Intervjuu Siim Veskimehega Eesti Päevalehes

Andres Mesikäpp, Raul Sulbi, Siim Veskimees

Eesti Päevaleht avaldas 1. märtsi Arkaadias Andres Mesikäpa interjuu Siim Veskimehega. Kuigi ühelt poolt on see vaieldamatult suurepärane, et üks Eesti juhtivaid päevalehti leiab ruumi ka ulmekirjanduse jaoks, tegi asjaosalisi pisut nõutuks mustvalgel näha, mis tehtud tööst lõpuks järele jäi -- interjuud oli väga tugevasti lühendatud ja Raul Sulbi eessõnast oli alles kaks lauset.

Sestap tekkiski mõte avaldada Algernonis algselt Eesti Päevalehe jaoks planeeritu täielikul kujul. Eraldi tahaksid kaks allakirjutanut -- Raul Sulbi ja Siim Veskimees -- märkida, et hindame kõrgelt Andres Mesikäpa tööd ja mõistame, et reaalne olukord sundis teda igaks juhuks nö. töösse andma ka lühendatud variandi (mis siis lõpuks mingis osas ilmuski). Samuti ei taha me vähemalgi määral süüdistada Eesti Päevalehte; ja mitte ainult sellepärast, et esiteks töötab seal Andres Mesikäpp ja teiseks oleks üldse targem mokk maas hoida ja katsuda nendega hästi läbi saada ;-) Vastupidi, hindame kõrgelt Eesti Päevalehe panust ulme ja üldisemalt kultuuri edendamisel ning mõistame suurepäraselt soovi võimalikult paljudele meeldida, mis küll praktikas paraku tähendab teatud seebi- ja sensantsioonimaigulisust.

Kuid just selleks ongi Algernon, et anda huvilistele pisut põhjalikumat ülevaadet ulmega seotud teemadest. Ülallisatud lingilt võib igaüks ise Eesti Päevalehes ilmunut lugeda, ent oleme jõudumööda ilmunu ja mitteilmunu ka allpool tähistanud, kuigi see oli kohati raske, kuna tekst oli muutunud tundmatuseni. Tahaksime veelkord arusaamatuste vältimiseks mainida, et teatud muudatused ajakirjanduses ilmuvates artiklites on loomulikud, vajalikud ja vältimatud. Ent kusagil jookseb piir, kust alates enam suvaliselt lühendada ei saa, vaid tuleks kaaluda juba millegi uue (ja väiksema) tegemist. Kui Raul Sulbi oma sissejuhatuse ärajäämise peale vaid resigneerunult õlgu kehitas, siis Siim Veskimees urises, et kohati on tekstist mõte välja nõrgunud määrani, et tekib küsimus, milleks teda üldse tülitada oli vaja.

Ja niisiis --


KOSMOSEKOIDIKU KUULUTAJA

Intervjuu ulmekirjanik Siim Veskimehega

   
  SIIM VESKIMEES EESTI ULMES

Siim Veskimehe tekstid on tänases eesti ulmes kõige lähemal klassikalisele tõsiteaduslikule fantastikale (hard SF). Kui enamus kirjutavast ulmest maailmas käib teadusega siiski üsna vabalt ringi ja kasutab seda pigem puhtalt atribuutikana, eksides sageli ka kõige elementaarsemate loogikareeglite ja füüsikaseaduste vastu, siis hard SF on ses suhtes erandlik, ka on enamik selle viljelejaist sarnaselt Veskimehega reaalteadusliku taustaga.

Siim Veskimehe (sünd. 1962) esimene ulmejutt ilmus võrguajakirjas «Algernon» septembris 1999. Tänaseks on ta avaldanud 1 romaani, 3 lühiromaani ja 7 juttu. Peamiselt kirjutab autor hoogsaid kosmoseoopereid ja anarhistlik-libertaanlikke utoopiaid.

Keskne koht kirjaniku loomingus on «Kuu Ordu»-teostetsüklil, mis lähiaastail loodetavasti raamatuks vormub. Seda lähituleviku Päikesesüsteemis paiknevat omapärast ordurüütlite vennaskonda kujutades väljendab autor rõhutatult ka oma poliitilist filosoofiast. Autori suurimaiks hingesugulasteks angloameerika ulmes võib pidada Robert A. Heinleini ja Arthur C. Clarke’i. Ja moodsamatest autoritest ehk ka Stephen Baxterit, aga see võrdlus käib tekstide kohta, mida eesti lugeja ei tunne.

Äsja kirjastuse Varrak väljaandel ilmunud mahukas allakirjutanu poolt koostatud «Eesti ulme antoloogias» on Veskimehe loomingu eri tahud samuti esindatud.

Veskimehe esikromaan «Operatsioon «Ogaline Päike»» (kirjastus Fantaasia, Tartu, 2001) on dramaatiline kosmoseooper ennast muust galaktikast isoleerinud Nozila nimelise planeedi naasmisest suurde maailmade föderatsiooni. Seda püüab takistada omakasupüüdlik kaubandusliit, mispeale sündmustesse sekkub föderatsiooni salaluure, mis peab asuma võitlusse kaupmeeste loodud tehisinimestega. Ähvardab puhkeda kosmosesõda Nozila pärast.

Raul Sulbi

Kirjastuse Fantaasia toimetaja

   

Mida kujutab endast romaan «Operatsioon «Ogaline Päike»»? Kas jätkate siin Kuu Ordu teemat, leidub raamatus tuttavaid tegelasi ja sündmuspaiku?

Raamat ei ole mitte kuidagi seotud Kuu Ordu tsükliga ning seal võtab kuju maailm, mida mul on kavas -- kui see loomulikult lugejatele meeldib -- veelgi kasutada. Jutustus toimub justkui kaasajas ja jutustaja on Inimkonna Föderatsiooni luuraja, kes aeg-ajalt tuleb peitu siia Maale, mis on unustatud kolgas. Ent miks see nii on ja üldse suhetele Maaga on vaid vihjatud, sest lugu on hoopis millestki muust -- ühest unisest ja pealtnäha idüllilisest maailmast, mille mõned avarama silmaringiga ja vastutustundlikumad liikmed on tasapisi avastanud, et kellelgi on nendega esmapilgul arusaamatud, kuid oma ulatuselt ja juba avalduvatelt tagajärgedelt õudsevõitu plaanid. Olen loo kirja pannud seiklusulme võtmes, sest minuarust on kirjanduses vaid üks asi andestamatu -- igavus. Nii et loodan, et raamatus on midagi nii neile, kes kiiret elu, paugutamist ja tähelaevu tahavad, ja ka neile, kes raamatust kilde ja kenasid tibisid ootavad, ning selle kõige taga on alles ka küsimused, mida ma tegelikult esitada tahtsin. Üks tuttav, kes käsikirja luges, nimetas seda koguni Euroopa Liidu teemaliseks allegooriaks. Teadlikult ma seda küll ei teinud, aga jah, ühiskondlikke protsesse ja inimarengu võimalusi on jõudumööda vaetud.

Teid on nimetatud eesti lootustandvaimaks hard-sf autoriks (Must Kass Algernonis). Kas sellise science fiction'i loomisel on Teie jaoks olulisem teadus või fiktsioon? (Pakuvad Teie jutud ju vägagi tõepärast ja tehnoloogia arengu seisukohalt loogilist tulevikupilti.) Kas Teie arvates on ulmes olulisem teaduslike hüpoteeside läbimängimine või kujutlusvõime üldisemalt?

