Keskpäevapimedus

Mida sa teed või elust arvad, kui ärkad selle peale, et sind raputab suur, valgekarvaline ja kõige rohkem vast Tähtede sõja Wookiet meenutav ahv? Sul pole vähimatki aimu, kus sa oled või kuidas sinna sattusid. Sa saad kuidagimoodi jalad alla, kuid iga mööduva hetkega läheb lugu aina hullemaks – sa avastad, et oled kodust kirjeldamatult kaugel, lisaks aetakse sind teadmata põhjusel taga...

Raamatu tiitellehel on pühendus:

Minu lapsepõlvesõbrale Raulile, kellega koos unistasime koolipäevil kaugetest maailmadest – mõnest neist on nüüd kilde järgnevas loos – ja kes lahkus enneaegselt sel kevadel arstide käpardlikkuse läbi.

Nii oligi -- sõber läks kaksteistsõrmikut ravima (asi, millega üdliselt järgmisel-ülejärgmisel päeval koju tullakse), kari valges kitlis jobusid tegi hunniku vigu ja sõber oligi läinud. Ja see seltskond kehitab ainult süüdimatult õlgu -- shit happens... Ühesõnaga, kartke arste, arst on tavaliselt viimane pilt, mida sa siin elus näed... Nojah, ma ilgun siin, aga sõpra ei ole... Kõige väiksem laps oli tal muide alla aastane.

Raamatusse puutub see niivõrd, et 1980. aasta olusid puudutavad lõigud on tõesti osaliselt sel ajal kirjutatud ja eks me oleme seal ka jõudumööda prototüüpideks. Ning eks ma vahetasin search&replace'iga peategelase nime ära...

Kaanepildi autor on Thor Peterson.
Ah jaa, see neidis, kes kaane peal on, räägib, et jube hea on raamatupoes käia, kuigi nagu eriti kellelegi rääkida ei saa, et see seal tema on ;-)

See lugu kuulub Inimkonna Föderatsiooni maailma koos raamatutega „Operatsioon „Ogaline päike”” ja „Taevatagune suurem ilm”.

Raamatu arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Kaanepilt: