artikkel

non-fiction

Aeg on küps Toompea kamba minema löömiseks

Erakorralised valimised!

Praegust ajastut Eestis on nimetatud ka kurdiks ajastuks. See on liiga leebe – kurtus pole surmav tõbi. Rumalus on.

Kaotajate valitsus

Üle pika aja sündis Eesti poliitmaastikul midagi uut. Midagi, mis annab lootust. Ent inertsi (nii füüsikas kui mõtlemises) ei murra ühekorraga. Kõik on veel lahtine, kuid vaevalt valimiste kaotajatel muud üle jääb, kui seljad kokku panna; muutumisest nad keeldusid. Ees ootab neli aastat ikaldust, ent jää on liikuma hakanud.

Raske tee tähtede poole

„„Vee aasta lõpul saavutasid tsentrifugaalprotsessid muistses Impeeriumis märgatava arengu. Selle kasutas ära Püha Ordu, mis praktiliselt esindas feodaalse ühiskonna kõige reaktsioonilisemate rühmituste huve...” Aga kas te teate, kuidas põlevad laibad tulpade otsas lehkavad? Kas te olete kunagi näinud lõhkirebitud kõhuga alasti naist tänavatolmus vedelemas?” (A.& B.

Nikolai Baturin 70

Nikolai Baturin -- realism ja ulme ühe erandliku mehe loomingus

2012 – mida meile ennustatud on

Ennustusi puhtstatistiliselt, arvu järgi hinnates on asi väga lihtne – maailmalõpp. Pisut skepsist on siin muidugi abiks, sest mina küll ei suuda meenutada ühtki aastat, mil poleks ennustatud vähemalt kaht-kolme maailmalõppu.

Loomingust, konnatiigis

Mudelitest – seitsmejalgne väikeajuta oinas

Viimasel ajal on ilmunud lühikese ajaga kaks teksti, kus Siim Veskimees on kriitikute hammaste vahele sattunud. Ma tervitan seda nähtust kahel käel, sest esiteks näib, et minu püüdlused inimesi mõtlema panna on lõpuks vilja kandnud, ja teiseks annab see mulle järjekordse vabanduse oma mölapidamatust trükisõnas välja elada.

Mis saab ulmekirjandusest pärast kosmoseajastu lõppu?

Alustame hoopis muust – 8 juuli keskpäeval toimus viimane, 135-s USA kosmosesüstikute start. Üks ajastu sai läbi ja asemel ei ole midagi. Saate aru – MITTE MIDAGI. Sõnavaht ei loe, ISS-is tuleb kurat teab kui palju aastaid käia moraalselt ja füüsiliselt vananenud süstikutest veelgi primitiivsemate, varsti juba pool sajandit tagasi välja mõeldud Vene Sojuzidega.

Supipurgi kultuuri lõpp

Elektri hind ei tõusnudki nii palju, kui kardeti. Inimesed tunnevad mõnikord absurdset rõõmu ka siis, kui oodatud halb osutub pisut väiksemaks. Näete, vabandage väljendust, ei toimunudki anaalne penetratsioon harjavarrega, hoopis korralikult salvitud riistaga …

Kaotusseis -- mis edasi?

Tean peast kõiki argumente demokraatia poolt. Neist vast tähtsaim on, et demokraatia ei lase valitsejatel end täiesti vastutusvabalt tunda ja võimaldab nad enamasti suurema verevalamiseta välja vahetada. Aga kui see ei tööta? Kui valik on nagu peotäis sitta ja valija nii loll, et ei tule selle peale, et käed puhtaks pesta ehk alternatiivide poolt hääletada? See viitab praeguse demokraatia kõige suuremale hädale – vastutuse puudumisele antud hääle eest.

Pages

Subscribe to RSS - artikkel