Lugude jutustaja amet on aegadest, mil inimteadvus ärkas

Olla kirjanik on meelteseisund või lugupidamatumalt väljendatuna diagnoos. Samas on see sügavalt vaatepunkti küsimus – sobilik annus eneseirooniat on kahtlemata omal kohal, kuid selleks, et Jutustada Lugu nii, et Kuulaja seda kuulata tahab, kulub kindlasti ka parasjagu väärikust ära. Muidugi seab see omad piirid.

Ma panin selle lehe üles 2008 a märtsi esimesel poolel ja kirjutasin motoks lause, mis nüüd pisut vabandav tundub: „Kui sind ei ole internetis, siis ei ole sind olemas”. (Kõigepealt ma kirjutasin tegelikult: „Siin on kõik veel pooleli”. Sait ei saa iial valmis, taas nokitsesin [2015 sügisel] selle kallal põhjalikumalt, aga pärast mõnda aastat võib mistahes asja kohta öelda „valmis”...) Nüüd on koduleht ja loomingu elektrooniline avaldamine ammu norm. Tähtsam on, et avaldataval on ka mingi väärtus. Noh, lugejad otsustavad.

Siis ma kirjutasin veel: „Kord olid raamat ja e-raamat, nüüd on raamat ja paberraamat”. Ka see võitlus on tegelikult läbi ja meeldigu see või mitte, elame juba elektroonilise meedia ajastus ning midagi ei muuda see, et paljud eelistavad paberilt lugeda.

Ma ei ole blogi-inimene. Enamik blogisid ei demonstreeri muud, kui et kui vähe mõtteid tegelikult ikka ühte keskmisse pähe tuleb, ja mulle tundub selle teesi näitlike tõestuste avalikku ruumi ülesriputamine äärmise lugupidamatusena kaaskodanike vastu. Või öelgem pehmemalt -- see näitab, kui paljudel inimestel ei ole siin ilmas keda kuraditki teha.

Olen pannud üles suurema osa enda kirjutatud lühematest tekstidest ja mõnigi alajaotus on täna pigem visand kui lõplik variant. Kui tekib tahtmine minu või lehe kohta midagi öelda, siis ülal kontaktides on mail kirjas.

 

 


 

Sündmuste horisont sai kodulehe!

Seda sarja hakkasin ma tegema 2008. aastal.

Mõtted olid muidugi juba varem, aga nagu ikka kulub aega õige häälestuse ja ka õige seltskonna leidmisele.

Ei hakka siin kordama ei sarja kontseptsiooni ega vahekokkuvõtet, mis „Tulevikuplaanide / uue info” alt leitav, seda enam, et kavas on toodud alajaotus lähiajal natuke inforikkamaks kirjutada. Jah, kindlasti teen sarja edasi :-)

Võimalik, et selle lehe kontekstis on oluline – ja annab mulle võimaluse end kiita – selle lehe saamislugu. Alguses panin aastaid uute raamatute infot üles ulme.ee lehele. Ega sel midagi viga pole, aga lõpuks pole see ikkagi minu leht. Jah, esmatähtis on info, mitte kujundus, ent kuidagi jäid asjad venima... Teate ise – tähtajad on kõige elastsem materjal universumis.

Ent lõpuks kulus mul lehe tegemiseks ja infoga täitmiseks vähem kui töönädal

Eriti kummastav on vast nii mõnegi kodulehe tegemise taustal, mis venivad aastatele... Trikk oli muidugi selles, et mul oli kogu tehniline osa peas valmis ja materjal ka olemas. Kõige raskem asi maailmas on mõtlemine, eks ole.

Aga veelkord – selline suhteliselt lihtne leht valmib nädalaga, kui on teada, mida teha vaja.


 

Lõpetuseks jääb endale vaid jõudu soovida seda ikka korrapäraselt täita.