Naised

X, alati, kui ma saan pika jura, et sa oled mu kõige-kõige...

Sa oled mu pind ja konnasilm
Mu päikeserandade tormiilm
Ema kõne kui plika on voodis
Vallaslaps kes just hoida toodi


J1

Sa ära endale loo illusioone –
Ma pole see, kes sureb
Jannu oja kaldal luues oode
Vandele, mis pidada mul tuleb.

Kas arvasid et see on kõik,
Kui õrnalt öeldes au sa vabastasid end?
Jah, selles mõttes julge olla võid,
Nüüd kartma pead vaid iseend.

Ma ümbritsen sind nagu leek,
Ma vallutan su ainsal jäänud teel.
Kaua piinad end veel iseennast pettes?
Kui olen süüdanud sus tule
Ja sa ütled mulle tule
Ma ei kõhkle mitte hetke.

J2

Läheneb lemb mil sind silitan süles
Lõime alt leian ja soojendan üles
Lõpeks lääb looja ka jumala silm
Leekivalt liibunult sirutub ilm


C1

Kui heitlik märtsiilm sa oled loomuldasa
Sul taga naeratust on igivalves kihvad
Kaob malbe neid kui päike pilve taha
Üks hallis kasukas näe pimedusse lippab...

Kuid nagu üle lõpu uuest algad
Sa olemuse eest ei pääse pakku
Ning kuigi jumalate irvet salgad
On just su lombakuses täius uskumatu

C2

See erakkütt kes seisis valguspiiril
Kui ehataevas sulas sumedaks
Ta vaatas põngerjaid ja naistekleidisiidi
Mets tema taga tõmbus tumedaks

Ta kaitses laagrit läbi öiseid tunde
Kas saab siis sõnu seada tema laituseks
Et armastas ta emahunti
Kes oskas käppi kasutada paituseks

Sest niikuinii ta roheliseis silmis
Võis näha õige mitut toopi hundiverd
Ehk inimesena ta halle kiskjaid killis
Ta enda lapsed võisid muuta soerdiks end

C3

See õdus kohvik keset hunditalve
Mil suladesse uskuda on raske
Ma nägin ära hundineiu palge
Ja seni hämmelduses riisun sõnavaske

Sest kulda-hõbedat mul korraga ei olnud
Kuid vähemat ei ole väärt see ime
Kes puistas malbel ilmel inglitolmu
Sest peale olen korranud su nime

C4

Taas tulevad vihmad
Ma usun et
On hommegi taevaste lootuste vett
Ning valulevad mälurihmad
Neis lahustuvad
Ja vahus kumab
Kuldsete päevade mett

Kui pääsulend
Ei näita end
Ja kõigist kes käisid meist läbi
On järgi vaid purustav häbi
Siis ikka on mõni vend
Kelle tulemist
Ja olemist
Saadab hommikussädin

Taas tulevad kevaded
Pakatab maa
Aeg antud on elada
Ja minna tuleb teades et
Kaob piin
Ja siin
Kus eile vaid tume künd
On uuestisünd

C5

Aeg-ajalt tundub mulle et ma elan viltu
Ja lasen uimavoolul allatahet viia
Siis päriskarva tähekildu vilkub
Ja ma tulen siia

Tundma ennast jälle ühes tükis
Tundma et ma olen loodud hundiks
Kes su kõrval igavikku rühkis
Ja su naerust siirast õnne tundis

See värsirida, loodus ööst ja kuust
On nii siiras ja nii võlts ühtaegu
See on igatsusest lohutust
Sest tõesti ainult sind ma armastan just praegu


A1

Kuis hõbekarda hurmavat ja sulnist haldjahüüdu
sa janus otsijale templitipust heitsid
sa naerda ilkusid mu astmeiltõusupüüdu
ja lähenedes enda varju peitsid

Kuid lahvav koiduvalgus näitas tõde
su kuivand allikale ei saa tulla jooma
must sinu tühi kägin pärlikõde
jääb ahvatlema järgmist lolli looma

A2

Tean ammu – ussid jäävad mulda
ja kalad järve
Sõelun kulda –
Neid kes näevad hulga rohkem värve

Ei ole selles meina ega rünnet
Et päikses unelevad väikehinged
Ei iial mõista öise jahi tunnet
Ning minule ei paku pinget


K1

Üle vaikiva laotuse koiduga tulen
Oodatud tuletooja
Loitlev lõõskav vabadusunelm
Hävitaja ja looja

Puhuvad minema surnud saasta
Mu hinge mässavad tuuled
Lõhun su ümbert klaasist puuri
Surun suudluse suule

K2

Kustuvad aegades, hajuvad tolmuks
Kired ja armastus, uhkus ja raev
Praeguse veskis hetk laguneb olnuks
Jääb mälu kui laotuse kandmise vaev

Pilk otsimas tähtedes kauneimat kuju
Suul armsama maitse kui pragunev põud
Üles põrmust ja tühjata jumala tuju
Lasta maailma möirgama loomisejõud

Ikka juua sust taas ja joobuda kuumast
Mis rebitud tähtede tuumast
Võtta saatusel sarvist ja toppida ninali rappa
Ikka võtta sind tüdruk ja elada hetkes
Kires ühekssaand kehade retkes
On vaid nõrkadel valus ja jumala tuli võib tappa

K3

Laskub me hingele arm
Sulatab vere soonis
Äikeses välgatab karm
Loomisloitsude joonis

Sume pimedus
Pime algus
Habras ime
Kust kiirgab taeva valgust

K4

On täna minu juurde tulnud salaleinad
Mis muidu mälu tagakongi pandud lukku
Nad silmapõhjadesse taovad kisud meinad
Kui tabavad taas ühe hurma hukku

Ses suhtes oli vabadus ja iial me ei pärind
Ka praegu pole minul miskit salata
Kui ajakulda lehitsedes vähe hinges närib
Siis iial mitte see, et lasin alata

Sel hullusel mis tänaseks on vaibund
Jäänd tähistama olnut kuldsel kumal
Mu keha mäletab, et hoidsin muusat kaisus


M1

Sa väike räpane ingel
Ma hüüd mis kinkudel kajab
Kui Yini ja Yangi ringeis
Meil tundub on teineteist vaja

Me teel võiks olla üks aed
Kus tagasi eales ei satu
Seal langeda võiksid kaed
Ja hingedest uskumatus

Me huultelt lahvataks loit, kus
Must-valgest saaks vikerkaar
Ma laulaksin loomisloitsu
Su naerust sünniks üks saar

M2

Ei ole ma unedeks loodud
Ei kõhutäidet saa meest
Vaid värskest verest saan joonuks
Ja toitu lõputust teest

M3

Saab sinu sõnust loits
ja puudutustest langeb kaste.
Hing avanenult ootab jalaastet,
kui hajub üksinduse ohvrisuits

M4

Nii valgel kui hingedeööl
Soov leekides tõuseb tuhast –
Tasa langeda lastes vööl,
Ulmakangana habras ja puhas
Sa oled. Minule muusa
Ja muretu tüdruk, kes
Suudab sõnaga ilma muuta
Ja elada värssides

M5

Öeldud sõnad muistsed
Avand haldjavärav
Vaikind vainud tuisksed
Jäänd vaid tähesära

Ja ootus
Tulev pööripäev
Uue koidu lootus
Unepõimes käed

Üle selle piiri
Kõik on lihtne
Kevadkiiri
Suvesihte

Kirgastub
Ent veel
Aeg tiksub
Teel

M6

Aastalõpu pimedus
kui külmund põrgu
su sõnad hõrgud
tunnen ingli puudutust

M7

Ses linnas kus on jõgi keskel
Ja ümber ühesuunaliste teede rägu
Rampraskeil silmil kuulsin jutuvestet
Ning rahvahulgas otsisin üht nägu

Ma teadsin et ei tasu palju loota
Kuid kannatlikkus pole minu ala
Ma klohmin jumalat, siis lepin, ootan
Et tuled siia minu päevi valgustama

M8

Just nagu ääsituli meistri palgeil kumab
Ja kirbeks valutuleks muutub tammeoks
Taig mõtterelva paneb kirgastuma
Kui tähistaevas lausub Equinox

Et sepistustest inkarneerub Terra
On jumalanna süled sellel valla
Kes kogub tulevikud-võimalused kerra...
Ma tola jättis näpud haamri alla

Kuid isegi kui lausun loomisloitsu
Ma tean et mulle aitab ühest nümfist
Kes iluimena on lebanud mu koikus
Ja kellega ma mõtlen ühes rütmis


T1

Pääs keerleva’ Aafrika lõõskavad kõrbed
Miraazide heiklus su silmis.
Su armastus kangastub hõllandeis hõrkeis
Ja põhjamaa jahedais pilvis

T2

Sina oled meri ja mina vulkaan
Ja me suudlused loitlevad valgust.
Meie kirglikest embustest sünnib üks maa,
Mis üle unekuristike kandub.

T3

Et elulõnga heegelduvad paradiisi viivud
Need minu jaoks on minutid mis minu süles kiigud

T4

Sinu omad on nii minu rõõmud kui mu tööd
Nii minu maine kest kui minu unistuste ööd

T5

Mul ammu õnn on olnud elus leppida,
Et parim see, kui saan sind...
Hm, kaisus hoida -
Kuigi sa ju näed,
Mis leppimisega nii hästi riimi läeb.

T6

Mu hinges koos on munk ja sübariit
Kuid munk on vana joodik demiurg
Koos loojanguga lähen ära siit –
Hall kasukas ja lõbus-nukker ulg

Ma päeval teesklen leebet herbivoori
Vaid neide jälitades ärkab kiskja visa
Mu eluläte täidab üllast soovi –
Et iga laps võiks mulle öelda isa


S

Ma pole sulle pühendanud luulet,
Mu laste ema, armas kaaslane.
Ma olen ikka püüdnud nümfe tuulest
Ja ennast põletanud otsingute teel.

Sa oled olnud ikka minu kõrval,
Kord torssis, enamasti hell ja hea.
Sa oled otsind tuge minu õlalt
Ja mina sinu sülle pannud pea.

Ma eale ei kahetse sest ühtki hetke –
Me koduõhtud, laste vaikne melu.
Ma loodan, mõistad, sõber ilmaretkel –
Ma olen sulle pühendanud elu.