Usun, et tõde on kusagil vahepeal. Kui me võtame palja teaduse, saame inseneriromaani, mida ju ka rohkem-vähem edukalt ikka ja jälle viljeldakse, kuid mis piirneb «väljamõeldud seadmete kasutusjuhendiga». Kui me võtame vaid fiktsiooni, saame muinasjutu ja nendest kasvavad inimesed üldiselt mingis vanuses välja. Minu jaoks on hard-sf filosoofilise mõtte ilukirjanduslik manifestatsioon, katse heita pilk inimsoo esmanähtavate piiride taha. Olen ka ise kirjutanud ulmet, kus meelelahutusliku komponendi osakaal on suurem ning loen heameelega näiteks Douglas Adamsi juttude tüüpi pula. Lõpuks pole vahendid ju nii olulised, tähtis on ju ikka vaid inimene -- see, kuidas ta elab, mis temaga juhtub ja mis ta sellest kõigest arvab. Ilma kujutlusvõimeta lugu ei sünni, ent pean seda lugeja petmiseks, kui pealtnäha väljapääsmatust olukorrast tullakse välja sellega, et vahepeal on peamisele vidinale üks vinge võimalus juurde tekkinud, ja pean seda lihtsalt küündimatuseks, kui loodud maailm ilma igasuguse jutustuse sisust tuleneva taotlusliku põhjuseta toimib eirates füüsikaseadusi ja tervet mõistust.

Kuidas on seotud teie looming igapäevatööga?

Hee! Üks põhjus, miks kasutan pseudonüümi, on see, et mitte anda ülemusele pidevalt põhjust muretsemiseks, mida kuradit ma arvuti taga teen. Kui ma paljaid tüdrukuid vaataksin või jutukas istuksin, oleks seda ju kaugele näha, kui ma aga klõbinal puhast teksti masinasse ajan... Vahetasin just töökohta ja mul oli meeldiv võimalus saata oma endisele ülemusele raamat pühendusega "Teadmiseks, et tööaega on hästi kasutatud". Aga muidu olen hariduselt elektroonikainsener ja töötan IT-alal. Lisaks olen olnud poliitik ja õpetaja. Nii et otseselt ei ole looming ja töö kuidagi seotud, aga ehk elukogemusena tuleb kasuks... kui järele mõelda, siis võiks samas kontekstis muidugi ka naisi-lapsi mainida...

Kas hard-sf-i lugemine nõuab ka lugejalt mingeid eelteadmisi?

Oleneb autorist ja loost. Kui demagoogitseda, siis muide nõuab iga kirjanduseteos mingeid eelteadmisi, kasvõi lugemisoskust. On ju mõni filosoofilisem mainsteam-lugugi nii täis viiesilbilisi sõnu, et keskmisel keskharimatul kodanikul sõidab teose tegelik mõte väga kõrgelt üle pea. Kindlasti on võimalik kirjutada ulmet, mida mõistab vaid vastava eriala lõpetanu, kuid seda ei saa heaks tavaks lugeda ja kahjuks peab seda teed valides ka vähese tuntusega arvestama. Samas aga, kuigi ulmet on kindlasti võimalik kirjutada nii, et tavaline inimene sellest aru saaks, on heal ulmel ka kiht, mis viitab suuremale läbimõeldusele ja mille teosest leiab kahjuks küll suhteliselt väike osa.

Kuuldavasti on Teilt ilmumas ka kergemas laadis kirjutatud ulmet. Millised on edasised loominguplaanid? Ja tavapärane küsimus -- kuidas ja millal avastasite ulme ja sealt edasi -- ise kirjutama hakkasite?

Ulmehuvi on mul olnud niikaua, kui ma mäletan. Kirjutama hakkasin ka millalgi keskkoolis ja mõningate mu nüüd ja lähiajal ilmuvate lugude esimesed visandid ongi tollest ajast pärit. Kaheksakümnendate alguses, ülikoolis hakkasin juba ulatuslikumalt lugema ka vene- ja ingliskeelset ulmet ning kuigi ma kirjutasin virnade viisi edasi näiteks sõjaväes (et igavus ei tapaks; sihipärase treeningu tulemusena suutsin seal lõpuks magada neliteist tundi ööpäevas) tuli ka teadmine, et kõiki mu suurepäraseid ideid on vähemalt kakskümmend tüüpi ammu enne mind hulga paremini paberile pannud. Ka viimane paar aastat oli mul (just äsja lõppenud) periood, kus ma tööl tegin peamiselt jalajälgi ja sain umbes seitse tundi kaheksast isiklikele asjadele pühendada. Nii ma seal siis hakkasingi oma muistseid käsikirju avaldamiskõlblikuks vormima. Peale «Ogalise Päikese» on mul on momendil üks suhteliselt avaldamisvalmis käsikiri, mis on põhimõtteliselt lubatud kevadel välja anda (kui tohib, ma praegu rohkem ei täpsusta), ja mul on eelpoolmainitud Kuu Ordu teemalisi lugusid mitmesuguses valmimisstaadiumis veel umbkaudu samapalju, kui neid ulmeajakirjas «Algernon» ilmunud on ning loodan needki järgmisel aastal ühiste kaante vahele saada. Üldiselt on ka ülejärgmiseks aastaks midagi soolas, kuid sellest on vara rääkida, ütlen vaid et proovin pisut rohkem fantasy't meenutavat maailma ja jutustamislaadi.

