See viimane on muidugi ämber, kui keegi tõesti ei teadnud.

Kuidagi ei pääse ümber igivanadest tõdedest, alates sellest, et kui sa ei tegele poliitikaga, avastad ühel hetkel, et poliitika tegeleb sinuga.

Ja ühes asjas olen ma Siim Kallasega täiesti nõus – suur osa rahvast on puruloll. Ainult et põhjused, miks me nii arvame, on erinevad, sest mina loen petetud lollide hulka suurema osa Reformierakonna valijaid. Teiselt, võib-olla Siim Kallas loeb ka…

Me oleme saanud oma õppetunnid. Küsimus on nüüd ainult selles, kas me võtame õppust või otsime uue reha. Mingil määral oleme me – eestlased tervikuna – ikkagi selles süüdi, et aasta tagasi tuli võimule küünlavalgusvalitsus. Me oleme selles süüdi, sest oleme valinud tühja juttu, suhtunud leebelt – kui „omadesse”; jah, nii madal on eestlase hing… – varastesse (moodsama nimega korruptantidesse) ja niimoodi lasknud tekkida olukorral, et ametnikud (kes idee järgi peaksid rahvast teenima, mitte ruunama…) korraldasid riigipöörde ja Eestit lükati valitsema kaks lolli naist.

Või ütleme nii, et ka lumehelbekesed aru saaksid: aastaga, kui sisuliselt valitsesid Eestit kaks intellektiga sügavas ja leppimatus opositsioonis olevat vaginaalkodanikku, oleme jõudnud energiahindade mitmekümnekordse kasvuni, inimõiguste rikkumise, apartheidi, segregatsiooni ja ühiskonna sügava lõhestumiseni, mille manifestina toimuvad iga nädal tuhandete osavõtjatega valitsusvastased meeleavaldused – midagi, mida (kui ACTA-vastane protest 2014. a välja arvata) pole toimunud Eesti taasiseseisvumisest peale.

Toredat on siinjuures vast ainult niipalju, et üldiselt ei julge enam keegi seltskonnas öelda, et ta on kunagi Reformierakonna poolt hääletanud.

Tegelikult ma tunnen õige paljusid inimesi, kes pooldavad poliitikat, mida Reformierakond sõnades toetab. Eriti – kui nüüd pöörduda kitsamalt konservatiivsema, rahvuslikuma ja Eestist hooliva kodaniku poole – meil tasuks endale selgeks teha, miks ikkagi päris suur osa inimesi arvab, et piiranguteta turg ja globaliseerumine on midagi positiivset.

Alustada tuleks pisut kaugemalt – oma eksistentsi mõtestamisest. Kas sa oled ainult indiviid, mikrokosmos, mis algas sünniga (täpsemalt küll enese teadvustamisega sellisena millalgi lapsepõlve jooksul) ja lõppeb surmaga, või osa millalgi aguaegkonnas alanud protsessist, mis loodetavasti kestab veel kordi ja kordi niipalju ja mille nimi on elu Maal.

Natuke praktilisemas vaates taipab enamik õpilasi majandusõpingute esimeses tunnis üht väga lihtsat asja – sul jääb raha endale seda rohkem, mida edukamalt sa suudad vältida kohustusi. Kohustused antud tähenduses on maksud ja ülalpeetavad.

Ehk sa elad seda paremini, esiteks: mida vähem sul õnnestub raha ära anda töövõimetute, laste ja vanurite ülalpidamiseks, hariduseks, tervishoiuks, kultuuriks, riigikaitseks ja nii edasi (oh, muidugi juhtub, et seda raha ei kasutata otstarbekalt, kuid hetkel pole küsimus selles), ja teiseks: kui sa isiklikult ei pea kedagi üleval, isegi mitte osaliselt.

Teise punktiga on asjad samuti äärmiselt selged – kõige suurem kuluallikas on lapsed; ära saa neid, jääb rohkem raha reisimiseks, kodu kaunistamiseks ja muuks pudi-padiks, mida loomulikult ei nimetata tühisebimiseks, vaid eneseteostuseks. No ja vanemad las jääda riigi hoolde ja elukaaslane (kui selle järele on vajadus) las peab end ise üleval.

