Kuu Ordu

Selle raamatuga seotud materjalid

Seda lehte tuleks ilusamaks teha - see on tehtud Drupali vaikimisi funktsiooniga, mis lihtsalt korjab saidilt kokku kõik vastava märksõnaga seotud lingid; arusaadavalt on sellepärast nimekirjas ka leht, millelt just tulid.
Aga igatahes põhimõtteliselt see töötab ja siit saab edasi, kuigi disainilt on leht, ütleme otse, ikka paras käkk.

KO taust (2120)

Üldajalugu

Kahekümne esimese sajandi algul kulmineerusid Põhja ja Lõuna vastuolud. Lääne kultuur oli minemas Rooma teed – nii nagu Kreeka kultuur oli kõrgeim, ent ei suutnud end kaitsta ümbritseva vaenuliku maailma vastu, (sest demokraatia ja humanistlikud ideed ei lähe kaubaks metsikutel, kaose ja languse aegadel) nii näis, et tohutusse rahvaarvulisse vähemusse jäänud vanad rikkad euroopa rahvad ja nende järeltulijad (rahvad-riigid) lahustuvad pealetungivate barbarite massis.

Kuu Ordu

Selle maailma iseloomustamiseks sobib kõige paremini 2003 aastal ilmunud kogumiku moto:

See on visioon ummikusse jooksnud Tänapäevast, andes samas ka Lootuse. Kuigi see on maailm, milles mulle meeldiks elada, on kahjuks enam kui kindel, et Tulevik ei saa kindlasti mitte selline olema. Sest see eeldaks midagi, mis ümberringi vaadates ilmvõimatu tundub – Terve Mõistuse võitu.

Pimeduse järv

„Miks sa ei juhi?” küsis Assol vaikselt.

„Neuben juhib. Ta on hea küll,” vastas König samuti peaaegu hääletult.

„Tühi viisakus...” porises tüdruk tasa.

König heitis talle kannatamatu pilgu ja raputas imekergelt pead. Ta muutis selle liigutuse noogutuseks neist möödahõljuvale ülekuuekümnesele kõhnale, pudeliharjana turris lühikese habeme ja soenguga mehele, keda ta õe taga tulemas oli näinud. Mees hõljus süstikuse ja König lükkas õe talle järele luugist sisse.

„Blane on kohal ja kohe ütleb sulle, mis ta kohmerdistest arvab. Neuben, meie pärast võib startida.”

Longhorni lugu

Ennesõjaaegne kullakarva – Longhorni lugu

Kevad 2060

Esimene Bosporuse sild oli valmimise ajal maailmas pikkuselt neljas ja kuigi see auväärne koht oli ehitamisest möödunud peaaegu 90 aastaga edetabelis kõvasti kukkunud, nägi Euroopat ja Aasiat lahutava väina ületamine ikkagi üsna muljetavaldav välja.

Raamatu „Ennesõjaaegne kullakarva” autori eessõna

Mina, Kuu ja Ordu

Ma kasvasin ajal, mil nii USA kui tollane Nõukogude Liit pürgisid kosmosesse; jõudumööda tegid seda mitmed teisedki. Jah, nad kõik tegid seda põhiliselt sõjalistel eesmärkidel, sest ülekaalu saavutamine kosmoses oli maailmavalitsemise võti. Muidugi võib öelda, et kosmoselennud andsid lisaks prestiižile ka teadussaavutusi ja igapäevaseski elus kasulikke leiutisi, kuid asja tuum oli ikkagi rakettides, millega aatomilaenguid ligimesteni toimetada.

Raamatu „Ennesõjaaegne kullakarva” sissejuhatus

Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat

Meie selja taha on jäänud meeletu XX sajand. Sajand, mis algas Belle Époque’iga ja juhtis meid läbi kahe maailmasõja õuduste, totalitarismi massimõrvade ja poolesajandise külma sõja aatomi- ja arvutiajastusse. Sajand, mis algas auru, üksikute autode, esimeste elektrilampide ja unistusega lendamisest. Sajand, mis tegelikult tõi meid primitiivsest mullas sonkimisest räniajastusse – virtuaalreaalsuse, ülemaailmsete võrkude, geenitehnoloogiate ja geostatsionaarsete satelliitide ajastusse.