kinni hoida. Edasine sõltub suuresti mitmest asjaolust, sealhulgas sellest, kas inimesel on üldse mingi kaitse või ei ole. Igatahes üldiselt üle viie minuti vaakumis olnud inimest päästa ei õnnestu.
Aleksander Smith tahtis rünnata kuue minuti barjääri, nagu ta seda ise nimetas.
Marsil. Ja ta arvas, et ta on kaval – ta arvutas, et sobivates tingimustes Marsil on võimalik valida temperatuur, mis vastab Soome suvele: +3. Sellisele temperatuurini jahtumisel on hapnikuvajadus võrreldav väga külma vette uppunud inimestega, keda on õnnestunud elustada ka pärast veerandtundi.
Ja nii ta siis kõndis tehase valveta välisluugist välja, joomakaaslased kõik teda filmimas, ja salaja keerati lahti gaasikraanid, et tekitada lisaks +3 kraadine gaasivool. Marsil on niikuinii piisavalt süsihappegaasi ja niipalju ta jagas, et rõhku see oluliselt ei muuda, vaakum on vaakum.
Tema ebaõnn algab faktist, et tal ja tema kaaslastel on õnnestunud kool läbida ilma midagi kuulmata adiabaatilise paisumise seadustest. Paisuv gaas jahtub.
Lühidalt, kui ta kaaslased üritasid teda kuuendal minutil ära tuua, oli ta ilusti läbinisti umbes miinus 70-ni külmunud. Seda avastades lasid nad kõik mõttekiirusel jalga.
Aleksander Smith on senini seal. Ega temaga enam midagi juhtu ja teadlased vaidlevad, kas ja kuidas oleks mingigi mõte proovida teda sulatada.
Kui ta kunagi äratataks, on rekord raudselt tema nimel. Hetkel on see kolmeteist aastat ja mõned kuud.