Teie loomingut on seostatud nii Clarke´i, Strugatskite ja ehk veel nii mõnegi ulmekirjanduse klassiku lähenemisviisiga. Millised autorid on Teile enim meeldinu ja ehk ka mõju avaldanud?

Minu suurte iidolite rida ilmselt kattub ka enimmõjutanutega -- Heinlein, Clarke, Strugatskid. Ja just selles järjekorras. See on muidugi natuke meelevaldne, kuid olen püüdnud võtta Heinleinilt piiremurdva jõulise uhkuse ja vastutustunde, Clarke’ilt teadusliku täpsuse ja põhjalikkuse ning Strugatskitelt terava maailmavalu ja usu inimestesse. Aga mulle meeldiks leida oma tekstides ka Hugo filigraanseid kirjeldusi või Wilde'i frivoolseid teravmeelsusi...

Jüri Kallas esines ükskord väitega, et kuna Eesti pole kosmoseriik, on siin raske kosmoseulmet kirjutada. Teie aga olete seda reeglit kummutanud. Mida arvate?

Nende mu juttude tegelastel ei ole Eestiga mingit otsest seost ja ma ei kirjuta neid mitte eestlasena, vaid inimesena, planeet Maa elanikuna. Olen õppinud aastakese Lääne-Euroopas ja olen veetnud oma elust kõiki kordi kokku lugedes vist üle viie aasta väljaspool kodumaad. Ent mitte see pole oluline. Suurus on ideedes . Jah, raske on ka kõige pöörasemas fantaasias toppida raketti neid ennast lolliksjoonud kolhoosnikke, tänu kellele meil on nüüd sihuke president, et peale valimisi alustas üks mu Kanada sõber telefonikõnet sõnadega «I’m very sorry» ja mul jäi vaid vastata «Shit happens...». Ega ma proovigi. Ma elan siin. Ma loodan, et inimrassi päralt on tulevik ja et minu ideed ja minu lapsed on osa sellest. Muu on sekundaarne.

Kas Kuu Ordu lugudes esinev Graad asub Eestis? On see järsku Tallinn?

Kuu Ordu lugudes olen üritanud detaile võimalikult põhjalikult läbi mõelda. Loomulikult on selline ennustamine tühi töö, sest kuigi laiades piirides saab arvutada, mis maailmaga juhtub, sõltub ühe või teise konflikti või sõja tulemus nii paljudest detailidest, et kui mu kujutatud maailm ei ole just võimatu, loen ma oma töö õnnestunuks. Seega on parem mõnikord umbmäärane olla. Aga Tallinn see ei ole -- sel lihtsal põhjusel, et ma olen hoidunud neid jutte Eestiga sidumast.

Kas kirjutamine on teie jaoks hobi? Ega meil pole vist võimalik ulmet kirjutades jõukaks saada?

Naerukoht. Ulmet kirjutades pole võimalik äragi elada. Tänaseid honorare arvestades peaksin iga kahe nädala tagant raamatu välja andma -- kes selle kõik ära ostab!?! Seega on kirjutamine puhas hobi. Küll tähtis minu jaoks, aga sel hetkel, kui kõht tühjaks läheb, lendab sulg nurka.

Usutlenud Andres Mesikäpp