artikkel

non-fiction

Tallinn -- lahendamist vajav probleem

Suvi on aeg, mida ei taha kuidagi veeta heitgaasises kivilabürindis. Meie maa on meil kahjuks käes koefitsendiga 0,3 – ülejäänud aja pole see elamiskõlblik – ja kuidagi eriti teravalt torkab just suvel Tallinna sisse sõites silma selle paiga absurdsus. Et seda tunnet adekvaatselt edasi anda, näen ma alati vaimusilmas linnapiiril hiigelsuurt hoiatustahvlit: «Ettevaatust!

Elu võimalikkusest Euroopa tagahoovis


Rängas võitluses saavutatud iseseisvus

George Orwelli romaanis «1984» tegeles partei sõnavara vähendamisega. Palju oleneb ju sellest, kuidas asju nimetada, ja eesmärk oli vähendada sõnavara määrani, et Suurt Venda tegelikult kritiseerida ei saagi (või ainult kõige primitiivsemal tasemel, á la «Suur Vend on ebahea»).

Venemaa pole riik, vaid luurekooli kasvatusega pätibande


Kas me tunneme vene hinge?

Kriisis Ukraina on saavutanud teatud stabiilsuse; loodan, et keegi ei solvu selle tintmusta huumori peale. Eestis on ilmunud väga häid konflikti olemust ja tagamaid valgustavaid kirjatöid, kuid endiselt on palju lihtsameelset imestamist ja seega tasub üle mõelda kolm teemat:

Rahvusriik -- terve mõte või rehepappide tolatsemine?

Kindlasti on eestlased milleski parimad. Tihti tundub, et näiteks kõigi ja kõige üle irvitamises. (Kuigi vanaaastaõhtu telesaateid vaadates näib ka see võime alla käivat.) Eestlane mõistab nalja ja teeb nalja. Nali – tihti jõhker ja kurb – aitas taluda ilmasõdu, okupatsiooni, küüditamist ja venestamist. Võime enda üle naerda on üks intelligentse ja vaimselt terve inimese tunnuseid.

Valimislubadustest ehk käkikeerajad Eesti kallal

Miks toimub enamik eskapistlikke fantaasialugusid pseudokeskaegsel taustal? Üks põhjusi on kindlasti see, et uusaegse või veel hullem – tänapäevase ühiskonna suhete keerukus on lugejale pisut palju. Nalja pole, majanduse toimimist üritavad targemadki pead mõtestada läbi tuhandete teooriate, millest osa on muutunud selliseks obskuursete paramatemaatiliste indulgentside rägaks, et keskaegne skolastika mõjub nende kõrval päikeseliste intermeediumitena.

Romaanivõistlus 2008 ja ulme selles

Žürii hiilgus ja viletsus

Mul oli au ja rõõm kuuluda Eesti Romaaniühingu poolt korraldatava romaanivõistluse žüriisse. Mõlemad omadussõnad on siirad, kuigi ma pole vist kogu varasema elu jooksul lugenud nii palju halba kirjandust...

Ajast füüsikas ja ulmes

NB! Sorry, artikli sisemised lingid ei tööta (kuidagi kadus 'node'i number lingist ära).

Järgnev artikkel on osaliselt inspireeritud samateemalisest ettekandest Estcon 2005-l, kuid kuna „läbirääkimistel” sellega esinenud Ants Milleriga selgus, et alles on vaid pigem märksõnu sisaldav konspekt, on sisuliselt ikkagi tegemist uue käsitlusega, mis küll liigub samadel radadel kui too mainitud paari aasta tagune ettekanne.

Nii et parafraseerides vana nalja – loeng toimub 23.07.2005 kell 13:00; kes kohale ei jõua, lugege siit.

Ulmest siin külmal ja armetul maal

FANTAASIAKIRJUTAJA MURE: Siim Veskimees kurdab, et kui ta nimetab end ulmekirjanikuks, saab ta sootsiumilt eelkõige kaastundlikke pilke. Selliseid, mis on muidu reserveeritud eriti raskelt haigetele.

Muidugi, Eestis kirjanik olla on diagnoos, mitte elukutse. “Ulmekirjanik” on lihtsalt eriti raske juhus. Aga siin ma olen. Mis ma siis olen ja kus seisan? Iseenesest on ulme ju kirjandus ja kirjanduse mõte on avada inimsust lugude kaudu. Ulme on seega kirjanduse lisakomponent, mis lisab kirjandusele katse heita pilk inimsoo esmanähtavate piiride taha.

Anthony Burgess, "Kellavärgiga apelsin"

Eesti päevaleht, 18. november 2005

Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsin”, mis kuulub žanrilt vaieldamatult ulmekirjanduse hulka, on teos, mille väärtusi möönavad isegi ulmevaenajad.

Sedalaadi raamatuid on eelmisel sajandil olnud teisigi – näiteks George Orwelli “1984” ja Kurt Vonneguti “Tapamaja, korpus 5”. Kui esimene neist maalib sünkmusta pildi totalitarismist ja teine sõjast, siis Anthony Burgess võtab ette kuritegevuse.

Pages

Subscribe to RSS - artikkel