artikkel

non-fiction

Rail Baltic võib olla meie püsimajäämise kaalukeeleks

Viimasel ajal on avalikus ruumis väga palju juttu Rail Balticust (RB). Ma tean raudteest väga vähe, mul on kõigest paar tuttavat raudteega seotud ametite peal ja olen üritanud toimuval silma peal hoida, sest teema on oluline. Samas – klassikuid parafraseerides – ma ei ole ka ühtki muna munenud, ent mädamuna tunnen ära. Kirjutama ajendaski see, et asi lõhnab vastikult.

Euroopa liidust, lagunemisest

Voltaire on öelnud, et ajalugu on rida trikke, mida tehakse surnutega. Lisaks peavad nad väga kaua surnud olema, et me saaksime nende elule vaadata vabalt, külmalt ja ausalt. Nagu näiteks Enkidule – ideoloogiliste silmaklappideta ja objektiivselt andmeid kõrvutades, sest kõik tühi sõnamulin, valed ja soovunelmad on juba ajastuid tagasi tolmuks hajunud.

Galaktikaentsüklopeedia, 32 014. aasta väljaanne:

Me ei vaja tänaseid erakondi ja poliitikuid, te olete läbi kukkunud

Meie keel, riik ja kultuur on ilusasti kokku seatud põhiseaduse preambulis. Paraku aga võime kinganumbri suuruse IQga Jehoova tunnistajate pärusmaaks jätta uskumused, et mingi paber üksi muudab maailma, kui sellele ei järgne mõtestatud tegevus. Ja isegi sellest ei aita, kui objektiivne reaalsus vastu töötab.

... para bellum!

Täna on äärmiselt riskantne öelda midagi põhjapanevalt tarka Ukraina kriisi kohta, juba homme võib olukord olla hoopis teine. Küll aga on selles loos nüansse, mis meid otseselt puudutavad ja mis ei sõltu eriti sellest, kuidas lugu Krimmis lähinädalatel laheneb.

Unelev lääs ja valetav valitsus

Ajaloo järjekordne lõpp ja konkurss viimase inimese kohale

Osalesin hiljuti ühel Euroopa Liidu tulevikku käsitleval seminaril, kus üks üldiselt üsna taibukas tegelane esitas väite, et maailm muutub muudkui rahumeelsemaks ja demokratiseerub. Küsisin, kuidas ta selle väite valguses seletab Hiinat, Indiat ja Venemaad. Eriti Venemaad. Midagi mõistlikuks vastuseks kvalifitseeruvat muidugi ei saanud.

Vajame tuumauuringute keskust ja aatomielektrijaama

Aatomirand

Kunagi uhuti üks kala devoni rannale. Selle asemel, et teha kõik selleks, et harjumuspärasesse keskkonda tagasi saada, hakkas ta uudistama veidrat paika, kuhu oli sattunud. Ajapikku tekkis ta järglastel võime kuival ellu jääda. Need, kes vanamoodi jätkasid, on muidugi ka alles, nad kasvatasid endale kaheksa rida hambaid ja järavad siiani tühjal pilgul kõike ettesattuvat.

Tallinn -- lahendamist vajav probleem

Suvi on aeg, mida ei taha kuidagi veeta heitgaasises kivilabürindis. Meie maa on meil kahjuks käes koefitsendiga 0,3 – ülejäänud aja pole see elamiskõlblik – ja kuidagi eriti teravalt torkab just suvel Tallinna sisse sõites silma selle paiga absurdsus. Et seda tunnet adekvaatselt edasi anda, näen ma alati vaimusilmas linnapiiril hiigelsuurt hoiatustahvlit: «Ettevaatust!

Elu võimalikkusest Euroopa tagahoovis


Rängas võitluses saavutatud iseseisvus

George Orwelli romaanis «1984» tegeles partei sõnavara vähendamisega. Palju oleneb ju sellest, kuidas asju nimetada, ja eesmärk oli vähendada sõnavara määrani, et Suurt Venda tegelikult kritiseerida ei saagi (või ainult kõige primitiivsemal tasemel, á la «Suur Vend on ebahea»).

Venemaa pole riik, vaid luurekooli kasvatusega pätibande


Kas me tunneme vene hinge?

Kriisis Ukraina on saavutanud teatud stabiilsuse; loodan, et keegi ei solvu selle tintmusta huumori peale. Eestis on ilmunud väga häid konflikti olemust ja tagamaid valgustavaid kirjatöid, kuid endiselt on palju lihtsameelset imestamist ja seega tasub üle mõelda kolm teemat:

Pages

Subscribe to RSS - artikkel