Ilma igasuguste liialdusteta – see on keskmise Reformierakonna valija portree. Siit järgneb ju kõik loogiliselt: kui sa loobud vastutusest järeltulevate põlvede eest, pole rahvus kui selline oluline. Seda liini pidi järgneb ju ka otseselt, et võõrtööjõud on kasulik – muidugi näitavad arvutused, et ühiskonnale ei tasu see ära, aga need kulud kannab ju ühiskond solidaarselt ja, hei, makse tuleb ju võimalikult vähe, soovitavalt üldse mitte maksta.

Siit järgneb sama otseselt ka kõik muu, alates sellest, et mis tähtsust sel on, et üks rahvas välja sureb? See juhtub kunagi tulevikus ja mind siis enam ei ole. Milleks kohalik kultuur, kui maailmas on kultuurilaadset küll ja küll… Milleks kulutada midagi riigikaitsele? Kui „suured” arvavad, et see riik on vajalik, küll kaitsevad, kui läheb allavett, tuleb lihtsalt vaadata, et sa „õigele poole” jääd.

Ja nii edasi.

Kas maalitud pilt on karikatuurne ja liialdatud? Natuke ehk. Aga mitte vale, kõigest pisut reljeefselt välja joonistatud. Vaadake endi ümber ja mõelge – kuigi paljud seda ei teadvusta, käituvad nad praktiliselt just sellisest mustrist lähtudes.

Ma olen korduvalt toonud mõttehüperboole Douglas Adamsi „Galaktika reisijuhi” sarjast – mis teha, mingis mõttes ongi see raamat enesehävitajalikust absurdist. Seal on tal muuhulgas ka selline asi nagu Kellegi Teise Probleemi Väli, mis lubab näiteks ilma skafandrita asteroididel ringi jalutada – olematu gravitatsioon, vaakum ja temperatuur on „kellegi teise probleemid”.

Päriselus asjad nii lihtsad ei ole, ent on üks ala, kus Kellegi Teise Probleemi Väli edukalt tegutseb – nimelt riigivalitsemises. Kõik, mis tuleb homme, tundub olema „kellegi teise probleem”. Nördimapanevalt ebameeldiv õnnetus muidugi, kui see väli korraga plaksuga kaob ja kogu jama just endale kaela tuleb, nagu elektrihinnaga juhtunu praegu refikatele.

Eesti energiatulevik on aastakümneid olnud „kellegi teise probleem”; jube lahe on ühineda kvoodisüsteemi ja Nordpooliga, panna kinni elektrijaamu ja muliseda rohepöördest ja toppida omi inimesi magusatele kohtadele nõukogudes ja mitte hoolida homsest…

Ja päris paljudes raamatutes on kirjeldatud, mida inimene teeb, kui ta saab ühel hetkel aru, et ta on mingi suure jama kokku keeranud ja pole ka kedagi teist süüdistada. Kõige tähtsam on ignoreerida seda viimast osa! Ikka tuleb kisada ja kellegi teise peale näpuga näidata. Ja hästi tõsise näoga seletada, kuidas kogu see jama tegelikult kasuks tuleb.

Sama kõiges muus, alates demograafiast ja lõpetades koroonakriisi haldamisega. Elamine ainult tänasele, nagu homset ei tulekski, võib olla ilus loosung, aga praktikas tähendab tihti, et homset ei tulegi – ja just sellepärast, et sa täna nii elasid.

(Ja jäägu järgmiseks korraks arutlus selle üle, kas me mõistame oma lapsed ja pensionärid külma ja pimedasse Maa tuleviku nimel või on kogu rohepööre üks järjekordne luul, millega lollid nende rahast eraldatakse.)

Nii et meie – taas kõigi eestlaste – valik järgmistel valimistel on, kas me tahame, et hästi läheks väikesel osal (isegi mitte kõigil ja öelgem otse:) parasiitidel, või oleks Eestis ka tulevikus võimalik elada.