Lugemist:

Poolel teel

Romaan leidis äramärkimist 2006 aasta romaanivõistlusel.

Ma kirjutasin ka seda pikalt, täpsemalt seisis see romaan aastaid ja aastaid. Vaadake, ma tahtsin alguses kirjutada täiesti realistlikku lugu. Noh, sellist krimisugemetega lugu, kus peategelane on hädas mölakatest äripartneritega ja üritab neile palgamõrvarit kaela saata, kuid lõpuks leiab, et ise tehtud, hästi tehtud etc etc. See absoluutselt ei huvitanud mind... Asi hakkas liikuma siis, kui ma tegin peategelasest nõia ja üldse muutsin ta elu hulga huvitavamaks.

Selle raamatuga läks mõni asi pahasti -- kuivõrd ma kirjutasin seda romaanivõistluse jaoks, ei saanud ma kasutada Lõimekera maailma (sedasama, kus toimub „Pilvelinnuste ajastu languse”, „Kekspäevapimeduse” ja „Sümfoonia katkenud keelele” tegevus), nagu alguses plaanis oli, vaid pidin midagi muud välja mõtlema, ja lisaks arvasin, et ehk tuleb asjale kasuks, kui ma sinna väga palju autobiograafilisi detaile-sündmusi-olusid sisse viin.

Tulemuseks on, et paljudel mu tuttavatel on raske raamatut lugeda, kuivõrd nad tunnevad situatsiooni teinekord ära, aga siis keerab see vasakule (st. ma ei võtnud ju midagi otse üle, lõpuks on see ju kirjandus -- kõik on segamini keeratud ja nihutatud kontekstis) ja teiseks... nojah, eriti ei iriseta selle osa üle, mis puhas fantastika, samas kui öeldakse, et „see ei ole võimalik” lõikude kohta, mis on otse elust...

Raamatu kaanepildi autor on Toomas Niklus.

Raamatu arvustused Ulmekirjanduse baasis

Kaanepilt: